Topkapı Sarayı – “Naeratav Iftar”

Jutustaja:
“Topkapı palees öeldi, et Ramazani öödel on peidetud laud. Sellele lauale said läheneda ainult need, kelle südames ei olnud uhkust.”

Jutustaja:
“Ühel ööl, kui palee köögis töötas nooruk Hasan, kuulis ta sellest jutust ja jäi uudishimulikuks. ‘Mina tahan ka seda lauda näha’ ütles ta.”

Jutustaja:
“Kui Hasan kõndis palee õuel, nägi ta, et üks vaene inimene külmetas ja võttis oma mantli ning andis selle talle. Seejärel jagas ta oma viimase leiva linnule.”

Jutustaja:
“Just sel hetkel valgustus aia tumedam nurk. Seal oli suur laud… kuid toidud olid vaid üks taldrik datlite, natuke suppi ja leiba.”

Hasan (üllatunud):
“Kas see ongi peidetud laud?”

Teadlik Hääl (sügavalt):
“Jah, poeg. Sest laud rikastub mitte toitudega… vaid kavatsustega.”

Jutustaja:
“Sellest päevast alates mõistis Hasan, et headus kasvab paleest, vaid südamest.”