Gözbağcı

Kübra kasvas üles Ankaras, kuseldes muutus ta võlumagiana, kuid ta võeti ära ja anti ära. Ükskõik, kas teda kutsuti võluriks või ilmalaks, ta püüdis alati saada "Gözbağcıks", mis on mingi spetsiifiline roll või amet. Mõnikord naerdi talle, mõnikord vihati teda, mõnikord tundsid inimesed tema vastu kaastunnet, kuid kõige sagedamini ei mõistnud nad teda ja tõrjusid. Kübra, keda kõik veidi armastasid, kuid keegi ei soovinud endale, otsis ja püüdis, kuid ei suutnud kunagi oma õiget kohta leida – ei oma sünnikohas, ei perekonnas, kus ta kasvas, ega oma armastuses. Ta ei loobunud kunagi proovimast ja hoidis tugevalt kinni oma võlumagiana olemisest.

Kübra tunneb end äärmiselt ebamugavalt, see tunne kasvab ja mõnikord ületab ta piire. Tema lühikesesse elusse on kogunud nii palju selliseid asju, mida ta unustada sooviks, kuid ta ei suuda neid oma mälust täielikult kustutada. Kuid täna õhtul kavatseb ta oma mälust kustutada kõige suurema osa sellest.

"Alguge selgeks, maagia kohta küsimusi ei esitata. Ilusionistid ei räägi oma trikkide kohta, meil on omavahel kokkulepped, mida kõik järgime."

Kust ma ma tean?

Ma räägin, ma räägin kõigest."