Vabariigi esimese tamppi järvest Kurtboğazini veetee.

Samsuni maantee ääres, linna keskusest 12 kilomeetri kaugusel asub Ankara kõige kergemini ligipääsetav paisjärv. Bayındırı jõele ehitatud tammi pais, mis valmis aastatel 1962–1965, oli mõeldud linna veevarustuseks. See on 30 meetri kõrgune ja mahutab 6,97 miljonit kuubikmeetrit vett, paisjärve pindala on 0,71 ruutkilomeetrit. Need numbrid võivad tänapäeval väikesed tunduda, kuid 2011. aastal, kui selle staatus muutus, ütles ASKİ peadirektor, et isegi täielikult täis oleva paisjärve vee ei jätkuks Ankarale isegi üheks päevaks. Kui suuremad veeallikad, nagu Çamlıdere, kasutusele võeti, kaotaski Bayındır oma veevarustusfunktsiooni ja muutus seaduslikult üleujutuste kaitse rajatiseks. Marsruut algab seetõttu siit: võite näha 1960. aastate mastaapi ja võrrelda seda Kurtboğazı 101 miljoni kuubikmeetri mahuga.

Suurlinnavalitsus muutis 2005. aastal järve ümbruse "Mavi Göl" (Sinine järv) nime kandvaks puhkealaks. Alal on 1 138 081 ruutmeetrit, kus on suured puud, piknikupaiku ja jalutusradu, mis on mõeldud päevaseks viibimiseks. Jalutage piki rannikku, vaadake üle tammi üle järve sinisele pinnale; nimi on sealt pärit. Vette minek on ohtlik ja keelatud, järgige rannikul olevate märgistuste järgi.

Avaliku transpordi kasutajatele jõuavad Mamaki kaudu kohale EGO bussid; praeguse marsruudi numbri saate teada EGO-lt. Tulge varakult; nädalavahetustel pärastlõunal on piknikujate arv suurem ja parkla täitub. Üks tund on piisav: jalutage rannikul, tehke foto tammi kohalt, seejärel suunduge linna idaosast põhja poole, Çubuk-1-ni.

Allikad: Ankara suurlinnavalitsus, Bayındırı tammi staatusest teade; Mamaki maakonna valitsus, Mavi Göl; Vikipeedia.

Linna põhjaosas, umbes 11 kilomeetri kaugusel, asub Çubuk jõe orus asuv Vabariigi esimene tamm. Uuringud algasid 1927. aastal, 1929. aastal otsustati ehitada betoonist tamm ja 1930–1936 vahel ehitasid selle Türgi ettevõte koos Türgi inseneride ja töölisega. 3. novembril 1936 avas Atatürki poolt avatud konstruktsioon oli 25 meetri kõrgune betoonist kaarega tamm, mis suutis hoida 12,5 miljonit kuubikmeetrit vett. Sellele lisati filtreerimisjaam, mis moodustas Ankara esimese kaasaegse joogivee süsteemi. Järv sai peagi linna populaarseks puhkepaikaks; selle kaldal asuv restoran oli aastaid Ankaralaste lemmikkoht nädalavahetustel.

Seejärel järgnes pikk langus: 1994. aastal peati veevarustuse lõpetama, kuna Çubuk jõgi saastus ja järv täitus mudaga. 2016. aastal lammutati restoran ja muud rajatised ning piirkond jäi kasutamata. 2019. aastal alanud renoveerimistööde käigus eemaldasid ASKİ töötajad 550 veoautokoormat mudaga. 29. oktoobril 2020 avati 413 000 ruutmeetri suurune piirkond uuesti ning tamm hakkas 27 aasta pärast taas vett koguma, aastal 2021.

Mida seal teha: Vaadake kaarestruktuuri ülaosast ja vaadake betoonkaarti, et mõista 1936. aasta mõõtkava. Sisenege "Kitabeli Kapı" (kirjutatud värav) kaudu ja külastage Atatürki maja ja "Bayrak Tepe" (lipumägi) vaateplatvormi. 736 meetri pikkune matkarada ja 520 meetri pikkune jalgrattarada ümbritsevad järve. 219 000 ruutmeetri suurusel piknikualal on laudu ja ahje ning 619 auto mahutav parkla. Avaliku transpordi kasutajad saavad sinna jõuda EGO bussiliinidega, mis suunduvad Çubuki poole; täpse liininumbri saate EGO-lt. See on marsruudi pikim peatamine; planeerige sinna umbes poolteist tundi ja pidage seal lõunasööki.

Allikad: ASKİ, Çubuk-1 tamm rekreatsioonipiirkonna teade; ASKİ, Ankara vee ajalugu; Polatoğlu 2019, Atatürk Yolu ajakiri; Vikipeedia.

Çubuki linna keskustast umbes kolm kilomeetrit põhjal, lühikese kõrvalepõigetega. See koht on vaatamisväärsus, kuid sellel on ka oma reeglid, mis on selgitatud allpool. Kui Çubuk-1 ei piisnud, siis järgmine samm tehti sama jõe ülemiste voolu piirkonnas: 1961–1964 vahel ehitatud tammi kõrgus on 61 meetrit ja selle järve pindala on 1,2 ruutkilomeetrit, suutlik hoidma 22–24 miljonit kuupmeetrit vett. Seda toitvad Mendeki, Kışla, Hacıkadını, Bağırcanı, Çayırı ja Kırkpınarı jõed; vesi jõuab 34-kilomeetrise veetoru kaudu Pursaklari puhastusjaama ja seda kasutatakse nii Ankaras kui ka Çubuki linna veevarustuses. Kuigi 1936. aastal ehitatud tammi kasutus on lõppenud, on see uus tammi endiselt töös.

Selle töös oleku tõttu on külastuse piirangud. ASKİ on kuulutanud tammi veepoolsed alad linna veevarustust tagavate tammede piirkonnad kaitsealaks: veesse minek, piknikud, tulede tegemine ja jäätmete jättmine on keelatud; nädalavahetel teevad meeskonnad kontrolli. Instituut on selgelt öelnud, et iga saaste piirkonnas suurendab otse puhastuskulutusi ja mõjutab vee hinda. Kuigi Çubuki omavalitsuse veebileht loetleb selle puhkealadena, me ise järgime ASKİ reegleid ja ei soovita kaldal viibimist ega tekki panemist.

Siin saab teha järgmisi asju: vaadake tammi ja järve kaugelt, pildistage nende suurusvahe – 25 meetrit versus 61 meetrit, kaks erinevat jõekäiku. Rääkige lastega, selgitage, miks vees käimiseks on keelud, sest see vesi, mida nad hommikul järves jalutades näevad, on täna kaitstud. Lühike vaade piisab; seejärel suunduge tagasi Çubuki linna ja järgige Karagöli märke, ees on 28-kilomeetrine, kurviline tõus.

Allikad: ASKİ, Çubuk II tammi kohta; ASKİ, teade tammi külastamise keelu kohta; Çubuk omavalitsus; Vikipeedia.

Çubuki linest 28 kilomeetri pärast, Ankarast 68 kilomeetri kaugusel, tõuseb teekond 1630 meetrini ja laskub alla metsaalasse, kus kohtuvad Kavak mägi ja Yıldırım mägi. Karagöl on väike kraatere järv, mis on tekkinud vulkaaniliste tõusude vahel; see on oma välimusest palju suurem veekog, mille pindala on 23,5 hektarit ja sügavus kuni 70 meetrit. Ümbritsevaid andesiit- ja dasiitkivimeid dateeritakse 12 kuni 21 miljoni aasta vanuseks, mis vastab Kızılcahamami geopargi sama miotseeni ajastu vulkaanilise tegevusega. Kohalik omavalitsuse veebilehtede kohaselt on järv tekkinud Işık mäelt alla voolanud prahi tõttu tekkinud lohku.

Piirkond on looduskaitseala, mille haldamise õigus on välja kuulutatud ja läinud linnavalitsusele; pärast kuulutuse avaldamist on kaldale ehitatud kaitset. Piirkonnas on lubatud piknikud ja matkamine; sissepääsu juures on restoran, tualett ja parkla. Seal on segatud mets, kus kasvavad tammed, mändid, popelpuud ja kadakad; piirkonnas on registreeritud 27 liiki samblaid. Kohalik omavalitsus klassifitseerib selle piirkonna Kesk-Anatoolia mandrilise kliima ja Musta mere niiskuse vahelise ülemineku piirkonnaks; isegi suvepäeviti on seal jahe, seega on soovitav kampsunit kaasas võtta.

Käijate tee kulgeb kogu järve ümber; ainult vastaskaldalt saab aru järve ulatust. Kuna tegemist on suletud veekoguga, ei ole järvel väljavoolu; veesse minek on keelatud ja keskkonna puhtus on siin eriti oluline. Aastas külastab piirkonda umbes 100 000 inimest; nädalavahetel on pärastlõunal tihedus suur; planeerige aega ja suunduge Kurtboğazisse.

Allikas: Tarım ve Orman Bakanlığı 9. Bölge Müdürlüğü, Çubuk Karagöl Tabiat Parkı; Çubuk Kaymakamlığı; Vikipedi, Karagöl (Çubuk).

Päeva viimane peatus on Istanbuli teel, 56. kilomeetril, Kahramankazani Ciğiri külas. Kurtboğazı jõe kohal asuv tamppiit on ehitatud aastatel 1963–1967; selle kõrgus on 54 meetrit ja see mahutab normaalsel tasemel 101,5 miljonit kuupmeetrit vett. Võrdluseks, hommikul Mavi Gölis nähtud 7 miljonit kuupmeetrit: see on umbes viieteistkorrutise võrra vähem. See toodab aastas 67 miljonit kuupmeetrit joogivett ja niisutab 3780 hektari suurust põllumaad. See saab vett Bahtılı, Kınık, Pazar ja Uzunöz jõgedest; samuti toidab seda Eğrekkaya tamppiit, mis on ehitatud aastatel 1985–1992 ja mille vett viiakse siia 15-kilomeetrise torujuhtme kaudu. Akyar aga toidab Eğrekkaya tamppiiti. Vesi jõuab lõpuks Zincir Ivediki puhastusjaamasse. Ankara suurim veeallikas on Çamlıdere, mis käivitati 1985. aastal; Kurtboğazı süsteem on selle kõrval teine oluline allikas.

Teistest joogivee tamplitest erinevalt on selle ääres pikka aega tegutsenud puhkeala. Kahramankazani maakonna lehel mainitakse matkamist, piknikke ja kalapüüki; järves elavad peamiselt peegelsalakala, tavaline salakala ja hõbekala. Seal on piknikulaud ja väliköök; Ankara maakonna lehel mainitakse ka basseine ja veesporte, kuid olukorda tuleb kohapeal uurida. Vette minek on keelatud; ASKİ reeglid kehtivad ka siin, ja puhkeala tegutseb nende reeglite raames.

Pärastlõunisel päikesepoolisel vaadake järve kaldalt tamppiidile; päeva esimene tamppiit oli 25 meetrit, see on 54 meetrit. Tagasitee D750 teelt Ankarasse on sirge. Kui te nädalavahetusel tulite, siis ärge liiga hilja tulege, sest ala täitub pärastlõunal; võtke oma prügi kaasa.

Allikad: Kahramankazani maakond, Kurtboğazı tamppiit; ASKİ, meie veeallikad; Ankara maakond, tamppiidid; Vikipeedia.