Vedat Arıkoğlu ja Kemaleddin Beyi pool Istanbul.

See marsruut algab Fatih parkis asuvast Lennusõdaliste mälestusmonumendist, mis asub Saraçhanebaşı linnaosas. Mälestusmonument on pühendatud Fethile, Sadıkule ja Nurile, keda peetakse Türgi lennunduse ajaloos esimeseks lennunduseks, kes oma elu kaotasid. Need lennundused tegid enne I maailmasõda umbes 2500 kilomeetri pikkuse lennu Istanbulist Kairosse, kuid kaotasid teel oma elu ja maeti Damaskuses, Umayyadi mošee lähedal, Saladini mausoleumi kõrvale. Arhitekt Vedat Teki poolt kujundatud mälestusmonumendi nurgakivi pandi 2. aprillil 1914 ja selle ehitus lõpetati 1916. aastal. Mälestusmonument püstitati tollase Fatih linnavalitsuse hoone vastas; seda hoonet kasutatakse alates 2010. aastast ülikooli rektorina.

Et mälestusmonumendi tähendust paremini mõista, ringake selle ümber. Marmorsamba ülaosa on teadlikult katki jäetud, mis sümboliseerib katkestatud lendu. Samba otsas on pronksist lauurioks. Samba kahe külje juures on suurendatud koopiad medaljast, mis oleks antud lennundustele, kui nad oleksid Kairosse jõudnud. Medaljonil on kujutatud lennuk, Beyazıt torn ja Istanbul. Mälestusmonumendi kõrgus on umbes 7,5 meetrit.

See väike peatuskoht on hea sissejuhatus päeva järgmiste etappidele. Vedat Tek oli selle mälestusmonumendi ehitamisel juba Posti- ja Telegraafiministeeriumi hoone valmis ehitanud; selle mälestusmonumendi lihtne, katkendlik sammas on sama arhitekti töö, nagu ka Sirkecis nähtav suur fassaad. Mälestusmonumendist jõuate umbes kümne minutiga jalgsi Lalelisse, järgmisse sihtkohta.

Allikas: Vikipeedia.

Laleli piirkonnas, Ordu tänaval asuv see suur hoone, mis asub 18. sajandist pärit Laleli mošeest lähedal, oli müüri sees asuv esimene korterelamukompleks. Pärast 1918. aastal toimunud suurt tulekahju, mis levis Cibali, Altımermer ja Fatih piirkondades, telliti arhitekt Kemaleddini jaoks neljast plokist koosnev korterelamukompleks, et pakkuda peavarju tulekahjust mõjutatud inimestele. Hoone asus seal, kus varem asus Koska madrasa, mis osaliselt hävis 1894. aasta maavärinas ja põles 1911. aastal. Ehitus algas 1919. aastal rahva annetuste toel ja lõpetati 1922. aastal. Algselt kandis hoone nime "Harikzedegan," mis tähendab "tulekahjust pääsenud".

Ingliskeelse Vikipedias kirjutatud andmetel on need korterid Istanbulis ehitatud esimeste modernsete betoonhoonetest. Nelja sümmeetrilise ja sama suurusega ruudukujulise ploki vahel asuvad siseõued moodustavad terviku. Kompleksis oli kokku 124 korterit, 25 kauplust, ühine pesuruum ja iga korteri jaoks eraldi süsihoiuruum. Ehitus lõppes just impeeriumi lõpus, seega ei saanud tulekahjust pääsenud inimesed sinna kolida. Vabariigi algusaastatel anti hoone üle Türgi Lennuseltsile, mistõttu sai sellest "Tayyare Apartmanları" ja seda kasutati elamuna kuni 1985. aastani; praegu on see hotell.

Minge vastassuunas kõnniteele ja vaadake hoonet tervikuna: siit on kõige paremini näha, kuidas Kemaleddin ühendas klassikalise osmanide dekoratiivsti uuendusliku materjaliga – betooniga – ja pakkus samal ajal mitmekorruselisi elamispindu. Kuna tegemist on hotelligagi, on sissepääs ettevõtte loal. Sealt saate jalutada Laleli-Üniversite trammipaiseni ja edasi Sirkecisse.

Allikas: TDV İslam Ansiklopedisi; Vikipedia; Wikipedia.

Neljas Vabariiklik Hoone on üks tuntumaid selliseid hooneid, mida Evkaf Nezareti (vaimulikkuse valitsusamet) rajas tulu saamiseks. TDV islami entsüklopeedia kohaselt koostas Kemaleddin aastatel 1910–1911 plaane hoonete, mošeed ja koolide jaoks, mida amet kavatses ehitada, ja Istanbuli viis sellist hoonet ehitati aastatel 1911–1926. See hoone asendati I. Abdülhamidile kuulunud Hamidiye kompleksiga. Ehitus algas 1910. aastatel, kuid Balkani sõdade ja I maailmasõja tõttu sai see valmis alles 1926. aastal. Okkupatsiooni aastatel kasutasid Prantsuse sõdurid veel valmatus hoonet 1920–1923 aastatel kasarmuna.

Hoone fassaad, mis avaneb Hamidiye tänavale, on umbes 79 meetri pikk ja 27 meetri kõrge; mõlemal otsas on nurgatornid. Lääne-, lõuna- ja idaosa on kaetud loodusliku kiviga ja marmoriga. Hoone konstruktsioon on terasega tugevdatud; esimesel korrusel on 24 kauplust ja ülejäänud neljal korrusel on igal korrusel 37 bürood, kokku 148 bürood. Kaks peamist trepikoda on paigutatud 30 meetri kaugusele, vastavalt tolle aja tuleohutuseeskirjadele, ja need on varustatud liftidega. Seega on fassaadil klassikuline osmanide stiilis dekoratsioon, samas kui sees on kaasaegse ärihoone planeering.

20. sajandi lõpus asus hoones ka Istanbuli väärtpaberibörs. 2000. aastal tühjendati hoone ja pärast renoveerimist on seda alates 1926. aastast kasutatud hotellina. Fassaadi parim vaade on kõrgelt kõnniteelt; vaadake nurgatornidele ja akende vahelist kivitööd, seejärel minge mõne sammu kaugusel asuvasse suure postkontorisse.

Allikad: TDV islami entsüklopeedia; Kultuurimälestis; Wikipedia.

Suur Postkontor on Vedat Teki jaoks oluline projekt ja esimene näide esimesest rahvuslikust arhitektuurist. Vedat Tek sai 1905. aastal ametisse Posti- ja Telegraafministeeriumi arhitektina; hoone, mis oli mõeldud ministeriumi hooneks, ehitati aastatel 1905–1909. Postiteenused olid alates 1840. aastast osutatavad Yeni Cam mošee õuel, seejärel 1890. aastal Eminönü piirkonnas asuvasse Postahane-i Amire hoonesse ja 1909. aastal siia. 1930. aastatel sai hoone nimeks Yeni Postane (Uus Postkontor), seejärel aga Suur Postkontor. Aastatel 1927–1936 asus siin ka Istanbul Radio.

Vaadake kõigepealt väljast. Neljakorruselise hoone sissepääs on treppidega üles viidud; esifassaadi kaks nurka on esile toodud ja üles ehitatud ning kaetud kuppelkatusega. Fassaad on valmistatud raiutud kivist ja marmorist, dekoratiivsetes elementides on domineerinud 16. sajandi osmanide stiil. Ukse kohal olevas tsemendipaneelis on vanas kirjas kirjas "Posta Telgraf Nezareti" (Posti- ja Telegraafministeerium). Pange tähele kahetoonilist kivitööd, geomeetrilisi mustreid, kufi-kirja ja mukarnas-ornamente; arvatakse, et tellised on Vedat Teki poolt spetsiaalselt kujundatud.

Seest avaneb peamine sissepääs kolmekorruselisse, ristkülikukujulisse keskossaali; selle saali lagi on kaetud oranži ja sinise värvi klaasidega. Esimesel korrusel asub endiselt postkontor ja hoone osas asub alates 2000. aastast PTT Istanbuli muuseum, mis tutvustab kommunikatsiooni ajalugu. Kultuuripärandi inventuuris on hoone loetletud renoveeritavate hoonete hulgas; enne külastamist kontrollige, kas postkontor ja muuseum on avatud. Kuna tegemist on avaliku hoonega, küsige enne pildistamist luba töötajalt.

Allikas: Vikipedi; Wikipedia; Kultuuripärandi inventuur.

Beyoğlu piirkonnas, Tarlabaşı lähedal, oma nime kandvas Kamer Hatuni linnaosas asuv see väike mošee on Kemaleddini tööst, kui ta oli Evkaf (vaimuliste asjade) osakonna peaarhitekt. TDV islami entsüklopeedia kohaselt oli Kemaleddin alates 1909. aastast Evkaf osakonna peaarhitekt ja vastutas paljude mošeed ja palvela ruumide renoveerimise eest, sealhulgas ka uuesti loodud Ehitus- ja Remondi osakonna kaudu. Vikipedias kirjutatakse, et esimene mošee ehitati 1514. aastal sultaan Yavuz Sultan Selimi poolt tema kasuema Kamer Hatuni auks, kuid 19. sajandi keskpaigaks oli see lagunenud. Vaimulikud asutused tellisid selle Kemaleddini poolt uuesti ehitatud; TDV dateerib selle rekonstrueerimise 1911. aastasse. Rahvusliku arhitektuuristiili kohta kirjutavad allikad peavad Kamer Hatuni mošeed selle stiili oluliseks näiteks.

Mošee asub 565 ruutmeetri suurusel alal, kuid selle enda pindala on vaid 223 ruutmeetrit, jättes selle ümber väikese õuega. Selle seinad on tellistest, katuse toetussüsteem on puidust ja katuse on kaetud pliiga. Sellel on üks minaret, mis tõuseb mihrabi vasakul küljel. Selle külastamine pärast suurejoonelisi Selatin mošeesid või Sirkeci suurejoonelisi fassaade pakub head võrdlust: näete, kuidas sama arhitektuurikeel on kasutatud väiksemas, linnaosale omas mošees.

Mošee on avatud tavapärasele palvusele. Palvusaegadel külastust planeerides olge kannatlikud, võtke jalatsid maha, kandke riideid, mis katavad õlad ja põlved, naised peaksid peas kaetud olema ja sees pidage vaikselt. Sinna saab umbes kümme minutit jalutades Tüneli väljakult Meşrutiyet Caddesi pidi. Sealt saate Taksimi suunas bussile, mis järgib rannajoont ja peatub Bebekis.

Allikad: TDV islami entsüklopeedia; Vikipedia.

Bebek külas, Bebek lahes, ot sadamas lähedal asuv mošee lõpeb otse seal. Selle ametlik nimi on Hümayun-u Abad mošee, ja see ehitati 1913. aastal arhitekt Kemaleddini poolt, kasutades kivimaterjale. Varem asus sellel kohal Nevşehirist pärit Damat İbrahim Paša poolt ehitatud mošee. TDV islami entsüklopeedia loetleb Bebek mošee samuti Kemaleddini teoste hulka, märkides selle valmimisaja 1913. aasta. Samal ajal projekteeris ta ka Bostancis Kuloğlu mošeed ja Bakırköys Amine Hatun mošeed, samas kui Yeşilköys asuv Mecidiye mošee valmis juba 1909. aastal. Seega on Bebek mošee üks arhitekti paljudest Istanbulis asuvatest mošeedest. Vikipedias klassifitseeritakse see hoone neoklassitsistlikuks stiiliks.

Mošee plaan järgib väikestes mõõtmetes klassikalist struktuuri: kuppel asub kaheksa küljega alusele ja seda toetavad külgedelt neli poolkupplit. Vaadake seda sadamast või rannast, veidi eemald ja küljelt; kupli ja poolkuplite järkjärguline tõus on sellest vaatenurgast kõige paremini nähtav. Võrdlege seda väikest Bosporuse külamošeed Sirkecis asuva teraskonstruktsiooniga ärihoonega: Kemaleddin kasutas sama arhitektuurilist stiili nii ärikeskuses kui ka külamošees.

Mošee on külastajatele avatud. Palvetundidel, eriti reedel pärastlõunal, on parem seda mitte külastada. Palun võtke oma jalanõud maha, kandke riideid, mis katavad õlad ja põlved, naised peaksid oma pead katma ja sisemuses peate vaikselt olema. Külastuse järel saate jalutada Bebeki rannikul ja nautida vaadet Bosporusele; Bebeki rannik on osa ka teistes meie marsruutides.

Allikas: TDV islami entsüklopeedia; Vikipedia.