Monologlar Müzesi “Kuğugölü”

Mida maja mäletab? Kas see mäletab seal üles kasvanud laste vaikust, pooleldi öeldud hüvastijättu või seda ühist pärandit, millest me kunagi vabaneda ei saa?
Mõned majad ei säilita ainult minevikku, vaid muutuvad ise minevikuks.
Seestpoolt toimub vaikne võitlus: aastakümnete jooksul suletud sahtlid, edasi lükatud konfliktid ja mõtted, mis püüavad ajaga sammu pidada. Seitseteist aastat puudumist, kehale raiutud ja kunagi taanduma mittejäänud kroonilised valud, sügavad pärandid, mida tundub, et saab ühe dokumendiga kõrvaldada... Kõik see on sama ukse taga.
Mõned uksed avanevad mitte ainult sissepääsu jaoks, vaid ka selleks, et sa ei saaks kunagi enam samaks inimeseks väljuda. Keegi ei saa tegelikult oma minevikust põgeneda, vaid ainult arvab, et on sellest eemale jõudnud.
Kui sa pöördud aastate pärast tagasi majja, kus sa kunagi elasid, on esimesed asjad, mis sind vastu võtavad, sinu enda valed.