Liigu põhisisu juurde
Radar Türkiye
Avasta üritusi rakenduses
Ava
Radar Türkiye
Karapınari vulkaanid ja kraatrikraavid.
Kultuuriline

Karapınari vulkaanid ja kraatrikraavid.

Hinnanguid veel pole

Logi sisse, et meeldida ja hinnata

Konya tasandiku idapiiril muutub maapind nagu kõneleks teist keelt. Ühtlaste põldude seast kerkivad äkitselt mustad tuhamäed, ümarad kraatrid ja sügavad kraavid, mis tunduvad vaadates peapööritavad.

Karapınar, Konya
Kultuuriline
Radar Editör
19. oktoober 2026

Reisist

Konya tasandiku idalool algab teine keel. Tasaste põldude vahelt kerkivad äkitselt mustad tuhakõrgustikud, ümarad kraatrid ja sügavates aukudes vaadates peapööletust tekitavad lõhed. Karapınar on piirkond, kus ühest küljest on näha tegevust lõpetanud vulkaanid ja teisest küljest maapõues lahustuvate kivimite kujundatud maastik. See reis on pühendatud päev, mis kulgeb Konyst Karapınarile, uurides vulkaanilisi kraatreid, obruki järvi ja tuulega aastakümnete pikkuse võitluse jälgi. Oluline on teada, et paljudest järvedest, mis on selle maastiku silmapaistvaimad osad, on enamik viimastel aastatel kuivaks jäänud. See reis ei varja seda, vaid eesmärk on aidata teil kuivade alade lugemisel. Tasandiku idapoolne värav.

Türkçe Vikipedias on kirjutatud, et Karapınar asub Konya kesklinnast 94 kilomeetri kaugusel idas, Konya-Adana teel, merepinnast umbes 994 meetri kõrgusel. Piirkond on Konya suurimaks piirkonnaks, mille pindala on 2623 ruutkilomeetrit. Ajalooliselt oli see oluline peatuskoht Ulukışla, Ereğli ja Konya vahel. 16. sajandil, kui sinna ehitati karavansaray, sai asula nimeks Sultaniye, ja 1934. aastal sai see oma praeguse nime. Karapınari omavalitsuse ajaloo lehel rõhutatakse, et piirkond asub kaubateede ristumiskohal. Piirkonna pinnas on samuti tähelepanuväärne: Türkçe Vikipedias on kirjutatud, et Karapınari pinnasest kuni kuuskümmend protsenti on lubjakivine. See lubjakivi on just see, mis kujundab lähedal asuvate obrukite lood. Täna, kui lähenete piirkonda, on silmapaistvad laiad päikesepaneelide alad, mis ulatuvad teede ääres. Türkçe Vikipedias on märgitud, et Karapınar on Türgi suurima päikeseenergiajaama asukoht. Pilvetu taevas ja tasane tasandik muudavad selle piirkonna atraktiivseks nii põllumajandustootjatele kui ka energiainvesteeringutele, kuid samas on kuumus peamine probleem, mis puudutab veega seotud küsimusi. Sinna jõudmine.

Konyst Karapınarile saab Konya-Adana maanteel umbes poolteist tundi. Piirkonna kesklinna saab bussiga, kuid kraatrid ja obrukid on kilomeetrite kaugusel üksteisest ja enamik neist ei ole ühistranspordiga ligipääsetavad; seega on sellele reisile peaaegu hädavajalik kasutada oma sõidukit. Karapınari omavalitsuse andmetel asub Meke järv 8 kilomeetri kaugusel piirkonna kesklinnast ja 2 kilomeetri kaugusel Karapınar See vanus on meeles pidada on huvitav seos: Meke keskosas asuv koonus tekkis umbes samal ajal, kui Çatalhöyükis ehitati esimesed elamud. Meke täpsem kirjeldus ei kuulu selle teksti ülesandeks, kuid on oluline teada selle praegust seisundit. Ingliskeelne Wikipedia teatel oli järve mahutavus 2012. aastal vähenenud umbes kuuekümne protsendi võrra, 2014. aasta kuivuse järel kuivas see peaaegu täielikult välja ja umbes sada varem seal elanud linduliiki on 2015. aastaks mujale rännanud. Teadaolevalt oli järves varem kuni kaheksa meetri sügavust vett, kuid suvekuudel jäi sinna vaid väike kogus vett, mis muutus mikroorganismide tõttu punaseks. Karapınari omavalitsus teatel kasutatakse järve ümbruses olevat musta ja lilla vulkaanilist tuhka tänapäeval telliste ja betoonelementide valmistamisel ning selle ümbrusulatus on üle nelja kilomeetri. Vaadates kraatri serval asuvalt teelt, püüake eristada valgeid soolakihte, endisi rannajoont ja koonuse tumedat külge; järve varasem veetase on nähtav just neis joonetes. Acıgöl on soolane kraaterjärv.

Mekest ida poole liikudes jõuate Acıgölile. Karapınari omavalitsus teatel on järv umbes 1750 meetri pikkune ja 1250 meetri lai ning selle vee eripäraks on kõrge magneesiumisulfaadi sisaldus, mis annab sellele iseloomuliku mõru ja soolase maitse. Omavalitsus on 2024. aastal järvele paigaldanud ujulabaasi; rannikul asuvad jalutusrajad ja päikesetõusu ning -loojangu ajal veepinnal tekkivad peegeldused on fotograafide jaoks väga atraktiivsed. Acıgöl, koos Mekega, on parim näide vulkaanilise piirkonna mitmekesisusest: üks on muutunud kuivaks soolajärveks, teine on endiselt kraaterjärv oma veega ja värviga.

Päeva teine pool on pühendatud karstileedele. Eesti keeles on karstileed karsti maastikuks, mis tekib, kui põhjavesi lahustab lubjakiviga sarnastest kivimitest, põhjustades nende peal olevate kivimite kokkuvarisemise. See protsess toimib nii: põhjavesi reageerib süsinikdioksiidiga, moodustades karbonaatset hapet, mis aeglaselt lahustab lubjakivi, moodustades maa all koobaseid. Aja jooksul variseb koobase kohal olev maa. Kultuuriportaali kohaselt võivad karstileed ulatuda mõnest meetrist kuni mitmesaja meetrini sügavusele, mõned neist on silindrikujulised ja nende põhja on näha, samas kui teised avanevad koobastesse ja ulatuvad Lääne-kirdikujärved

Karapınari omavalitsuse teatel on Çıralı järv umbes 250 meetri läbimõõduga ja 80 meetri sügavusega kirdikujärv, mis on ümbritsetud kõrgete kaljude poolt ja mille kaljude pinnale on tekkinud koobased ja õõnsused. Omavalitsus teatas, et see järv, mis kunagi veega täidetud oli, on viimastel aastatel põhjavee taseme languse tõttu täielikult kuivaks jäänud. Veidi kaugemal asuv Meyil järv asub umbes 60 meetri sügavusel maapinnast ja on läbimõõduga umbes 368 meetrit, olles piirkonna silmapaistvamaid kirdikujärvi, mis samuti kuivab. Kui seista nende kahe kirdiku serval ja vaadata alla, näete kõige selgemalt seda, mida Wikipedia kirjeldab – kirdiku katuse kokkuvarisemise ulatus. Vee küsimus on selle maastiku lahutamatud osad. Kohalike elanike sõnul on Konya suletud piirkonnas kaevatud sadu tuhandeid veeaugusid; Meke kuivamine on seotud põhjavee kasutamisega põllukultuuride kastmiseks. Kirdikute kuivanud põhjad on nagu õppeklassid, mis näitavad, kuidas tasandiku vesi ammendub mitte pinnalt, vaid maapõhja alt. Võitlus liivaga

Karapınari teine nägu on tuul. Karapınari omavalitsus teatas, et piirkonnas tuulemõju vähendamiseks käivitati 1959. aastal suur keskkonnaprojekt, mille käigus 130 000 hektari suurusel alal takistati esmalt roosidega tuule mõju pinnale ja seejärel hakati seda piirkonda metsandusse suunama. Türk Wikipedia teatel käivitati see projekt 13 000 hektari suurusel alal 1962. aastal Maapõhja vee peadirektoraadi poolt ja see valmis 1999. aastal, olles üks maailma edukamaid projekte. Kuigi algusaeg erineb allikates, kirjeldavad mõlemad allikad sama piirkonda. Kui sõidate erosioonipiirkonna ääres, vaadake tuulele vastu kasvavaid puude ridu ja vahel nähtavat liiva struktuuri; need rohelised ribad tuletavad meelde, kuidas tasandik kunagi võitles tuulega kantud liivaga. Tagasiteel

Kui pöördate Konya suunas ja valite põhjalise tee, võite päeva lõpetada Konya-Aksaray teel asuva Kızöreni kirdikuga. Türk Wikipedia kohaselt on see umbes 300 meetri lai ja 145 meetri sügavusega, olles piirkonna tuntumaid kirdiku. Karatay piirkonda kuuluv Obruk küla on saanud nime selle järve järgi. Seega saate võrrelda lõunas asuvaid kuivanud kraatere ja kirdiku järvi Meke järv on alates 2005. aastast Ramsari piirkond ja kaitstud loodusmonument. Palun püsige radadel ja vältige soolakihile astumist. Looduslikul alal on väga vähe varju, seega võtke kaasa piisavalt vett. Ujumisbasseinide sisehooneid kasutavate rajatiste avamise ajad võivad muutuda, seega kontrollige kõige värskemat teavet kohalikult omavalitsuse veebilehelt.

Allikad:

Asukoht - Karapınari vulkaanid ja kraatrikraavid.

Reisi teave
LinnKarapınar, Konya
TüüpKultuuriline
Kuupäev19. oktoober 2026
AllikasRadar Editör
Radar TürkiyeAutorRadar TürkiyeKülasta allikatTeejuhised