Içimdeki Çöplük

See ei ole kuritegu; see on loo kohta, kus naisolemus ja süütunne on põimunud traumaatilise kogemusega, mis on tekitanud valulikku vaimset ringprotsessi.

Psühhiaatrina eraklinikus töötav doktor Zeynep püüab oma patsienti Erkutit ravida, kuid teeb kogemata vea, mis viib patsiendi surmani. See sündmus purustab täielikult tema korraliku ja kontrollitud elu. Zeynep leiab end uurimiskambris, kus ta on vahistatud. Kuid see protsess ei ole ainult juriidiline uurimine; mineviku uksed avanevad samuti.

Zeynepi lapsepõlves kogetud seksuaalne kuritarvitamine oli aastate jooksul maha surutud, sellest ei räägitud ja see peideti meele tumedasse nurka. Selle traumajärgselt lõi ta, et suuta lapsemeelega ellu jääda, endale fantaasiategelase:

Musta mantlit kandev ingel...

See inglielik olend ei ole täiesti hea ega täiesti kuri. See on Zeynepi sisemuses elav jõud, mis teda kaitseb, vaigistab ja mõnikord isegi jõhkralt silmitsi tõdega paneb. Erkut surmani vaikne olevat "musta mantliga" inglielik nüüd ilmselt enam ei vaikne...

Juurdluse ja ülekuulamise protsessis võib advokaat Azize olla mõnikord nagu Zeynepi lapsepõlvesõber. Tegelikult on ta teatud mõttes Zeynepi teadvuses peituv osa, mis sunnib teda silmitsi seisma traumadega, mida ta on püüdnud varjata. Uurimisruum, kohtusaal ja Zeynepi mõtted sulanduvad omavahel. Reaalsus ja fantaasia, süü ja kaitsmine, ohver ja vastutus muutuvad üha ähmakaks.

Pärast õigusprotsessi lõppemisel seisab Zeynep kahe võimaluse vahel:

Ta kas läheb vanglasse või võetakse vastu pikaajaline psühhiaatriline ravi, mis tähendab tema professionaalse tegevuse peatamist.

Kas Zeynep on tõesti valmis paranema, või valib ta koos Musta Mantiangeliga, et jääda oma sisemise kaosse?