Ankara modernism: Ulus İşhanist Atakule'ini.

Ulus metrojaamist väljudes näete paremal madalamaid hooneid ja nende taga kõrget, prismaatilise kujuga hoonet – Ulus İşhan. Pensionifondi asutus korraldas 10. augustil 1952 kuni 9. veebruarini 1953 konkursi nii hoone kui ka platsi kujundamiseks; võitjad olid Orhan Bozkurt, Orhan Bolak ja Gazanfer Beken. Ehitus algas 1955. aastal; madalamad hooned, mis avanevad siseõu poole, avati 1960. aastal, kõrgeim hoone valmis 1963. aastal. Kompleks koosneb seitsmest hooneblokist, mis on paiknevad kahe siseõue ümber; alumiiniumraamidega aknad, suured klaaspinnad ja teravad prismaatilised kujud on üks varasemaid näiteid rahvusvahelisest modernismist Türgis. Kultuurimälestiste inventuur kirjutab, et see hoone on Ankara versioon Istanbul Hiltoni mõju kohta. Just see konkursiprojekt muutis Ulus platsi tõeliselt platsiks, koos 1927. aastal ehitatud võidusamamliga.

Tänapäeval asub kõrgeim hoone Noorte- ja Spordiametis, madalamad hooned on kaubanduskeskused; astuge siseõu poole ja vaadake, kuidas hooned avanevad ja poodide rida, mis on suunatud platsi poole. Et täielikult torniga silmaringi saada, astuge üle platsi teisele poole. Boulevard'i teisel pool asus 1967. aasta konkursi võitjate, Semra ja Orhan Dikeli, poolt kujundatud ja 1981. aastal valminud 100. aasta kaubanduskeskus; see suleti 2020. aastal ja lammutati 2022–2023. Ulus platil asuvast kolmest modernistlikust kaubanduskeskusest on üks nüüdseks kadunud; seetõttu on Ulus İşhan mitte ainult hoone, vaid ka platsi modernse ajastu jäänud tunnistus. Tule vara hommikul, enne kui kaubanduskeskus avatakse, siis on siseõued vaiksed ja saate hoonete vorme vaadata ilma rahvahulkudeta. Platil asuv Sumerbanki hoone on 1938. aastast, esimese põlvkonna kividega; võrrelge kahte põlvkonda ühe pilguga.

Allikas: Kultuurimälestiste inventuur; Vikipeedia (Ulus İş Hanı, 100. aasta kaubanduskeskus, Sumerbanki peakontori hoone).

Sõitke metrooga või kõndige piki bulvarit kuni Sihhiye jaani, seejärel suunduge edasi. Türgi Ajaloo Instituut asub Kızılay Caddesi 1, Hacettepe linnaosas, otse bulvari kõrval. Turgut Cansever ja Ertur Yener alustasid projekteerimist 1951. aastal; trükikoda valmis 1955. aastal, peahoone projekt sai lõpliku kujukski 1961. aastal, ehitus algas 1962. aastal ja lõppes 1966. aastal, ning instituut kolis sinna 1967. aastal. Hoone sai 1980. aastal Agha Khani arhitektuuriauhinna esimeses voorus; žürii määritas selle arhitektuurseks väljenduseks, mis ühendab kaasaegseid ehitustehnoloogiaid traditsiooniliste kontseptsioonide ja põhimõtetega, olles seega positiivne samm. Hoone südameks on kolmekorruseline siseõu, mis on valgustatud ülaosast, mis meenutab osmanide ajastute medresseide sisekorraldust, ja kõik peamised funktsioonid on selle õue ümber paiknevad. Alumiiniumaknad on kasutatud koos puidust võrkudega, mis rõhutavad õue avalikku iseloomu ja ümbritsevate ruumide suletud olemust, kontrollides valgust. Väliselt annab Ankara kivimaterjal hoonele massiivse välimuse.

Põrandal asuvad konverentsisaal ja raamatulaod, ülemistel korrustel on raamatukogu, lugemisruumid ja bürood. Raamatukogu asutati 1931. aastal koos instituutiga ja see on spetsialiseerunud Türgi ajaloo alale; seda võivad kasutada õppejõud, magistrantuur ja doktorantuur üliõpilased ning iseseisvad teadlased, kuid bakalaureuseõppe üliõpilastelt nõutakse konsultatsioonikirja ja raamatuid ei laenata. Kui te ei ole teadlane, siis vaadake hoonet Kızılay Caddesi poolt ja trükikoha ja peahoone vahel asuvast avalikust õuest; vaadake puidust võrkude rütmi ja kivi massiivsust. Pärast mitmeid hoonele sobimatuid muudatusi registreeriti see 2014. aastal ja see restaureeriti. Canseveri hoone näitab modernismi teist lähenemist, mis erineb sellel teel asuvatest klaas- ja alumiiniumplokkidest: see on tee, mis ühendab uusi tehnikaid kohalike materjalide ja õue traditsiooniga.

Allikad: Agha Khani arhitektuuriauhind; Kultuurimälestis; AYK (TTK raamatukogu); GZT; ttk.gov.tr.

Kui jõuate Kızılay väljakule, näete Atatürki puiestee 117 numbri all asuv klaasist hoone – Emek İşhanı, mis alates 2015. aastast kannab ametlikult nime Kahramanlar İş Merkezi. Hoone, mille disainisid Enver Tokay ja İlhan Tayman, ning mille konstruktsioonilised arvutused tegi Yusuf Berdan, oli algselt mõeldud pensionifondi jaoks tulude tootmiseks. Vikipedias on ehitusaastaks märgitud 1959-65, samas "Ankarasse jälje jätnud arhitektid" projekt algas 1958. aastal. 24 korruselise ja 76 meetri kõrguse hoone oli valmisolekul linna kõrgeim hoone ning seda peetakse Türgi esimeseks pilvelõhkujaks, kus kasutati klaasfassaadi. Inspiratsiooniks olid New Yorgi Lever House ja Ühissüsteemi peakorter – madal alus ja sellel kõrge, ristkülikukujuline torn. Aluse ja torni kitsast külge, mis on suunatud puiestee poole, saab täielikult näha Güvenparkist.

Hoone müüdi 8. märtsil 2006. aastal eraomandisse ja selle nimi muudeti 2015. aastal. Kuna see on eraraudus, pole võimalik sinna sisse minna, vaid seda saab vaadata ainult väljast, kõnniteelt. See on üks viiskümmend suurhoonet, mida Inseneride Ühing on loetlenud alates oma asutamisest. Tokayi teised tööd Ankaras jätkavad seda stiili: 1955. aastal valminud Siyasal Bilgiler Fakültesi (polioloogiateaduskonna) juurdeehitus ja 1958. aastal Behruz Çiniciga ja Teoman Dorukiga valminud Devlet Su İşleri (riiklike vee- ja heakorrastustööde) peakontori hoone. Kızılay 1930. aastate Janseni plaan nägi ette madala, aedlinnana planeeritud piirkonna; Emek İşhanı tõi sellele platsile esimese kõrge hoone ja määras järgmiste kõrgemate hoonete mõõtkava. Vaadake, kui õhuke ja elegantne torn on, võrreldes sellega, kuidas seda täidavad autod ja reklaamid; parim vaade on laia nurga alt, kus Güvenparki puud on esiplaanil.

Allikad: "Ankarasse jälje jätnud arhitektid"; Vikipedia (Kahramanlar İş Merkezi); Wikipedia (Kahramanlar Business Center).

Püüdke puiestee alt, suunas ministerite hoonete poole; otel "Büyük Ankara" asub parlamendi otse vastas, kõrge hoone, mis on oma massiivse kujuga puiestee poole suunatud. Šveitsi arhitekt Marc Joseph Saugey ja Yüksel Okan projekteerisid selle 1960. aastal, pensionifondi investeeringutega, ja ehitus kestis aastatel 1960–1966; inseneritööd tegi ettevõte S.E.H.E.G. ja ehitusfirma Emek İnşaat. Hotelil on 22 korrust ja kolm keldrikorrust, kõrgus 67,66 meetrit, 194 tubaga. Alates avamisest 1966. aastal kuni 1986. aastani oli see Ankara ainsaks viietärni hotelliks. Vikipedias kirjeldatakse seda ühe olulisema 1960. aastate Türgi arhitektuuri näitena ja ühe peamise näiteks modernismi rakendamisest riigis. Alumiiniumist päikesekaitsmed andsid algsele fassaadile iseloomuliku välimuse; tänu pöördkinnitussüsteemile oli fassaad vaba tugiraamidest ja nägi puhtalt välja.

2005. aastal privatiseeriti hotell ja see läbis põhjaliku renoveerimise; ametiühingud esitasid kaebusi sisekujunduse täieliku muutmise ja päikesekaitsmete asendamise sinise metallfassaadiga. Hoone avati uuesti 2009. aastal ja seda kasutatakse tänapäevani hotellina; kuna see on majutusasutus, on see väljast nähtav. Vaadake kõnniteelt ja püsige 1960. aastate piltide juures: nähtav fassaad on renoveeritud, kuid massiivse kujuga ja alusele kinnitatud arhitektuur on Saugeyst ja Okanist. Kõnnitee teisel pool, parlamendi travertiinfassaadiga, on ainus koht, kust saab ühe kaadris näha nii hotelli klaas- ja metallfassaadi. See nurk, kus kõrval asuvad 1938. aastal arhitektuurikonkursi võitnud hoone ja 1960. aastal projekteeritud hoone, näitab, kui palju Ankara arhitektuur kahekümnes aastas on arenenud.

Allikas: GZT Mimari; Vikipedia (Büyük Ankara Oteli, III. TBMM Binası).

Sõidake Kızılaylt Ankaray rongiga Anadolusse (Anıtkabir jaam). Sealt saate Anıtkabirile jalutades üles. See marsruut võtab Anıtkabiri alguspunktiks: 1941–42. aastal toimus rahvusvaheline konkurss, millesse osales 49 projekti erinevatest riikidest. Emin Onati ja Orhan Arda projekti valiti ning pärast mitmeid muudatusi pandi 9. oktoobril 1944. aastal nurgakivi. Ehitus lõpetati oktoobris 1953 ja monument avati 10. novembril 1953. See on teise rahvusliku arhitektuurisuuna monumentaalne väljendus: see viitab Anatoolia Hititi, Seljukide ja Ottomani ajastutele, kasutades kivi, sümmeetrilist ja jõulist stiili. 262 meetri pikkusel "Lõviteel" on kummalgi küljel 24 lõvi, mis esindavad türgi hõime; kümme torni piiravad tseremooniaala. Austuse saalis asub sümboliline sarkofaag, mille all asub kaheksa nurga kujuline mausoleum, kus asub Atatürki säilmed. 750 000 ruutmeetri suurusest alast on 630 000 ruutmeetrit Rahupark.

Kui te seda marsruuti teiste peatuskohtadega võrreldes uurite, näete, kui kiiresti arhitektuuristiil 1950. aastate keskpaigas muutus: kui Anıtkabir 1953. aastal valmis, oli Ulus İşhani konkurss juba lõppenud, ja kaks aastat hiljem alustati alumiiniumi ja klaasi kasutades ehitust. Monumentaalse kivi ja fassaadide vahel on vaid mõne aasta vahe. Jalutage aeglaselt "Lõviteel", vaadake kivide liiteid, tornide proportsioone ja tseremooniaala katet, sest selles marsruudis on monument ise ja kivitööde kvaliteet kõige olulisemad. Kui jõuate tseremooniaalasse, vaadake tagasi linnale; Anıtkabiri asukoht künkal on osa disainist. Külastusaegade kohta saate teada veebilehelt anitkabir.tsk.tr, kus aegu muudetakse hooajalt. Planeerige muuseumi külastamiseks eraldi aega.

Allikas: anitkabir.tsk.tr; Vikipeedia (Anıtkabir).

Kızılayst Kançayasse suunas liikuvate EGO bussiliinidega sõitke kuni Kançaya tänavani. Torn asub kohas, kus Cinnah tänav ristub Kançaya tänavaga, otse Botaniapargi kõrval. Arhitekt Ragıp Buluç'i poolt kujundatud Atakule ehitati aastatel 1986-1989 ja avati 13. oktoobril 1989, mis oli Ankara pealinnaks saamise 66. aastapäev. Nime "Atakule" tähendus on "isa torn". 125 meetri kõrgune torn asub Türgi teise ja Ankara esimese kaubanduskeskuse kohal. Selle tipus on pöörlev platvorm ja vaateterrass, mille valgustuse on kujundanud Nergiz Arifoğlu. Lühikese aja jooksul sai sellest linna ikoon. 1980. aastate lõpus kujundas Ankara oma postkaartidel olevat pilti just selle torniga.

Selle marsruudi jaoks on kõige huvitavamad torn ise ja selle vaateterrass. Sinna saab tõusta kahe klaasist liftiga. Terrassilt avaneb vaade Ankara panoraamile ja kogu päeva jooksul läbitud puiesteele. Soovitame tulla umbes pool tundi enne päikeseloojangut, et näha nii linna päevast siluetti kui ka hetke, kui linnad tuled põlema hakkavad. Vaateterrassi avamisajad ja sissepääsu tingimused leiate veebilehelt atakule.com.tr. Kui vaatate torni, mõelge ka küsimusele, mille Arkitera esitas 2014. aastal, kui algas lammutustööd: kuidas uus hoone vana torniga suhtub? Vastuse näete täna oma silmaga.

Allikad: Arkitera; A Tasarım; atakule.com.tr; Vikipeedia (Atakule).