
Nesimi: Aşk'ın ve Hakikatin Şairi
"Nesîmî" näitemängu kirjutama asudes, teadsime, et meil ei ole tegemist ainult ajaloolise isikuga või traagilise lõpuga, vaid ka "vabaduse manifestoga", mis on säilinud läbi sajandite. 14. sajandi pimeduses, Aleppo kitsastest tänavatest kõlanud julge hääl kõnetab tänapäeva inimese suurimat puudust: oma sisemise püha leidmine.
Selle etenduse lavastamisel oli meie suurim väljakutse Nesimī tohutut filosoofiat ühe kehani ja piiratud ruumi raamidesse mahutada. Kuid ta oli meile juba vastuse andnud:
"Mina mahtun kahte maailma, aga ma ise ei mahu sellesse maailma." Me kasutame seda põhimõtet, et lavastuse asemel, mis võiks muutuda lihtsalt dekoratsioonide kuhilaks, keskendume tähede, valguse ja heli jõule.
Miks Nesîmi?
Sest, Nesîmi väitis, et "inimene" tähendab "Jumala esindajat maa peal". See vankumatu positsioon, mis võimaldas tal isegi nahka eemaldatuna oma hukkajate suhtes halastust tunda, ei olnud ainult uskumise küsimus, vaid inimese vankumatu truudus omaenda väärikusele. Meie eesmärk laval ei olnud ainult hukkamise kujutamine, vaid ka vaimse muutumise esilekutsumine. Kui Nesîmi nahka eemaldati, siis tegelikult soovitasime ka publikule vabaneda oma eelarvamustest, dogmadest ja hirmudest.
Lavakeel:
Mängus kasutatav minimalistlik dekoratsioon kujutab inimese paljast ja ajutist olemust selles maailmas. Leegi säratus ei ole Nesimī valus, vaid vaimu vabanemise hüüdlause. Meie valgustuslahendustega oleme rõhutanud seda õhukest piiri, mis eristab materiaalsust (keha) ja vaimsust. Mängijana Mahmut Yıldırımı osatäitmine ei piirdu ainult tegelaskuju kehastamisega, vaid ta elab seda hetke ise, muutes valu vaimustuseks.






