Liigu põhisisu juurde
Radar Türkiye
Avasta üritusi rakenduses
Ava
Radar Türkiye
Suleymaniye's õppeasutustest Vefa tänavateni.
Kultuuriline

Suleymaniye's õppeasutustest Vefa tänavateni.

Hinnanguid veel pole

Logi sisse, et meeldida ja hinnata

Kui mõeldakse Süleymaniye'le seotud kohtadesse, tuleb esimesena meelde selle mošee kuppel; kuid tegelikult on selle koha eripäraks mošee ümber asuv väike linn.

Fatih, İstanbul
Kultuuriline
Radar Editör
24. september 2026

Reisist

Süleymaniye'st rääkides tuleb esimesena meelde selle mošee kuppel, kuid tegelikult on selle koha eripäraks mošee ümber asuv väike linn. TDV islami entsüklopeedia kirjutab, et kompleks hõlmab laia ala, kus asuvad medressed, õppeasutused, hauad ja neid ühendavad tänavad. Kaugelt vaadates ei pruugi kompleks olla kohe nähtav, kuna kuppel domineerib. See ekskursioon keskendub pigem mošee ümbruse hoonetele, kaupluste ridadele, arhitekti haudale ja tänavatele, mis ulatuvad künka lääneküljel asuva Vefa linnaosani. Lõpuks jõuame poe juurde, kus on valmistatud bozat alates 1876. aastast. Sinna jõudmiseks on kõige lihtsam kasutada metrood. Võtke metrooliin Yenikapı-Hacıosman ja astuge maha jaamilt Vezneciler-İstanbul Üniversitesi. Seejärel kõndige İstanbul Ülikooli peahoone tagant Süleymaniyeni. Entsüklopeedia kohaselt asub kompleks osaliselt Eski Saray alal, mis ulatub Beyazıtist Vefani; täna asub samal alal ka ülikooli kampus. Trammiga saabuvad inimesed saavad maha tulla jaamilt Laleli-İstanbul Üniversitesi ja kõndida samas suunas. Mäed on lühikesed, aga järsud, seega kandke mugavaid jalatseid. See on künka otsas asuv linn.

Sultan Suleymani auks Mimar Sinani poolt ehitatud kompleksi nurgakivi pandi 1550. aastal, nagu kirjutab TDV islami entsüklopeedia. Entsüklopeedia märgib, et 13. juunit 1550 võib pidada nurgakivi panemise päevaks. Peamine kuppel valmis 16. augustil 1557 ja mošee avati 15. oktoobril 1557, reedel. Umbes 60 aakri suurusel alal asusid erinevate õppetasemetega medressed, teaduskeskus, meditsiinikool ja haigla, teaduskeskus, algkool, söökla, karavanserai, saun, arhitekti haud ja palju kauplusi. Evliya Çelebi kirjutas, et kõik hooned olid "tuhande kuppeliga" kaetud ja seal töötas 3000 inimest. Entsüklopeedia kirjeldab, kuidas künnaku vaade oli, kui mošee avati. Süleymaniye, koos oma kompleksiga, tõusis ümbritsevate hoonete, kolmekorruseliste majade ja puude seast. Selle piirkonna säilitamine on tänapäevalgi oluline. Süleymaniye piirkond võeti kaitse alla 1980. aastal ja 1985. aastal lisati see nelja piirkonna hulka, mis kuuluvad UNESCO maailmapärandi nimekirja nime all "Istanbul'i ajaloolised piirkonnad". Kui soovite külastada mošee õuega, valige aeg, mis ei lange palvusaegadele. Sisened Need kaks hoonet on ehitatud kallel maastikul järk-järgult ning nende kuplitest langevad astmeliselt alla. TDV (Türk Dil Kurumu) kirjutab, et mõlema madrasse all, maastiku kalde tõttu, asuvad veel väiksemad madrassed, mis koosnevad ühest reast tubadest ja mida tuntakse "Mülazimler" madrasadena. Kui vaadata hoonest välja, selle kirdeosas asuva aia kaudu, siis näeb pliiümbrist kaetud kuplitest läbi Haliçi lahte ja vastaskallast; siin saab aru, miks need hooned nii hoolikalt sellele kohale paigutati. Kompleksi lääneosas, "darüşşifa" (haigla) ja medratsi vahel, asub "şifahane" (raviosakond). TDV-i andmetel koosneb "darüşşifa" kahest üksteise kõrval asuvast, ristkülikukujulisest ja varjatud väljakutest koosnevast hoonest; tagumise väljaku keskel on bassein. Medrats on samuti lähedal moosikile, selle lääneosas, "Sani" madrasse põhjaosas, ja koosneb mitmest toast. See, et arstiteaduse õpe ja ravi toimuvad samas kompleksis, muudab Süleymaniye'st palvepaigast palju rohkem kohaliku kogukonna keskuseks. Poeid ja arhitekti haud

Kompleksi ümber asuvad poed olid osa algsest plaanist. TDV-i andmetel asub "sıbyan mektebi" (algkool), "Evvel" ja "Sani" madrassed ning medrats üksteise all, ja nende all on kaarjas kattega poodide rida, mis on ehitatud maastiku kalde kasutades; seda tuntakse "Tiryaki Çarşısı" nime all. Moosikile lähedal, "darülhadis" (teaduslik instituut) all, asuvad samuti kaarjas kattega poed, mida tuntakse "Dökmeciler Çarşısı" nime all. Moosikile lähedal, kahel tänaval asuva väikese kolmnurkse platsi nurgas, asub kuppelkujuline "sebil" (veepost) ja kohe selle taga on arhitekt Mimar Sinani mausoleum. Entsüklopeedia kohaselt suri Sinan umbes kolmkümmend aastat pärast kompleksi valmimist ja ta on maetud omaenda ehitatud kompleksi territooriumil. Mausoleum meenutab aia paviljoni, millel on ristkülikukujuline põhi ja nelja suuna poole kaldu katuse. Seinal olevat kirjutatud Mustafa Çelebi poolt ja selle viimane rida on "Geçti bu demde cihandan pir-i mimaran Sinan" (See aeg on möödunud, maailmast arhitektide juhi Sinan). TDV rõhutab, et on haruldane leida kompleksist, kus on hauad nii ehitaja kui ka tema abikaasa, aga ka arhitekti haud. Süleymaniye puitmajad

Kui te kõndite mööda Süleymaniye Caddesi tänaval, võisite märgata puitfassa Semna nimi pärineb alguseks 1491. aastal surnud šeik Muslihuddini Mustafast, keda tuntakse ka Ibnülvefana. Fatih Sultaan Mehmet käsul ehitatud mošee esimene versioon valmis 1476. aastal ja seda renoveeriti 1757. aastal. Hoone lammutati 20. sajandi alguses, kuna see oli lagunenud ja plaaniti uuesti ehitada, kuid esimese maailmasõja tõttu ei saanud uusehitus teoks. Tänapäeva Šeih Vefa mošee taastati aastatel 1990–1994, järgides olemasolevaid plaane. Kompleksist on säilinud mausoleum, mõned medresse seinad ja purskkaev. Jalutades Vefa tänavatel näete ka Vefa gümnaasiumi hoonet. Vikipedias on kirjutatud, et kool asutati 1872. aastal nimega Vefa İdadisi ja sai nime piirkonna järgi, kus see asub. Kirazlı Mescit tänav

Vefa piirkonnas, lähedal Bozdoğan kemerile, asub Kirazlı Mescit tänav. Tänavale nime andnud väike mošee pärineb 16. sajandist ja seda tuntakse ka Suleymani moosena või Karcı Suleymani moosena. Selle lähedal asuvad samanimeline purskkaev ja ablutsioonikoht. Tänaval asuvad puiduga viimistletud fassaadidega majad; siin saate hõlpsalt piirkonna vanu traditsioone kogeda. Tänaval on ka kirjanduslik mälestusmärk. Vikipedias on kirjutatud, et Sait Faik Abasıyanıku perekond kolis 1924. aastal Istanbulisse ja asus elama Bozdoğan kemerile lähedal asuvasse Kirazlı Mescit tänavasse, aadressil 7. Tänaval asub kohe lähedal Bozdoğan kemer. TDV-s on kirjutatud, et kemer asub linna kolmanda ja neljanda koha vahel ja see viis väljast tuleva vee Beyazıti reservuaari. Täpseid andmeid selle esimese ehitamise kohta ei ole; üldiselt arvatakse, et see ehitati Rooma keisri Valensi ajal (364–378), mistõttu seda tuntakse ka Valensi veekemerina. Vefa Bozacısı

Selle ekskursiooni viimane peatus on Vefa Bozacısı. Vikipedias on kirjutatud, et ettevõte asutati 1876. aastal. Prizrenist pärit vennad Sadık ja İbrahim alustasid esmalt salep, šıra ja boza valmistamise ja müümisega Zeyreki piirkonnas, seejärel said nad Vefas poe ja jätkasid tegevust. Järgnevad põlvkonnad jätkasid äri samal nimega. Boza on talvine jook, mis valmistatakse tatarist, veest ja suhkrust ning nagu Vikipedias kirjutatud, on selle hooaeg keskseptembrist keskmaini. Kui te jalutate külmal päeval, on see ideaalne Reede pärastlõunal on mošee külastajate arv tihe; kompleksiga tutvumiseks on nädalapäeviti hommikud vaiksemad. Boza (traditsiooniline türgi jook) on kõige parem nautida sügisel ja talvel.

Praktilised näpunäited:

  • Süleymaniye raamatukogu on teadusraamatukogu; seal tuleb järgida vaikust ja reegleid.
  • Mošeesse saab külastada palvetundide vahel ja sobivas riietuses.
  • Piirkonna tänavad on mäenõlvadega ja mõned kõnniteed on kitsad.
  • Süleymaniye ja Vefa on elamupiirkonnad; kui teete majade ees fotosid, austage kohalike elanike privaatsust.

Allikad:

Asukoht - Suleymaniye's õppeasutustest Vefa tänavateni.

Reisi teave
LinnFatih, İstanbul
TüüpKultuuriline
Kuupäev24. september 2026
AllikasRadar Editör
Radar TürkiyeAutorRadar TürkiyeKülasta allikatTeejuhised