Zeytinburnu piiril, Kazlıçeşmest Topkapıni suunas.

Marmaray'i kasutades jõudke Kazlıçeşme jaamilt välja ja suunduge Abay tänavale, mis varem kandis nime Demirhane Caddesi. Fontään asub sellel tänaval ja on jaamist vaid mõne minuti jalutuskäigu kaugusel. Vikipedias kirjutatakse, et Demirhane Caddesi algab müüridest ja ulatub kuni Zeytinburnu jaamani, jagades linnaosa kaheks suureks osaks. Kui jõuate fontääni juurde, vaadake kõigepealt selle terviklikku välisilmet: see on ühepoolne konstruktsioon, mis on valmistatud looduslikust kivist, ja sellel on ristkülikukujuline fassaad, mis on kaunistatud reljeefidega ja mille keskel on madala kaarega nišš. Püüdke leida väikest rooset, mis on kaare peal olevas kivi sees – see võib esmapilgul silma ei jää. Kaare kohal olev marmorist kiri pole originaal; vana kiri, mis oli näha 1930. ja 1940. aastate fotodel, on kadunud ja praegune kiri on kirjutatud 2000. aastatel tehtud renoveerimise käigus. Kõige olulisem on vaadata niši sees olevat peeglit. Valge marmori peal on viieosaline ornament, mille all on araabia kirjas tekst, mis kujutab linnule omistatud nime – paks kass. Selle ees on tähtede kujulised lehedega oks. Teksti kohaselt on aasta, mis on kirjutatud vanade numbritega, 953. aastal, mis vastab aastatele 1546-1547, ja selle ehitaja on Mehmet Bey. Arvatakse, et see Mehmet Bey on Skopjes surnud õpetlane Aşık Pir Mehmet Çelebi. Kassi kujutise kivi on palju vanem kui fontään ise. 2002. aastal murdsid varasid otsivad inimesed kivi, lootuses leida kulda; uurimisel selgus, et see on 5. sajandist pärit Bütsantsi marmor. Kui osad olid ümber pööratud ja kokku pandud, ilmnes kristogrammi muster, mis tähendab, et osmanide meister oli pööranud Bütsantsi kivi ümber ja raiunud selle tagaküljele. Marmor taastati 2010. aastal, püüdes säilitada selle algupärase välimuse. Evliya Çelebi kirjutas oma reisikirjas, et ta leidis Yedikule'i välise müüri lähedal asuva fontääni kaare all oleva kassi kujutise nii kauniks, et seda ei saa sõnadega kirjeldada. Fontääni mõlemal küljel on ümarate kaartega kaunistatud süvendid ja nende kõrval on annetuskivid; ärge jätke neid tähelepanuta. Vaadake nüüd linnaossa, mis on teie selja taga. Vikipedias kirjutatakse, et Fatih Sultan Mehmet ehitas Yedikule'i kindluse ja määras selle välise ala lihunikutele ja nahatöösturitele; piirkonnas asus umbes 360 nahatöökoda. Ka piirkonnas arenes Allikas: Vikipeedia, Kazlı Çeşme; Vikipeedia, Kazlıçeşme; Zeytinburnu ringkonna valitsus, "Meie linnaosa ajalugu"; Budak, Marmara Ülikooli politoloogia ajakiri.

Kazlıçeşmest tulnud, müürite lähenedes näete selle lääneküljest. Selest peatuse juures ei vaata te müüri seesse, vaid selle välisküljele. Esiteks püüdkete aru saada, kuidas müür on ehitatud. Teise Theodosiuse valitsusajal ehitatud müüri koosneb kolmest kihist: sisemine, paksem müür, selle ees madalam välismüür ja kõige ees lai kraav. Peamüür on 4,5 kuni 6 meetrit paks ja umbes 12 meetrit kõrge, samas kui välismüür ulatub 8,5 kuni 9 meetrini. Pange tähele punaseid telliseid, mis on kivimüüri vahel; need ei ole ainult dekoratiivsed, vaid tugevdavad seina, kinnitades kivid mördiga. Kraav oli 20 meetrit lai ja kohasikut 10 meetrit sügav; selle sees on endiselt näha ristlõike, mis jagasid kraavi osadena. Seejärel suunake oma pilk Kuldväravasse. Kuldvärav, mis oli Bütsantsi pidulikuks sissepääsuks, oli koht, kust keisrid sisenedes pidulikelt üritustelt, nagu võidukäikudest ja troonistamiste, linna läksid. On arusaamatu, millal värav oli ehitatud; teadlased on jagunenud kaheks, mõned usuvad, et see oli ehitatud esimese Theodosiuse ajal, teised teise Theodosiuse ajal, kuid enamus pooldab teist varianti. Bütsantsi viimastel aastatel suleti väravaava, et seda kitsendada; väljastpoolt on endiselt näha suurt kaare, mis ühendab kahe marmorkuuli vahele. 1685. aasta graveering näitab, et värava väliskülg oli tol ajal kaunistatud reljeefidega; osa neist kujudest on säilinud ja asuvad praegu Istanbul Arheoloogiamuuseumis. Fatih Sultan Mehmed rajas 1458. aastal Yedikule'i kindluse, lisades sisemisele müürile neli kuuli ja kolm suurt kuuli. Kindlus kaotas oma algse funktsiooni ja osmanide ajal kasutati seda peamiselt auksere, arhiivina ja riigivanglana. Leidke ka väiksem Yedikule'i värav, mis asub otse kindluse kõrval; teadlased on erinevatel arvamusel, kas see värav on pärineb Bütsantsist või osmanitest. Nüüd vaadake müüri jalamil asuvaid rohelisi alasid, mis on kraavi ja tee ümbruses. Kultuuri- ja turismiministeeriumi veebisaidi andmetel on Yedikule Bostanları, mis asub Yedikule'i ja Mevlanakapı vahel müüri jalamil, elav pärand, kus on kasvatatud köögivilju juba üle 1500 aasta. Vikipedias toodud allikate kohaselt oli 1735. aasta registrites 344 aeda, samas kui 1835. aasta kaardil oli Topkapı paleemi saab jõuda umbes kolme kilomeetri pikkuse jalutuskäigu vahendusel; kui väsite, saate kasutada samal suunal liikuvat bussiliini MR11. Allikad: Vikipeedia, Konstantinoopoli müürid; GoTürkiye, Istanbuli müürid; Vikipeedia, Yedikule; Vikipeedia, Yedikule'i vanglad.

Kui jõuate Topkapı piirkonda ja vaatate üle müüri, näete vastamööda laia rohelise ala, mis on Topkapı kultuurpark, ja muuseum asub selle pargi sees. Muuseumi ametliku veebisaidi kohaselt asus siin hiljuti Trakya bussijaam, mis kolis, ja sellele kohale loodi park, kus muuseum avati 2009. aastal. Vikipedias kirjutatakse, et pargi ehitus algas 1999. aastal ja park katab 354 000 ruutmeetri suurune ala. Enne muuseumisse minekut peatuge värava ees ja vaadake ümbrust, sest muuseumi asukoht on osa sellest jutust. Ametliku veebisaidi kohaselt, kui vaadata muuseumi asukohast, on vasakul Edirnekapı müürid, ees Topkapı müürid ja paremal Silivrikapı müürid. Topkapı oli Bütsantsi ajal tuntud kui Püha Romanose värav, ja see sai oma türgi nime 1453. aasta piiramise ajal sinna paigutatud suure suurtüki järgi. Sees olles algab külastus näitusega. Selle osa on koostanud ajaloolased Erhan Afyoncu ja Coşkun Yılmaz, ja see esitab linna tekkimisest piiramise, vallutuse ja Fatih Sultani Mehmedi ehitusprojektideni ulatuva loo miniatuuride, graveeringute ja maalidega. Ärge kiirustage näituse läbimisega, sest ülal asuva platvormi vaade on osa sellest kontekstist. Näituse lõpus läbite lühikese ja tumeda koridori, mis viib teid panoraammaali platvormile. Maal on tehtud 38 meetri läbimõõduga poolkera sisepinnale ja katab 2350 ruutmeetri suuruse kahe dimensioonilise ala. Maali ja platvormi vaheline 650 ruutmeetri osa on tõeliselt kolmemõõtmeline; siin on suurtükkide, suurtükkarude ja pulbervärgide replikaid. Ametliku veebisaidi kohaselt on maal umbes 10 000 figuuri, ja need on inimese suurusest alates ja vähenevad horisonti suunas. Kui astute platvormile, tõstke oma pea üles: taevas jätkub kupaalikujuliselt maali ülaosast, nii et te ei saa aru, kus maal lõppeb. Muuseum seletab, et see algne üllatus, mida külastajad esimesel hetkel tunnevad, on seotud sellega, et maalil pole selget algust ega lõppu. Seejärel liikuge aeglaselt ringi ja vaadake müüridel olevate aukude poole. Vikipedias kirjutatakse, et müüri kahjustatud osad ja nende suurus on põhine nud Istanbuli esimese linnapeale, Hızır Beyle, esitatud müüri taastamise aruande põhjal. Maal on kaheksa kunstniku ühisteos, mis valmis aastatel 2005–2008, ja selle

Sihtkoda asub Topkapı linnaosas, vana Davutpaşa tänavaga, Topkapı kalmistuga ja maanteega E-5 ristumiskohal; sinna pääseb umbes kümne minutiga jalutades Panorama vaatetornist. TDV islami entsüklopeedia kohaselt on seda nimega Takyeci İbrahim Çavuş, Arakiyeci İbrahim Ağa ja Takkeci mošee. Ehitaja oli Takyeci İbrahim Ağa; tema nimi pärneb ametist, mis talle elatist andis. Enne siseõuele sisenemist vaadake nurgapeal asuvat veepostti. See veepostt, mis on kompleksis vanim ehitis, oli 1578. aastal İbrahim Ağa poolt ehitatud, nagu näitab selle peal olev kiri. Veepostti vastas asuva purskkaevu marmorkirjast selgub, et see lisati 1820. aastal sadrazi Derviş Mehmed Paşa poolt; see on kompleksile lisatud viimane ehitis. Mošeekapil olev kiri näitab, et ehitus valmis 1592. aastal, samas kui teine veepostt, mis asub siseõue idapoolse ukse kõrval, on dateeritud aastatega 1593-1594. Väljast näete, et mošee on üsna tagasihoidlik: sellel on katuseharjadega katus, mis on ehitatud kivist ja tellistest, ning väike siseõu, mis on toetatud kahe rida puitpostidele. Loendage siseõu puitpostid: väljas on kaheksa ja sees kümme. TDV rõhutab, et hoolimata mošeeküsimise tagasihoidlikust suurusest, on see oluline oma ehitustehnika ja interjööri rikkuse poolest, ning siin on võimalik tähele panna detaile, mida sarnastel objektidel ei ole. Kivist minaret asub loodenurga pool. Sellel on ruudukujuline alus, kuueksnurkne korpus ja üks galerii. Külastage mošeed väljaspool palvusaegu, võtke jalatsid maha, kandke riideid, mis katavad õlad ja põlved, ja olge vaikne. Sisenedes vaadake kõigepealt üles. TDV kohaselt on umbes 5,5 meetri läbimõõduga puitkuppel, mis katab palveala, väljast nähtamatu; see on peidetud katuse all ja toetub kaheksanurgale alusele, mis on kaunistatud puitornamentidega. Palveala on ligikaudu ruudukujuline; TDV annab mõõtmed umbes 11,2 ja 11,7 meetrit külgedel ja umbes 6,2 meetrit kõrgus. Galerii toetub kümnele puitpostile ja kulgeb kogu loodenõukseini. Seejärel pöörduge seinte poole. Umbes pooled seinapinnad on kaetud 16. sajandi İzniku keraamiliste paneelidega, mis on valmistatud "sgraffito" tehnikaga. Motividel on näha viinapuid, l Mahmudi valitsusajal restaureeritud, ning 1985. aastal, kui Vaksusüsteemi peadirektoraadi tööd käisid, ilmnesid puitkonstruktsioonidel olevad detailid. Hoone restaureeriti põhjalikult pärast 2005. aastat. Tagasi tulles saate Topkapılt hüppeliinile T1 astuda või bussiga MR11 Kazlıçeşme peatuseni sõita ja sealt Marmaray'le ümber istuda. Allikad: TDV Islamientseüklopeedia, Takkeci İbrahim Ağa kompleks; Vikipeedia, Takkeci İbrahim Ağa kompleks.