Annemin Odası

Pikka aega omavahel distantsi hoidnud kaks venda saavad teada, et nende ema tuleb haiglast koju, et oma viimased päevad tütre, Zeynepi, juures veeta. Nad kohtuvad ja valmistavad emale koju ruumi ette. See neli päeva kestev ettevalmistus muutub tegelikult võimaluseks leppida minevikuga.
See tuba ei ole enam ainult patsiendi jaoks mõeldud ruum; see on koht, kus uuritakse aastaid vaikides jäänud asju, suletud tunded ja pooleldi tehtud asjad.
Tüdruk, kesse oma elu emalt põgenemisele pühendanud, ja poiss, kes peab emaliku armastuse kõige olulisemaks asjaks, jäävad samasse majapidamisse, samades oludes, ja nende vahel tekivad nii rõõmsad kui ka valusad hetked, kus nad naeravad lapsepõlve mälestuste üle, kuid samal ajal seisavad silmitsi raskete tunnetega nagu vabaduse ja egoismi, usu ja kahtluse, kuuluvuse ja hüljatuse vahel.

Zeynep mõtiskleb, miks ta emalt ei saa seda armastust, mida ta vajab, ja kuidas see tema elus puudujääki tekitab. Hasan aga kannatab sisemise valuga, sest tema ema on valinud tema asemel eelistanud tütart, kellega ta aastaid pole suhtlenud.
Kaks venda, kes püüdsid toa renoveerimise kaudu tegelikult omaenda lapsepõlve taastada, jõudsid lõpuks ühe küsimuseni:

Miks mu ema valis just selle toa, et seal surra?