Kendini Köpek Sanan Adam

Muinasjutt on nüüdseks muutunud nähtamatuks osaks meie igapäevaelu rütmis. Me omastame seda muinasjuttu nii palju, et lõpuks tundub kõik olevat osa meie enda tegelikkusest.

Me oleme endiselt šokeeritud, kui mõistame, et see, mida me peame "reaalsuseks", mis on meie mõtete, tajude ja käitumise aluseks, on sageli lihtsalt meile õpetatud jutt.
Me võime tunduda nii, nagu üritaksime ujuda Adorno mainitud "vales elus"; sest selles keskkonnas, kus me oleme, on vool, mis eitab meie enda eksistentsi tõsidust. See vool on illusioon – aga nii sügav, et selles ujumise õppimine võib mõnikord tunduda võimatuna.

Mis me siis teeme? Kuidas me valedest tõest eristame? Kus me tõde leiame? Nendes hetkedes, mil me tunnete, et oleme kaotsis ja segaduses, võib olla, et vastus peitub kõige lihtsamas kohas: solidaarsuses. Isegi kõige lihtsamal kujul suunab solidaarsus meid sügavamalt oma vaatenurka mõistma ja avab meie elus vabaduse võimalusi.
Me soovime oma etenduses jagada publikuga sellise õrna ja siira solidaarsuse hetke, mis tekitab tugevaid emotsioone.