ÇİÇU

"Inimel peaks olema vähemalt keegi, kellega vaielda; isegi vaidlemine võib tuua õnne."

Istanbuli vanas korteris, kes püüab elada maailmas, mille piirid ta ise on määratlenud.
See on ühe mehe lugu, mis paljastab inimeste vajaduse olla armastatud, mõistetud ja kuuluvaks. Mees, kelle sidemed välismaailmaga nõrgenevad, annab oma asjadele elu, loob fantaasiate põhiseid suhteid ja loob endale "Çiçu" nimega armastajaga oma maailma. Kuid iga samm, mida ta teeb, et oma üksindusest lahti saada, viib teda süvemalt omaenda sisemaailma ummikusse. Selles maailmas, kus tõde ja fantaasia, armastus ja harjumus, vabadus ja vanglus omavahel sulanduvad, süveneb küsimus, kas inimese suurim hirm on olla üksinda või tunda end üksikuna isegi siis, kui ta on kellegi teise kõrval. "Inimesed väsivad sageli mitte üksindusest endast, vaid sellest, et nad ei leia kedagi, kellega seda üksindust jagada," ütleb Aziz Nesin. "ÇİÇU" käsitleb üksindust mitte ainult kui üksiku inimese kogemust, vaid ka nähtamatu puuri, mille me ise oma kätega ehitame. See teos näitab traagilis-komöödilises võtmes inimese võitlust omaenda üksindusega, rõhutades õhet, mis on armastamise ja mõistetava olemise, kellegi omamise ja kellegagi tõeliselt suhte loomise vahel.