Herkes Kocama Benziyor

"Ma ei tea, ma olen küllalt öösaadik rahunenud, aga tunnen, et seesmiselt pole ma veel täiesti jahtunud. Ma ei saa aru, mu viha on nagu raske pall, mis on sees. Mõnikord tunnen end taas halvasti. Alates sellest ööst on midagi mu sees. Mu pea ei saa rahu, see töötab pidevalt. Mu mõtted on pidevalt aktiivsed. "Vahel pean vaikima," ütlen ma. Ma ei tea, võib-olla ütlen nii, sest ma olen naine ja võib-olla on mu mõtted ka naiselikud. Ta on naine, kelle silmad on nagu deemonil."

Ayten, kesköögis töötav naine, räägib oma elust. Ta räägib sellest, kuidas ta sinna "satute", oma mehest, kes teda lahkus, oma kurbusest, oma ambitsioonidest, oma sõbrannadest, kes samas kohas töötavad, aga kõige rohkem oma viha kohta. See viha, mida ta varem ei suutnud kirjeldada ja mille tähenduseni ta järk-järgult jõudis, purunes ühel päeval nagu külmunud klaas, ja pärast seda ei olnud midagi enam kunagi samaks.

Dramaturgia: Meeskonnatöö.