Tehasest kultuurikeskuseks: Istanbuli tööstuslik pärand.

Hasanpaşa Gaasijaam avati 1892. aastal, et tarnida gaasi Anatoolia poolsaarele. Muuseumi enda sõnul oli see Anatoolia poole teine ja Istanbulis viimane gaasijaam. Söest toodetud gaasi kasutati valgustuse ja küttesüsteemide jaoks piirkonnas, mis ulatub Kadıköyst ja Üsküdarist kuni Beykozi piirini. Arhiivitest selgub, et söet toodi Kurbağalıdere kaudu ja transporditi tehase juurde rööbastega. Esimese maailmasõja ajal, kui söe nappis, toodeti gaasi oliiviseemnetest. Tehase töö jätkus 101 aastat, kuni see 1993. aastal suleti. Seejärel kasutati seda mõnda aega İETT garaaži, metallijäätmete ladustamise ja söe hoiuna. 1994. aastal, kui tekkis küsimus jäänud hoonete lammutamise kohta, vastustasid kohalikud elanikud ja vabatahtlikud seda, ning piirkond kuulutati kaitseobjektiks.

Restauratsioonitöid juhtis arhitektuuriajaloolane Afife Batur; tööd alustati 2014. aastal ja lõpetati, ning 9. juulil 2021 avati hoone muuseumina "Müze Gazhane" nime all. Tänapäeval haldab seda İBB Kültür A.Ş. ja seal asuvad Ilmastikumuuseum, Karikatuurimuuseum, laste teaduskeskus, Afife Batur raamatukogu, Istanbuli raamatupood ja kahe lavaga linnalinnateater. Oma külastusega alustage tellistest hoonete vahel asuval Gazhane väljakul ja vaadake üle vanade tootmishoone fassaadid ja suured aknad. Ilmastikumuuseum on selle marsruudi tähendusrikkam näituse, kuna see räägib kliimamuutustest endises söega töötavas tehases. Muuseumid on esmaspäeviti suletud; mõned osad võivad olla ajutiselt suletud remonditööde või uute näituste ettevalmistamise tõttu, seega kontrollige olukorda ametlikult veebilehelt.

Allikas: Müze Gazhane ametlik veebileht; Vikipeedia.

Istanbuli pulditehaseid toodeti pikka aega linna müüride sees. Kui Şehremini piirkonna pulditehas 1698. aastal plahvatas, otsustati uus tehase rajada linna välispiiril, kohas, mida kutsuti İskender Çelebi aed, praeguses Ataköys. Baruthane-i Amire alustas tootmist 1701. aastal pärast kaheaastast ehitust. 18. sajandi jooksul remonditi tehast korduvalt õnnetuste ja tulekahjude tõttu; 1791. aasta tulekahju järel taastati see täielikult kivist. Algselt loomade jõuga töötav tehase kasutati 19. sajandi jooksul Inglismaalt toodud masinatega, ning 1896. aastal hakati tootma suitsuvaba pulbrit. Esimese maailmasõja ajal lisati tehasele alkohlitootmisüksus, et toota alkohli, mida kasutati suitsuvaba pulbri puhastamiseks.

Vabariigi ajal kuulus tehase, mis hiljem 1955. aastal üle anti Sõjaliste Tehaste Ametile ja seejärel Masina- ja Keemia Tööstuse Instituudile, suur maa-ala 1950. aastate lõpus elamupiirkonnaks. Peahoone muudeti 1993. aastal Bakırköyi omavalitsuse Yunus Emre kultuurikeskuseks. Rannikuäärsed relvalaadid, valvepost, purskkaev ja III. Selimi ajal vaatetornina ja puhkealana ehitatud Baruthane torn taastati pärast seda, kui Istanbuli suurlinnakogukond 2018. aastal selle omandusse võttis, ja avati 9. jaanuaril 2024 avalikuks kasutamiseks kui raamatukogu, muuseum ja vaateterrass. Pöörake tähelepanu paksude kiviseintega relvalaadidele; nende tugevus, mis on vajalik pulbri hoiustamiseks, on arhitektuuris nähtav. Vaadake tornist merele, seejärel vaadake ligikaudu 250 ruummõõdu suuruses muuseumiosas toimuvat väljapanekut. Alad on esmaspäeviti suletud.

Allikas: İBB raamatukogud ja muuseumid, Baruthane muuseum; Vikipeedia.

Haliçi lõunanõmmel, trammiliini T5 "Cibali" peatusesse lähedal asuv suur kivist hoone, nagu arhiivitest selgub, ehitati 1884. aastal arhitekti Alexandre Vallaury poolt Reji Administratsiooni tellimusel. Ottomani impeeriumi välisvõladega seotud tubaka tulud olid antud välismaise kapitaliga ettevõttele, mis tegutses selle administratsiooni all. Tehas nacionaliseeriti 1925. aastal. Seal toodeti mitte ainult sigarette, vaid ka sigare, piputubakat ja lõhkeaineid. Kadir Has Ülikooli avaldatud uuringu kohaselt andis tehas tööd rohkem kui 2000 inimesele; naised tegelevad pakendamisega, mehed segamisega. See oli nagu väike linn, kus oli oma turvajuhtkond, terviseosakond, lasteaed, tuletõrje ja söökla.

Tehase tootmine jätkus monopoolse perioodi jooksul, kuid 1994. aastal peatus see, kuna masinad olid vanaks muutunud. 1997. aastal anti hoone Kadir Has Fondile rendile ja pärast põhjalikku renoveerimist avati see 2002. aastal ülikoolina. Renoveerimine pälvis 2003. aastal Europa Nostra auhinna. Hoones asuvas Rezan Has muuseumis tasub kindlasti aega veeta: seal saab näha 11. sajandi lõpust pärit, 48 kaare, 15 jalaga ja 20 sambaga varustatud Bütsantsi ajast pärit veetank ja Ottomani ajast pärit ehitiste jäänused. Tehas kasutas seda veetanki tubaka hoidmiseks ning Teise maailmasõja ajal toiduvarudena. Muuseumi näitus "Töö koht" räägib töötajate igapäevaelust, kasutades tehase jäänud dokumente ja esemeid. Lahkudes vaadake veelkord hoone fassaadi rannajoonest. Muuseum on tasuline ja avatud iga päev.

Allikas: Rezan Has muuseum; Panorama KHAS; Fatih omavalitsus.

Feshane'i ajalugu algab fesi mütsiga. 19. sajandi esimeses pooles oli fesi nii sõjaliste kui ka tsiviilriiete osa. II. Mahmud käskis rajada Kadırgas tehase, et toota kohalikult fese, asendades sellega kallid mütsid, mis olid toodud Tuneesiast, Egiptusest ja Euroopast. Tehase kasvades vajalikud ruumid ja veevarustus viisid selle üleviimise Eyüp linnaosse, Defterdari rannikule. Allikad annavad erinevaid andmeid tehase asutamise ja üleviimise aja kohta, näidates ajavahemikku 1820. aastate lõpp kuni 1830. aastad. TDV islami entsüklopeedia kohaselt alandasid Inglismaalt ja Belgiast toodud aurumasinad fesi tootmiskulusid. 1842. aastal lisati tekstiilimasinad ja 1893. aastal sai tehas rahvusvahelise tunnustuse Chicago maailmanäitusel. 1866. aastal põhjustas suur tulekahju aurumasina väljapaistva kahjustuse, kuid tehas taastati 1868. aastal.

1925. aastal, kui fesi kandmine keelati, muutus tootmine kangatööstuseks. Alates 1937. aastast tegutses tehas nimega Feshane Defterdar Tekstiilitehas Sümerbanki juhtimisel. 1980. aastate keskpaigas, kui Haliči rannik ümberkorraldati, läks hoone omandusse Istanbulis asuva omavalitsuse (İBB) valdusse. Suur kangatootmishoone jäi alles, samas kui teised osad lammutati 1986. aastal. Pikka aega messideks kasutatud hoone avati 22. juunil 2023 uue nimega Artİstanbul Feshane, pärast İBB poolt läbi viidud renoveerimistööde. Sisenedes on esimesena silmapaistev hoone suurus; selle laius annab parima ülevaate sellest, kui suur tootmiskohana see oli. Lisaks näitustele asub seal ka Naile Akıncı raamatukogu. Vastaskaldal, Sütlüces, asub Haliçi kongressikeskus; 1923. aastal avatud lihatehase hooned lammutati 1998. aastal ja nende kohale ehitati kongressikeskus, mis tähendab, et vanad hooned säilitati, vaid uued ehitati. Esmaspäeviti on see suletud.

Allikad: TDV islami entsüklopeedia; İBB raamatukogud ja muuseumid; Vikipeedia.

Haliçi kõige otsas asuv Silahtarağa elektrijaam oli esimene elektrijaam Ottomani impeeriumis, mis varustas linna keskselt paikneva jaotusvõrguga, ja see avati 1914. aastal. Jaam kasutas Zonguldakist meritsi toodud kivisöe ja võttis jahutusvee Haliçist; seal põletati päevas üle tuhande tonni kivisütt ja töötas üle 480 inseneri, tehniku ja arsti. Algselt varustas jaam energiaga paleesid, avalikke hooneid ja trammiliine, kuid selle teeninduspiirkond laienes aja jooksul Bakırköy'st kuni Sarıyerini. 1952. aastani oli see Istanbuli ainus elektrienergiaallikas; Energia muuseumi andmetel moodustas see isegi 1968. aastal 92% linna tarbitavast elektrienergiast. Jaam lõpetas tootmise 1983. aastal ja seda kasutati mõnda aega elektriettevõtte laohoonena.

Istanbul Bilgi Ülikooli 2004.–2007. aasta ümberkujundamisprojektiga avati kampuse kompleks 8. septembril 2007 nime all "santralistanbul". Sellel peatusekohal on teie eesmärk külastada energia muuseumi, mis asub endistes masinaruumides. Muuseum, mida tutvustatakse kui Türgi esimene tööstusliku arheoloogia muuseum, säilitab kohapeal AEG, Siemens ja Brown Boveri turbiine ja generaatoreid. Mõelge masinate suurusest koos selle saali mõõtmetega, mis kunagi valgustas kogu linna. Väljas näete kaasaegseid hooneid, mis on ehitatud endiste kahe katlamaja vundamentidele, säilitades algseid mõõtmeid; vana ja uue kõrvalolek on täiesti erinev lähenemine võrreldes marsruudi alguses asuva gaasijaamaga. Marsruut lõpeb siin: saate T5-ga Silahtarağa Mahallesi peatuskohalt tagasi Eminönü peatusse.

Allikad: Energia muuseum (Istanbul Bilgi Ülikool); Anadolu Ajansı; Vikipedi.