Üçhisarist Paşabağinieni poole suunduvad Kappadokia orgud.

Alustage Uçhisari linna keskusest ja kõndige vanalinna kitsastel tänavatel üles, suunas lossi. Vanalinn koosneb kivistest majadest, mis on kogunenud suure kivimassi jalamile. Uuem asula asub lähemal Nevšehirist Göremesse viivale teele. Teel üles tõustes märkate, et kivimass ei ole tegelikult üks mägi, vaid mitu. Uçhisari omavalitsuse andmetel koosneb loss kahest suurest kivikonist, mida kohalikud tuntakse "Ağa lossina" ja "Çavuş lossina". Tänapäeval saab lossi tippu jõuda jalgrada mööda; varem kasutatud siseteed on turvakaalutlustel suletud. Ingliskeelne Wikipedia kirjutab, et kivimassi sees olevad koridorid ja ruumid on tänapäeval suuresti suletud või läbipääsetamatud. Seepärast planeerige oma teekonda nii, et jõuate tippu avatud teed mööda, mitte et kaotate sees. Teel üles vaadake kivimassi külgedel olevatele avadele ja akendele. Omavalitsuse andmetel on lossi sees olevaid ruume kaevatud, et seal oleksid olnud toiduvarud, vihmaveekogumissüsteemid ja tunnelid, mis oleksid pidanud vastu pikemaajalistele piiramistele. Mõned kivist ehitatud konstruktsioonid pärinevad Bütsantsi ajast ja on osa asulast. Nime päritolu kohta on kaks erinevat versiooni. Omavalitsus selgitab, et nimi on seotud Seldžukkide ja Karamanoğulları dünastiate ajast, mil see oli piiriäärne piirkond, ehk "piiriäärne kindlus". Kohaliku legendi järgi jälgiti piirkonda kolmest kindlusest: kõige kaugemal asuv Uçhisar, keskel Ortahisar ja halduskeskus Ürgüp, mida kutsuti Başhisariks. Erinevad allikad annavad erinevaid andmeid lossi kõrguse kohta, kuid kõik on üksmeelel, et see on piirkonna kõrgeim punkt. Ärge kiirustage tipus, vaid vaadake ümbrust kõikjalt. Vahetult allpool asub Güvercinliki org, mida te peagi läbikäite, ja kaugemal on näha Göreme'i "muinasmaailma". Vaadake ka Avanose suunas ja horisontis asuva Erciyesi suunas; MTA-i (General Directorate of Mineral Research and Exploration) teatel on selle vulkaani kõrgus 3916 meetrit. Erciyes on üks vulkaanilise kivimaterjali allikad, mis on kujundanud seda maastikku, nii et mägi horisontis ja kivi teie jalgade all on osa samast loost. Uçhisar asub Göreme'i rahvuspargi ja Kapadokia kivist maastike piiril, mis lisati 1985. aastal UNESCO maailmapärandi nimekirja. Pildistamiseks on parimad ajad hommikul ja õhtul, kui vulkaanilise kivimaterjali värvid on kõige ilusamad; päeva jooksul on val

Uçhisari sissepääsust, otse lossi jalamilt, alustage teekonda. Uçhisari omavalitsuse andmetel on sissepääsu juures puu, mille oksudele on riputatud sadu sinililli. See on üks oru kõige rohkem fotografeeritud koht. Sellest punktist, kui loss on teie seljas, vaadake orusse – näete ühe pilguga kogu oru sügavust ja "päkapikkude" kuju. Rada kulgeb oru põhja, pöörates ja pöörates, ja ulatub umbes nelja kilomeetri pikkuseks kuni Göremeni. Omavalitsus peab seda teekonda keskmise raskusastmega, mille läbimiseks kulub umbes poolteist kuni kaks tundi. Kuna Uçhisar asub Göremi kõrgemal, on teekond enamasti alla kalde ja seega mugavam. Teekonna ajal pöörake tähelepanu väikestele, regulaarselt paiknevatele avadele nõlvadel; oru nimi pärineb just neist kividesse ja "päkapikkudesse" raiutud tuhandetest tuhandetest püttidest. Omavalitsuse andmetel on need puidud raiutud sellistesse kohtadesse, kuhu kiskjad, nagu rebased, ei pääse. Pöörake tähelepanu punastele ribadele ja mustritele, mis on paljude püttide sissepääsude juures. Need kaunistused on tehtud värvaintega või piirkonnast pärit taimedest saadud värvidega, ja arvatakse, et need aitavad lindudel oma pesad kaugelt ära tunda. Algselt olid need puidud mõeldud põllumajanduseks. Linnuläga sisaldab suures koguses lämmastikku ja fosforit, ja kohalik omavalitsus väidab, et see oli piirkonna viinamarjaistanduste jaoks väga oluline. Vastavalt ingliskeelsele Wikipedia artiklile, seda läga kasutati piirkonnas laialt kuni 1970. aastateni. Allikad väidavad, et linnude kasvatamise traditsioon ulatub 9. sajandini. Nõlvadel näete tänapäevani viinamarja- ja puuaedu, mis on selle traditsiooni jätk. Oru põhjas näete õiemarju, aprikoose, ploomi- ja õunapuusid, ning kevadel ka metsalilli. Seda rohelust toidab Vasıl oja, mis voolab oru lähedal ja võib hooajast sõltuvalt kuivaks jääda. Rada läbib kohati lühikesi kivisse raiutud tuneleid, vanu elukohti ja hüljatud koobaskodusid. Göreme omavalitsus teatab, et orus on umbes viieteist meetri kõrgune väike juga, kuid vee vool on hooajast sõltuvalt. Maapind võib olla tolmine, libe ja ebatasane, seega olge eriti laskumistel ettevaatlik. Suvel püüdkete vältida kõige kuumama aja. Võtke kaasa palju vett. Puhkeaegadeks valige varjuline koht ja kuulege vaikuses lindude laulu. Ärge kirjut

Armastuse orgu ametlik nimi on Bağlıdere org, ja Göreme omavalitsuse andmetel on see üks Göreme kõige tuntumaid ja külastatavamaid orgusid. Matka alustage Örencikust, mis asub Göreme-Uçhisari vahelisel teel. Omavalitsus teab, et org algab sellest punktist ja lõpeb Göreme-Avanosi teel, ning selle pikkus on 4900 meetrit; samal leheküljel mainitakse, et marsruut on umbes viis kilomeetrit. Seega valmistuge umbes viie kilomeetri pikkuseks matkaks ja planeerige sellele kohale jõudmiseks kaks ja pool tundi, arvestades ka fotode tegemiseks vajalikku aega. Orgusse laskudes muutub maastik; siin asenduvad Püütisorgu iseloomustavad kaljupesadude poolest täidetud nõlvad kaljude loomulike kujudega. Orgu kuulsaks tegevad pikkade ja kitsaste, taevasse ulatuvate "fairy chimneys" (nääklikujulised kaljud). Göreme omavalitsus teab, et mõned neist kaljudest on kuni viiekümnes meetrit kõrged. Uurides neid lähedalt, pöörake tähelepanu korpuse ja tippu vahelisele erinevusele. Göreme rahvuspargi kohta kirjutatud materjalid selgitavad, et pehme tuha peal on kõvem kivikiht, ja see kaitsev kiht hoiab korpust aeglase erosiooni eest. Kaljude värvierinevused tulenevad erinevatest mineraalkihitest. Ingliskeelne Wikipedia toob välja kaks selgitust orgu nime kohta: üks on vana rahvajutt, mis räägib kahest vaenulikust perekonnast ja nende laste armastusest, teine on hilisem tõlgendus, mis põhineb mõnede kaljude kujul. Kuigi lugu on huvitav, keskendage oma tähelepanu orgu ise. Göreme omavalitsus peab ka orgu taimestikku vaatamisväärseks. Piirkonnas on vähe sademeid, ja nagu ingliskeelne Wikipedia ütleb, on taimestik vähene, välja arvatud jõeäärsed alad; seetõttu on orgu põhjale jääv roheline riba eriti silmatorkav. Te mõnedest kohtadest läbite viinamarja-aedadest ja puuviljaaiadest, ja mõnel kohal on rada kitsam. Omavalitsus märgib, et org on üks Kapadokia populaarsemaid kohti päikesetõusu ja -loojangu vaatamiseks. Ilusa ilmaga lendavad hommikul õhupallid orgu kohal. Piltide tegemiseks on parim püüda pildistada pikkasid "fairy chimneys" madalast vaatenurgast, taeva taustal, et näidata nende kõrgust. Kuna tegemist on pikka matka, jagage oma vett ja suupisteid, ja leidke varjupaik, kus võite orgu keskel istuda ja puhata. Ärge ronige "fairy chimneys" peale ega graveerige neile midagi;

Paşabağ on Göreme-Avanose teel, umbeselt 1 kilomeetri kaugusel, Kultuuri- ja Turismiministeeriumi muuseumijuhendi järgi. See piirkond on osa Kultuuriministeeriumile kuuluvast Zelve-Paşabağlari arheoloogilisest piirkonnast, seega sisenete sinna pileti ostes. Kultuuriministeeriumi Cappadocia muuseumikaart katab ka seda piirkonda koos teiste muuseumide ja arheoloogiliste paikadega; kontrollige praeguseid sissepääsu tingimusi ja hindu ametlikult veebilehelt. Pärast sisenemist järgige jalgrada ja astuge "fairy chimney"de (nõidkorstenite) vahele. Ministeeriumi lehel on kirjutatud, et piirkonda kutsuti varem "Rahipere org" ja et mõnedesse nõidkorstenitesse on raiutud kabelid ja istumiskohad. Tänapäeval on see koht tuntud just oma nõidkorstenite tõttu. Paşabağ on üks neist piirkondadest, kus näete kõige rohkem kahe- ja kolmekehalisi nõidkorstneid. Mõnedel on mitu peala, teistel on mitu keha, mis kasvavad ühest alusest. Et neid "seene" kujulisi moodustisi paremini mõista, vaadake peala ja keha vahelist piiri. Nõidkorstne peala on valmistatud kõvast ja kiiresti ei erodeeru kivist, samas keha on valmistatud pehmemast kivist. Peala kaitseb alumist keha vihmalt ja üleujutustelt. Kui peala langeb, muutub keha kaitsetuks ja erodeerub kiiresti. Seepärast leiate piirkonnast ka nõidkorstneid, mille peala on kadunud, jättes alles terava koonuse. Nevşehiri maakonna valitsus rõhutab, et nõidkorstned on loodud peamiselt vihma ja tuule tekitatud erosiooni läbi ja et see protsess jätkub ka täna. See tähendab, et see, mida näete, ei ole külmunud hetk, vaid pidevalt muutuva protsessi tulemus. Valitsus peab nõidkorstneid tundlikuks pärandiks, mis on vastuvõtlik kliimamuutustele ja inimtegevusele. Palun ärge puudutage kehasid ja ärge astuge jalgrada väljapoole, et ei roniksid nõlvadele. Pildistamiseks astuge piirkonnas mõned sammud tagasi ja proovige pildile saada mitu nõidkorstent. Vatan Gazetesi ajalehe andmetel on Kapadokia piirkonna ametiasutus siin paigaldanud valgustussüsteemi, mis ei kahjusta loodust, ja nõidkorstned näevad päikeseloojangu järel hoopis teistsugused välja. Teabe saamiseks, kas õhtune külastus on võimalik ja millal, külastage ametlikke allikaid. Paşabağlari lähedal asub Zelve arheoloogiline piirkond, mis koosneb kolmest orgust. Sealne asustus kestis kuni 1952. aastani, mil see tüh