
İclal Aydın Ama Değil, RAĞMEN
Lavastuse keskpunktis on İclal Aydın'i tööruum...
Selles toas on kirjutatud kümneid romaane, läbi lugeitud tuhandeid raamatuid, seal on skulptuure, maale, fotosid...
Kuigi jutustatud lugu esmapilgul võib tunduda isiklik, siis seda vaadates avastame sellest riigist pärit inimeste ühises mälus peituvate väärtuslike tunnete.
Iclal Aydın rääkides tuletab meelde riigi kõikidest nurgatest pärit ilu ja me peame silmitsi seisma sellega, mis on unustatud.
Me mõistame, et see, mida meile pakutakse "uue maailmana", tegelikult püüab meilt ära võtta meie mälus olevad asjad.
Mõnikord lähevad meie silmad täis pisaratesse, teinekord kajavad meie naerud.
Selles etenduses, hoolimata kõigest, me mäletame üksteist ja ennast.
Sest need väärtused, mis meid ühendavad, ei kao kunagi ja nagu "igavese puu" juured, mis on sügavalt maas, nii kasvavad need ka edasi.
Ei, vaatamata sellele.
Monodraama.
Autor ja näitleja.
İCLAL AYDIN
"Ma viin minevikust saadud kogemused edasi tulevikku..."
Ma olen pärandkandja.
İclal Aydın ühendab laval mitte ainult teatrikunsti, vaid ka proosat, luulet, muusikat ja kujutavat kunsti.
Sõit, mis algab Kagu-Anatooliast, jätkub Kappadokiast, Egeuse mere rannikuni, üle jõe, mägede taha, pealinna ja sealt edasi Istanbulini...
See on Türgi lugu, mis rändab kurbuse ja naerujõmbluste vahel, jutustades loo vanaemast, kes suri oma sünnikohas, ja tema lapselapsest, kes ei suuda ühes kohas kaua olla.
See tuletab meile meelde, et hoolimata raskustest, armastuses, lootuses ja inimsuhetes on võimalik taasühineda, areneda ja kasvada.
İclal Aydın ütlesi: "Me oleme need inimesed, kes võitlevad oma geneetilise pärandiga, aga samas oleme oma riigi lapsed." Ta pöördub oma publiku poole, kellega on koos üle 30 aastat veetnud:
"Ma olen pärandkandja."
Aga tegelikult... kas me kõik pole mitte mingi pärandi kandjad?
Kui ühe inimese valu ei saa teisele lohutuseks olla, siis milline on kõigi nende sündmuste tähendus?
Tootmine. Setart Booking & Vişne Production.
Vanusepiir: 12+ aastat.
Üks vaatus, üks näitleja.






