
Baran
“Mina olen Baran. Ma olen Dicle Bozovalı Diyarbakırist. Te olete ilmselt õppinud minu ametit. Jigolo.. kui. See tähendab, et olen inimene, kes saadab naist raha või teenuse eest. Saatja.”
Baran on veetnud suure osa oma ellujäämisvõitlusest jigolona, käinud paljudes töödes ja lahkunud, vähemalt otsides õnne, mida ta saaks kotti panna ja endaga kaasa võtta, kuid olles samas tundlik noormees, kes soovib seda kõigile.
Ta on veetnud nooruses kümme aastat vanglas kuriteo tõttu, mida ta ei sooritanud, kuid samas ei suuda end andestada lapsepõlves toime pandud kuriteo tõttu, olles siiski suuteline andestama peaaegu kõigile, isegi neile, kes ta vanglasse saatsid. Süüdistamise asemel mõistmine... See embamine, mida Baran ei suuda endale suunata, kannab endas vaimustust, mis suudab kiiresti õnnelikuks saada publikult tuleva aplausiga.
Baran jutustab oma elus juhtunud huvitavatest sündmustest tagurpidi, jõudes lõpuks sinna, kus kõik algas.
“Ma ei jooksnud, ma jooksin. Ma läksin kuhugi. Vaatasin, et ma olen kodu poole teel.”
