Suluhani piirkonnast Hamamönü piirkonda kolinud käsitöölised.

Sõitke metrooga Ulus peatusesse ja suunduge Anafartalar tänavale. Suluhani ajalooline hoone asub Hacı Doğan linnaosas, Tekneciler tänavaga Suluhan tänavaga piirnevate kivimüüride vahel ning see on selle marsruudi esimene peatuskoht. Hoone, mida II. Bayezidi valitsusajal riigimees Hasan Paşa 1508–1511 vahel ehitas, kandis pikka aega nime Hasanpaşa Hanı, kuid Suluhani nime hakkasid ametlikult kasutama alates 1688. aastast. Nimi pole juhuslik: allikate kohaselt oli see oma aja kohta ainulaadne, sest igas toas oli oma ahi ja veevarustus. See on kahekorruseline hoone, kus on kaks siseõu. Esimese õue kujuks on ruut, kus on alumisel korrusel 30 ja ülemisel korrusel 32 tuba, ning keskel asuvad šadırvani paviljon ja Köşk mošee. Teine õu oli tallideks mõeldud ning seal asus ka saun.

Osmanite impeeriumi ajal toimusid seal kohvi- ja lõnga kauplemine. Ankaras tähendab lõng tavaliselt kašmiiri lõnga, seega läksid selle hoone kaudu läbi ka need, kes tegid lõnga. 1920. aastate lõpus toimunud tulekahju järel sai hoone kannatada, ning kuni 1950. aastateni kasutati seda köögiviljade ja puuviljade turuna. 1937. aastal ehitati sellele vastaspoolele Ankara turg, ning 1940. aastatel asus selle seina ääres küttekütte müüvate kaupluste turg. 1980. aastatel restaureeris Vakıflar Genel Müdürlüğü hoone algselt säilitades.

Tänapäeval on Suluhan pidulik turg: seal on lillepoed, dekoratsioonide müüjad, beebitarvete ja sünnipäevade tarvikute müüjad, käsitöö- ja suveniiripoed. Pidulike sündmuste jaoks, nagu kihlumised, hennapeod ja pulmad, saab seal osta kunstlilli, pulmakonfekti ja henna. See on käsitöö marsruudi alguspunkt, sest see viis sajandit vana hoone on endiselt koht, kus müüakse käsitsi valmistatud tooteid. Käige läbi mõlemast siseõuest, vaadake alla rõdude alt ja peatuge mošeest lähedal. Seejärel minge Anafartarlari tänavale ja kõndige umbes paar sajand meetrit Çıkrıkçılar Yokuşu jõe äärde.

Allikad: Vikipedi, Suluhan; Anadolu Ajansı 2018; Güven Dinçer, İdealkent 2014.

See umbes 200 meetri pikkune tõus, mis algab Anafartalar Caddesilt ja viib suunas Kale, lõpeb Saraçlar ja Salmani tänavate ristmikul. Selle nimi viitab tegevusele, mis siin toimus: osmanide ajal käsitöölised siin käsitlesid Ankara lammastest saadud villa, tehes sellest "sof" nime kandvat kangast. See tõus oli osa Uzun Çarşıst, mis ühendas Ulust ja Samanpazarit. 1916. aasta tulekahju hävitas selle ümbruses asuva 1745. aastal ehitatud İplikçiler ja 1732. aastal ehitatud Çanakçılar mošee. Seejärel taastati turg ja alates 1982. aastast on seda püütud renoveerimisprojektidega säilitada. Tänapäeval töötab selle tõusu ja selle ümbruses asuvatel Saraçlar, Salman, Mazi ja Atpazarı tänavatel üle tuhande kaupmehe, kes tegelevad peamiselt kangaste, õmblusmaterjalide, pulmadeks mõeldud esemete, henna ja pulmakleididega. Kaupmeestest rääkides mainitakse seda sageli koos İstanbulis asuva Mahmutpaşa ja İzmiris asuva Kemeraltıga.

Tõusul asuvad ka vase töökojad ja kauplused; kui kuulete haamri helisid, olete neile jõudnud. Ankara vase töötluse algusaeg on teadmata, kuid meistrite eripäraks on alati olnud löömine: plaat lööakse haamri ja vasaraga, pinnale luuakse mustreid nikerduse ja terade abil; muster joonistatakse esmalt vaskplaadile ja seejärel töödeldakse meistri enda valmistatud teradega. Vaske kasutatakse kõige rohkem, seejärel tsingi. Tooted on kohvid, teekannud, taldrikud, kausid, potid, havitajad ja veekannud; köögis kasutatavate anumate sisu on tinatatud, dekoratiivsetel esemetel tina pole, seega ostes tuleb sellele tähelepanu pöörata. Meistrid võtsid sageli õpilased tööle umbes 15–19-aastaselt ja õppisid kolme kuni nelja aasta jooksul. Tänapäeval on enamik ostjaid turistid ja noori, kes oleksid valmis selandust, on raske leida.

Tulege varahommikul, kui kaupmehed oma kaupu välja panevad. Te võite vabalt vaadata, kuidas nad töötavad, ukse juurest. Kui soovite fotosid teha, küsige luba. Väike käsitööna valmistatud kohvi on tõeline Ankara suveniir, mis mahub ka pagasisse. Ilhan Berk on sellele tõusule luuletusi kirjutanud ja Metin İpek on siin toimuvast jutte.

Allikad: Vikipedi; Güven Dinçer, İdealkent 2014; Asena Ertaş, folklor/edebiyat 2014; Sabah; Hürriyet.

Pärast tõusu lõppu pöörake Salmani tänavale; see tänav viib teid Koyunpazari suunas ja Pirinç Han asub selle ja Atpazari vahel, Pirinçi tänaval, mis asub Atpazari all. See piirkond on Ankara antikvariaadi südamik: 1940. aastatel asus siin linna vanim antikvariaat Çıkrıkçılar Yokuşu otsas, ja täna jätkavad antikvariaadid ja käsitöökojad samasugust tegevust kitsastes Koyunpazari tänavates.

Sama hoone on kahekorruseline ja sellel on huvitav ajalugu. Vanema Pirinç Hani kohta on allikates erinevaid andmeid, mis ulatuvad 17. sajandi dokumentidest kuni 1739. aasta fonduseni; see väike karavanide majutuskoht lammutati koos oma mošee koos 1930. aastal ja sellele pandi algkool. Tänapäeval külastatav Pirinç Han on endise puidust maja restaureeritud versioon aastast 1985: kolmekorruseline, siseõuega, puidust konstruktsiooniga ja tellistest seinadega. Seda tuntakse linna esimese puidust karavanide majutuskohtina. Sissepääsu seinal on Faruk Nafiz Çamlıbeli luuletus "Han Duvarları"; enne luuletuse lugemist, tutvuge ise hoonega, ja selle puidust galeriid, mis avanevad siseõue poole, on traditsioonilise karavanide majutuskoja väiksemat versiooni.

Poodides müüakse antikvariaate ja käsitsi valmistatud ehteid. Ostes on kaks reeglit: küsige hinda ja tingige; aga kui ostate vana eset, küsige ka selle päritolu ja kas see on olnud remondis. Siseõu on hea koht, et istuda ja vaadata ümberringsete tänavate rahvast. Siit saate välja minna Koyunpazari tänavale ja alustada tõusu.

Allikad: Vikipedi, Pirinç Han (Ankara); Güven Dinçer, İdealkent 2014; Yeni Ankara.

Koyunpazarı tänav on kividega kaetud, järkne ja ühesuunaline mäekõrgustik, mis ulatub Samanpazarist Ankarali pealinna peamise värava juurde. Nime päritolu on seotud osmanide ajast pärit turusüsteemiga, nagu ka selle lõpus asuva platsi nimi. Ankaras oli umbes kolmkümmend turu ja turuplats, millest Atpazarı oli üks tuntumaid. Vabariigi algusaastatel olid turud järjestatud suunas, mis viis linna peavalitsuseni: Arabapazarı, Odunpazarı, Samanpazarı, Koyunpazarı, Atpazarı ja Ekinpazarı, mis asus linna peavärava ees. Koyunpazaril asusid nahatöölaste ja õmblusmeistrite turud; täna on seal antikvariaadid ja käsitöömeistriateljeed, mis jätavad jälje vanadele ambriteele.

Mäe ülaosas, Koyunpazaril, asub Ahi Elvani mošee, mis on 14. sajandi lõpus ühe Ahi perekonna ehitatud kaheksa puupostiga mošee. Marsruut ei tutvusta seda seest, kuid mööda minnes meenutab see käsitööorganisatsioonide seost selle tänavaga: Ahid olid organisatsioon, mis tõi käsitöömeistritele õpetajate-õpilaste süsteemi ja professionaalseid eetikareegleid. Lähedal, Samanpazari piirkonnas, asub 13. sajandist pärit Aslanhane'i mošee.

Mäe lõpp avaneb Atpazarile, värava ees asuvale väikesele platsile. Siin asuvad 16.-17. sajandist pärit kaks karavansarayi, Çengelhan ja Çukurhan; üks on muuseum, teine majutusasutus. Need on teise marsruudi teema; hetkel seisate platsil ja vaatate kolme asja: värava kivimass, karavansarayde sisehoovide väravad ja tänavad, mis platsilt alla voolavad. Enne kui linna sisse lähete, pöörate tagasi, sest see marsruut ei jutusta linna ajaloost. Mäest alla minnes vaadake tänaval asuvatesse avatud töökohtadesse; parimad ostud on sageli mitte peateel, vaid kõrvalistes tänavates.

Allikas: Güven Dinçer, İdealkent 2014; TDV İslam Ansiklopedisi; Yeni Ankara.

Atpazarist jõudes suunduge Koyunpazari poole ja jätke Samanpazari väljak taha; Hamamönü asub umbes kilomeetri kaugusel. Siin asuv peatus ei hõlma kogu linnaossa, vaid Altındaği omavalitsuse loodud Kunsti tänav. Kakskümmend kaks traditsioonilist Ankarasse iseloomuliku arhitektuuriga maja on taastatud ja alates 2010. aastast kasutatakse neid kunstikeskustena; iga maja ülemisel korrusel asub töökoja ja alumisel galeriina. Majad on mõeldud kunstnikele, kes tegelevad nii traditsiooniliste kui ka kaasaegsete kunstivormidega. Uksedest sisse vaadates näete ebru-, kaligraafia-, tsemis-, vitraazhi-, nahka-, filtsi-, hõbe- ja ehte-, ning maalimisatelseid; kunstnikud toodavad, müüvad ja õpetavad siin ka teadmatusse vajuvaid tehnikaid.

Selle marsruudi loogika on siin vastupidine. Ulusi lähedal asuvates turgudel müüdi käsitööna valmistatud tooteid, kuid siin jätkub sama käsitöö kunstina ja õpetusena. Ärge kartke töökojas töötava inimesega vestelda; paljud on valmis erinevate tehnikate kohta rääkima. Kui olete huvitatud kursustest, vaadake omavalitsuse veebilehelt uusimaid programme. Kui soovite midagi osta, küsige kunstnikult tema enda loodud teoseid.

Selle marsruudi raames ei käsitleta Hamamönü ülejäänud osa, mis koosneb 19. sajandi osmanide tsiviilarhitektuuriga tänavatest; neid käsitletakse eraldi "maitse" ja "fotograafia" marsruutides. Kunsti tänav on nädalavahetustel rahvarohke, mil poodides ja töökojas on kõige rohkem tegevust; rahulikum külastus on võimalik nädalapäevadel. Siin lõpeb jalutuskäik; Hamamönüst väljud Ulusi ja Kızılay suunas EGO bussidega, ning veidi kõndinud olete jõudnud Ankaray ja metroo ühendusteni.

Allikas: Altındaği omavalitsus, Hamamönü Kunsti tänav.