Duvar

"Sõna võib vangistada... aga valgust mitte kunagi!"

See ei ole laval hiiglaslik kuju; see on pigem üksik, kibe, kuid samas ka omapärane Õiglus. Pärast aastakümneid, mil ta oma nime hoonetele raiuti ja unustati, astub ta nüüd ise lavale. Ja ta ei ole üksi; tema kõrval on kolm suurt kirjanikku, keda on kogu aeg jälginud vanglad, pagendused ja külmad seinad: Sabahattin Ali, Rıfat Ilgaz ja Nâzım Hikmet.

Õigluse iroonilise juhtimise all on see šokeeriv teekond, mis ulatub Sinopi müüridest Paşakapıni ja Bursa vanglapatjadest kuni pagendusaastateni, kus naer ja pahameel on tihedalt põimunud.

Ajalooliselt on nende inimeste nimed, kes need seinad ehitasid, juba ammu unustatud. Aga mis toimub nende inimestega, kes jätkavad laulmist nende seinte vahel?