Surist muuseumini: Nikaia ajaloo kihid.

Alustage marsruudist Istanbul väravast, mis asub linna põhualaosas, seal, kus Atatürk tee müüridele jõuab. Vaadake väravat esmalt väljast, astuge müüri äärde ja vaadake seda nagu Istanbulist saabuv reisija. Istanbul värav koosneb kolmest eraldi väravast: välis-, keskmisest ja sisemisest, ning nende vahel on ovaalne siseõu. Seisake õue keskel ja vaadake esmalt välis- ja seejärel sisemist kaart, kust näete kõige paremini, kuidas kolm värav on samal teljel paiknevad. Pange tähele, et väravate raamid on valmistatud graniitsambaist ja neil on kõrged kaared. Raamide peal on kaks Medusa pead, mis on välja pööratud; Izniku omavalitsuse andmetel on need paigaldatud, et hoida ära pahaloomulisi vaimusid. Izniku omavalitsuse andmetel ehitati värav Rooma ajal ja seda taastati keiser Hadrianuse ajal, aastal 123. Bursa suurlinna omavalitsuse andmetel on Istanbul värav koos lõunas asuva Yenişehir väravaga olnud restaureerimistööde objektiks, mida on viinud läbi Izniku muuseumi direktorat ja omavalitsus. Sealt jätkates müüri jooni, suunduge ida poole Lefke väravani; kui tee aeg-ajalt müürist eemaldaks, siis püsige linnast ida poole. Müürid ulatuvad linna ümber umbes 4970 meetrit ja nende kõrgus on 10 kuni 13 meetrit. Jalutades loendage ümmargusi ja ruudukujulisi torniposti; ametlike andmetel on ringis kokku 114 torniposti. Märkate, et müüri pinnal on vaheldumisi tellistest ja suurtest kivist ridu; suurem osa müüridest on ehitatud selle tehnikaga. Bursa suurlinna omavalitsuse andmetel ehitati müür Bithynia perioodil, 4. sajandil eKr, ja alguses oli see umbes 2,5 kilomeetri pikk. Pärast Gotide rünnakuid aastal 258 laiendati seda kuni tänapäevani. Bütsantslased tegid müürile täiendusi ja aastatel 1204–1261, Izniku impeeriumi ajal, tugevdati seda, mis lisas müürile uusi kihte. Seetõttu märkate, et sama müüri ääres on kasutatud erinevaid materjale ja töötlusi ning mõnes kohas on peamüüril teine kiht. Vaadake müüri sees olevate sambaste, kapiteelide ja tekstidega kividele; need on pärit vanemate hoonete varemetest. TDV Islamientsepedias märgiti, et bütsantslased kasutasid ka kirjutatud sarkofaage ehitusmaterjalina. Allikates märgiti, et müüridel on kreeka ja ladina keeles kirjutisi ning mõnedel tornipostidel on ka kirjutusi; skaneerige tornide küljed oma kaamera suurendusega. Izniku omavalitsuse andmetel Vaadake lähedalt ukse kohal olevat reljeefset dekoratsiooni ja marmorsulge. Allikad erinevad ukse vanuse määramisel; Kultuuriportaali inventuurimärkides seostatakse Lefke väravat keiser Hadrianuse külastusega, samas kui UNESCO dokument seostab nelja peamise värava keiser Vespasianuse ja tema poja Titusega. Selle piirkonna juures asub ka 822 meetri pikkune Rooma veetoru, mida kohalik omavalitsus nimetab "Lefke värava antiikne veetoru" ja mis on ehitatud Hadrianuse käsul. Värava ida poole suunatud fassaad saab hommikupäikest, seega proovige selle külge jäädvustada pilte varahommikul. Vaadake müüre ja väravaid ainult altpoolt, ärge ronige seintele ega varemetele. Lõpuks astuge linna sisse läbi Lefke värava ja liikuge ida-lääne suunal lääne poole; see tee viib teid linna ristmikul asuvasse Hagia Sofiasse. Allikad: Kultuuriportaal; İzniki omavalitsus; İzniki maakonna valitsus; UNESCO ajutine nimekiri.

Ida-lääne suunalt, kui jõuate Hagia Sofia juurde, see asub linna kahe peamise tänavaga ristumiskohas, selle kagu nurgas. Enne sissepääsemist, käige hoone ümber, sest selle tänapäevane välimus on mitme sajandi jooksul tehtud ehitusetappide tulemus. Allikate kohaselt asus siin algselt Rooma spordiruum, ja hoone esimene etapp oli tellistest seintega basiilika, mis ehitati selle kivialuste peale. Arvatakse, et see esimene basiilika ehitati 4. ja 5. sajandi vahel; UNESCO dokumentide kohaselt taastati hoone 6. sajandi jooksul keiser Justinianuse valitsusajal. Vaadake põhja- ja lõunaseintele, kus tellistest seinad on kivialuste kohal; paks mördikiht ja suured tellised on selle varase etapi jäljed. Hoone nime mainitakse esimest korda dokumentides 787. aasta 11. oktoobril, seoses seitsmenda kirikukoguga, mida juhtis patriarh Tarasios. 1065. aasta maavärinas sai hoone peaaegu täielikult hävitatud ja see taastati, tõstes põrandat 1,40 meetri võrra. Selle taastamise käigus muudeti apsis viieharuliseks ja sellele lisati kaks kuppelkujulist ruumi. Vaadake väljastpoolt hoone idapoolsele küljele, et püüda eristada viieharulise apsise nurgad. 1331. aastal, kui Orhan Gazi linnale valitsuse võttis, muudeti hoone mošee, millele lisati mihrab ja minaret, ja see sai nime Orhani mošee. Sultaan Suleymani valitsusajal taastati hoone pärast tulekahju, millega tegeles arhitekt Sinan. Anadolu Ajansi teatel eemaldati selle taastamise käigus sisemised kaared ja sambad, asendades need suuremate kaartega, mis tagasid mihrabi nähtavuse kõikidelt pooltelt. 18. sajandi lõpus ja 19. sajandi alguses külastanud reisijad kirjeldasid seda kui lagunenud ja hüljatud. 1935. aastal muudeti see muuseumiks ja 2007. aastal alanud restaureerimistööde järel muudeti see 2011. aastal taas mošee. Tänapäeval, kui see on mošee, järgige külastamise reegleid. Eemaldage kingad, kandke riideid, mis katavad õlad ja põlved; naiste puhul peavad nad kandma peakatteid. Vältige külastusi palvusaegadel ja järgige sisemuses töötajate juhiseid. Anadolu Ajansi teatel on mošee ja muuseumi alad eraldatud. Hoidke oma hääl madal, ärge käige palvetavate inimeste ees ja ärge kasutage välkpilte. Sisemuses vaadake kõigepealt põrandale; 1935. ja 1953. aasta Selle ristmikult suunduge edelasse; Rooma teater asub linna edelaosas ja on lühikese jalutuskäigu kaugusel. Allikas: Kultuuriportaal; Izniku omavalitsus; Anadolu Ajansı; UNESCO ajutine nimekiri.

Teater asub linna lõunaosas, Selçuk linnaosas. Bursa suurlinna omavalitsuse andmetel avati see külastajatele märtsis 2024 pärast pikaajalisi väljakaevamisi ja restaureerimistöid. Kuna väljakaevamised on veel käimas, kontrollige enne külastamist, kas ala on sel päeval avatud ja millal külastajad vastu võetakse. Hoone ehitati 2. sajandil p.Kr, keiser Trajanuse valitsusajal, Bithynia provintsi kuberneri Pliniuse poolt. Paljud Anatoolia teatrid on ehitatud künkale, kuid see teater on rajatud tasasele alale ja istekohad on ülesehitatud võlvidega. Allikate kohaselt on see oma ehitusviisiga Türgis ainulaadne näide. Ligikaudu kümnele vaatajale mõeldud hoone on 84 meetri pikkune ja 63 meetri lai. Sisemuses vaadake esmalt kaarede ja võlvide süsteemi, mis toetavad vaateplatvormi; Kultuuriportaali andmetel on see kandev konstruktsioon säilinud. Izniku omavalitsus teab, et tasasel alal asuvas teatris on 19 galeriid, mis moodustavad istekohad. Jalutage galeriide avade lähedalt, lugedes neid, ja vaadake, kuidas kaared toetavad vaateastmeid. Seejärel suunduge lavahoonesse; allikate kohaselt oli selle kolmekorruselise hoone ainult alumine korrus säilinud. Väljakaevamised paljastasid kogu 45 meetri pikkuse lava, mis on orienteeritud ida-lääne suunas. Vaadake jäänud osi ja bloke, mõeldes, et lava fassaad oli kunagi kaunistatud kolonnide galeriide ja rikkalike arhitektuuriliste detailidega. Teater kasutati umbes kaks sajandit oma algsel otstarbel; allikate kohaselt toimusid seal gladiaatorvõitlusi ja muid esinemisi. Suured maavärinad aastal 358, 362 ja 368 kahjustasid hoonet tugevalt. Kultuuriportaali andmetel ehitati 4. sajandi jooksul orkestrale seinad ja orkestri küljeseinadele maaliti fresko. 8. sajandi araablaste sissetungide järel võeti teatri osi lahti ja kasutati müüri tugevdamiseks; esimeses kohas nähtavad müürid ja siin olevad avad on sama loo kaks külge. 12. sajandi jooksul ehitati alale kaks kirikut. 13. sajandi jooksul, Izniku impeeriumi ajal, leiti, et sõdades hukkunud sõdurid maeti teatrisse. Osmani impeeriumi ajal töötasid 17. sajandini kohas keraamikajahuteid; pärast jahutite hüljatamise jäi nende plokke kasutama kohalikud elanikud. Teater avastati ja selle plaan tehti 1743. aastal; esimesed väljakaevamised algatas 1980. aastal Bursa muuseumi Kui teil on aega, võite lühikese ekskursiooni teha lääne suunas, järve kaldal asuva Göl Kapı varemeteni. Peaaegu midagi sellest väravast ei jäägi, ainult ühe torni osa on alles. Seejärel suunduge lõuna-kagusse, suunas Yenişehir Kapı, ja teie viimane peatus on İznik muuseum, kus saate näha teatri kaevamistest leitud esemeid. Allikad: Kultuuriportaal; Bursa suurlinn, İzniki omavalitsus; Vikipeedia, İzniki Rooma teater.

Marsruudi viimane peatus on Izniku muuseum, mis asub Mahmut Çelebi linnaosas, lähedal Yenişehir väravatele. Muuseum avati 1935. aastal Yakup Çelebi majas ja 1960. aastal koliti see Nilüfer Hatun ehitusse. Kultuuriministeeriumi poolt 2020. ja 2022. aasta vahel ehitatud uus hoone avati külastajatele 16. jaanuaril 2023, koos arheoloogiliste leidudega. Nilüfer Hatun ehitus on tänapäeval eraldi muuseum, mis kannab nime Türgi-islami esemete muuseum. Külastusajad, suletud päevad ja sissepääsu tingimused on kontrollitavad muuseumi ametlikult veebilehelt. Näituse saalid asuvad esimesel korrusel, teisel korrusel on administratiivruumid ja ladud. Muuseumis on väljas umbes 1500 esemest, millest vanimad pärinevad umbes 6500. aastast e.K. Saalid on kronoloogiliselt järjestatud: neoliitikum, kivilikum, pronksiaeg, hellenistlik periood, Rooma periood, Ida-Rooma ja Ottomani periood. Järgige seda järjestust, sest kogu päeva jooksul nähtud ehitised on siin paigutatud vastavalt ajajärgustele. Esemed on pärit ümbritsevate künkaste varasemast kaevamisest ning kaasaegsetest kaevamistest, sealhulgas Izniku tähispaellte, Izniku Rooma teatri, järvealuse basiilika ja Hisardere nekropoli kaevamistest. Rooma perioodist pärinevate esemete seas otsige marmorist mängulauda, mis sarnaneb taglaga ja kus iga mängija kasutab 15 kivi. Ahilleuse sarkofagis on Trooja sõja stseenid, kujutatud Agamemnnoni, Ahilleuse ja vangistatud Briseise. Ühel küljel on kujutatud kevadet, suve ja sügise. Sarkofagid on muuseumi kõige silmapaistvam osa. Hisardere nekropoli olulise leiuna on Antigonose sarkofag, mis pärineb 2. sajandist. Sees olnud mees suri vanuses 45–50 ja ta maeti kolmekordse villasese lina sisse. Linast osa, puidust padi pea all ja puidust voodi osa on säilinud. Sarkofagi lasi tellida tema naine Arete; sellel on Arete kujutis ja tema abikaasale kirjutatud matusekõne. Nigerine ja Astyrise sarkofag kuuluvad emale Nigerinile, kes suri vanuses 30–45, ja tütrele Astyrile, kes suri vanuses 25–30. Laibad leiti linditud linase, villase ja siidse linaga; kirjutise kohaselt ostis sarkofagi tütar endale, emale ja isale. 2. sajandist pärinevas Nike-Erose sarkofagis on kaks eraldi kujutatavat figuuri Seejärel minge aeda, kus on väljapanek, mis sisaldab peamiselt kivist esemeid, nagu sambad, sarkofagid, stelaadid ja kirjutised. Aia väljapanek on ajajärkjärjestuses ja siin saate lähedalt uurida samu objekte, mida nägite varem müüri sees. Hoones on tualetid, parkla ja palveala. Müüsest väljudes minge lähedal asuvasse Yenişehri väravasse; see asub tee alguses, mis viib Iznikist Yenişehri ja Bursa suunas. Värav on kolmest osast koosnenud: välis-, keskus- ja sisemine osa, ja sisemisse ossa pääseb läbi ruudukujulise siseõuega. Izniki omavalitsus dateerib värava 1. sajandisse, keiser Claudiuse ajastusse, samas Kultuuriportaali inventuurimärkmed viitavad aastatele 268–270. Kui aega on, külastage ka lähedal asuvat Nilüfer Hatuni imaretit; see hoone, mis valmis 1388. aastal I. Muradi ema auks, on UNESCO dokumentatsiooni kohaselt esimene T-kujulise põhiplaaniga imaret. Enne Bursa tagasireisimist ärge unustage viimast väljumisaega kontrollida. Allikad: Kultuuri- ja turismiministeerium, Türgi muuseumid; KVMGM; UNESCO ajutine nimekiri; Vikipeedia, Izniki muuseum.