Purunenud klaaside mäng.

1990. aastate alguses Austria vaimuhaiglasse asetuv film "Silent Orchestra" räägib peaarst Dr. Arthur Veithi ja sinna äsja saabunud idealistliku õenduspersonaali töötaja Stefan Neumanni vahelisest konfliktist. Film kujutab, kuidas süsteemi rataste vahel oma moraali kaotanud arst kohtab idealistlikku noort, kes on alles oma karjääri alguses.

Haiglas viibivad mitmed inimesed: endine kunstnik Klara, kes operatsiooni tõttu oma kuulmismeele kaotanud ja nüüd kõike näeb nagu lavastust; Ungari pagulane Mateo, kes on õmbleja ja kordab pidevalt mentaalselt õmblemist, leinates oma peret, kes piiril kadusid; obsessiiv-kompulsiivne matemaatika professor Greta, kes püüab mõista universumi lõppu; noor sõjaväelane Josef, kes ei suuda sõja traagikatest vabaneda; ja noor naine Magda, kes on end valinud vaikusesse, et varjata oma isa tumedaid saladusi.

Haiglasse alles saabunud Stefan hakkab patsientide inimlikke külgi ja varjatud tõdesid uurima, mis hakkab aeglaselt lõhkuma dr. Arthuri aastate jooksul rajatud korruptsiooni müüri. Piirivalveöiste verised mälestused, perekondliku vägivalla ja vaikuse tekitatud traumad tulevad päevavalgele "kollektiivsete seansside" kaudu, mis on valus kohtumiste sari. Kui tegelaste maskid hakkavad langema, muutub haigla traagiliseks kohaks, kus arst, kes ise on vaimselt ebatervislik, ja patsiendid, kes on oma traumade ohvrid, seisavad silmitsi küsimusega, kes neist on tegelikult "deliriumis".