Sinani kupplite all asuvad Istanbuli ajaloolise poolsaare vannid.

Alustage selle rutiiniga Zeyreki kitsastel tänavatel asuvast kahest saunast, sest see on üks harulastest kohtadest, kus saate nii osutada ajaloolist saunat kui ka seal endiselt pesemas käia. Saunat ehitati osmanide laevastiku kapten Barbaros Hayreddin Paşa poolt, selle arhitekt oli Mimar Sinan. TDV islami entsüklopeedia kohaselt valmis see tõenäoliselt aastatel 1540–1546; mõned allikad toovad esile varasemaid aastaid. Meeste ja naiste osad on sümmeetrilise planeeringuga, kus igas osas on riietusruum, jahe ruum ja ristipõhjaline soojendusruum. Soojendusruumis asub kaheksa küljega keskmine plaat, mille ümber on neli portikku ja neli eraldusala.

Paljud saunale nime andnud plaadid on täna teistes linnades. Seinad olid kunagi kuni teatud kõrguseni kaunistatud sinimustvalgete İzniku plaatidega. Tulekahjude ja maavärinate tõttu kahjustatud hoonest eemaldati plaadid, mis müüdi ja levisid 19. sajandil, jõudes ka Euroopa kollektsioonidesse, näiteks Londoni Victoria and Albert Museumi. TDV 1993. aastal avaldatud artikli kohaselt jäid sel ajal kohapeal olevad plaadid ainult meeste osas oleva soojendusruumi seintele.

Kolmeteistaastasel renoveerimisel tehtud väljakaevamiste käigus leiti tuhandeid plaadijulge ja kolmkümmend seitset erinevat mustrit; külmruumide all avastati Bütsantsi ajast pärit veetankid. Hoone avati koos muuseumiga septembris 2023, saunateenus alustas tööd 2024. aastal. Lähedal asuvas muuseumis saate tutvuda plaatide lugudega ja vaadata osi, mis on pühendatud saunate vee- ja küttesüsteemile; need esemed aitavad teil mõista, kuidas nägid välja seinad, mis on praegu tühjad, kui te seda rutiini järgite. Kui soovite siin pesemas käia, küsige naiste ja meeste osade korda ja broneeringuid eelnevalt.

Allikad: TDV islami entsüklopeedia; Arkitera; Vikipeedia.

Zeyrekist Süleymaniye'ye viivitatud tänavad viivad teid selle kompleksiga seotud vannimaja lõunaossa. Sultan Suleymani auks rajatud kompleksile ehitus algas 1550. aastal ja lõppes oktoobris 1557. aastal; see vannimaja on osa arhitekt Sinani suurest projektist. Selle vanem nimi on "Dökmeciler Hamamı", sest selle ümbruses asusid käsitöölised, kes tegelevad valamite valmistamisega. Kui arvestada kompleksiga seotud medresse, sööklaru ja kauplusi, siis see vannimaja vastas ühe sellise linnaosa loomise plaani igapäevaste vajaduste hulgas.

Seda hoonet eristab teistest vannimajadest asjaolu, et see on ainult üks vannimaja; sellel pole eraldi osa naistele. TDV islami entsüklopeedias kirjutab Semavi Eyice, et see ei olnud tavaline turuvann, vaid tõenäoliselt mõeldud kompleksis töötajatele ja medresse õppivatele üliõpilastele. Plaan näitab Sinani katsetusi. Ruudulise põhikujuga, 11,5 meetri küljepikkusega jaheda ruumi kohal asub suur kuppel; pärast kolmest osast koosnevat soojendusruttu asub nelja apsiidiga soojendusruum, kus eraldusruume jagavad marmorsammased. Sama entsüklopeedias oleva artikli kohaselt on Sinan siin ühendanud klassikalise vannimaja tüübi spaaarhitektuuriga, luues sammastega varustatud versiooni.

Vannimaja järgmised sajandid olid üsna muutlikud. Aastatel 1916–1917 oli see suletud, 1930. aastatel muudeti see töökojaks, seejärel restaureeris omanik selle uuesti vannimajana. Vikipedias kirjutatakse, et alates 2001. aasta renoveerimisest on see peamiselt suunatud turistidele. Kuna külastusreeglid võivad teistest vannimajatest erineda, küsige enne külastamist ettevõttest. Kui te siin ei taha peselda, siis vaadake kupoleid ja katusekattematerjale tänavalt, seejärel laskuge Süleymaniye tagant alla Beyaziti suunas.

Allikas: TDV islami entsüklopeedia; Vikipedia.

Ordu tänaval asuv see hiiglane kaheosaline vannimaja on osa Beyazıt väljakule rajatud II. Bayezidi kompleksist ja tänapäeval on see Istanbul Ülikooli II. Bayezidi türgi vannikultuurimuuseum, mida saab külastada. Selle ehitamise täpne aeg on teadmata; TDV islami entsüklopeedia toob välja ajavahemiku 1500–1505, samas kui Kultuuri- ja Turismi ministeeriumi muuseumi registri andmetel on see 1507–1508. Vannimaja tulud olid suunatud Yavuz Sultan Selimi ema Gülbahar Hatuni fondile.

Mõlemad osad asuvad kõrval ja on samal plaanil; soojatsoonides on neli nurka ja nurgas on eraldi ruumid. Meeste jaotuse kuppel on umbes 15 meetri läbimõõduga, mis annab aimu sellest, kui suure turuvannimaja siia oleks saanud ehitada. Hoone kõige üllatavam detail on selle vundamendis. Vannimaja on ehitatud selliselt, et selle vundamendis olevatesse osadesse on kasutatud Bütsantsi ajast pärineva Theodosiuse foorumi võitjakolonni reljeefidega osi. TDV-i andmetel on mõned neist osadend veel vundamendis, osa on aga teisaldatud Istanbul Arheoloogiamuuseumi.

1930. aastatest alates oli jaotuse osa kasutusele võetud nahatöökojana, soojatsoon osaliselt aga seppatöökojaks ning hoone jäi pikka aega rikutud olukorda. Istanbul Ülikool võttis vannimaja 2000. aastal oma valdusesse; restaureerimistööde järel avati muuseum 27. mail 2015. Sees on väljas etnograafilisi esemeid, nagu pesurätikuid, vase- ja messingist vannitarvikuid, ning ka kaevamiste käigus leitud Bütsantsi ja osmanide arhitektuuriosi. See on kõige mugavam koht, et külastada kogu vannimaja, ilma et sa peaksid pesema; saate siin näha neid termineid, mida õppisite, kui liikusite jaotusest soojatsoonini. Ministeeriumi muuseumi registri andmetel on muuseum nädalavahetel suletud, seega kontrollige enne külastamist ajakava.

Allikad: TDV islami entsüklopeedia; Türgi muuseumid (Kultuuri- ja Turismi ministeerium); Vikipeedia.

Beyazıtist läbitud, Grand Bazaar'i mööda liikudes ja Mahmutpaşa väravast välja tulles, jõuate mõne minutiga sellele vannimajale. Ukse kohal oleva kirjelause kohaselt ehitati see aastatel 1466-1467, olles osa Fatih Sultani Mehmedi vizir Mahmud Paša kompleksist, ja see on linna säilinud vanemaid vannimaju. Samast kompleksist on lähedal ka Kürkçü Han.

Algselt oli see kahekordne vannimaja; naiste osa lammutati aja jooksul ärihooneks. Säilinud osas on kolm suurt kuppelruumi. Jahtumisruumi katab umbes 17 meetri läbimõõduga, aknaga kuppel, mis on seintest toetatud kaunistatud tromplitega. Vikipedias märgitud, et jahtumisruumis on Istanbulis säilinud varasem poolkuppel. Kuumutusruumis on kaheksa küljega nišid, kõrvalsaalid ja nurgavaldu, mis on paigutatud umbes keskmise kivi ümber. Vaadake ka sissepääsu kaunistatud niši ja fassaadi; siin näete 15. sajandi osmanide arhitektuuri lihtsat, kuid elegantset dekoratiivstiili.

Hoone hilisem ajalugu näitab, kuidas vannimaja linnaelu käigus oma funktsiooni muuta võib. See sai kahjustusi 1755. aasta tulekahjus, see taastati 1953. aastal ja seda kasutati mõnda aega taas vannimajana, seejärel muudeti see lattu ja 1990. aastatel sai sellest turg. Tänapäeval on seal kauplused; saate käia kupelite all ja näha ruumi suurus. Pidage silmas kaubamüüjate vahel ülespoole, sest kupelite ja trompliteni ulatuvad riiulid peegeldavad endiselt hoone algset iseloomu. Mahmutpaşa jalg on tööpäeviti väga rahvarohke; käige aeglaselt ja ärge takistage liikumist kaupluste ees.

Allikas: TDV Islam Ansiklopedia (Mahmud Paša kompleks); Vikipedia.

Kui te jõuate Mahmutpašast ülesmäge ja jõuate Nuruosmaniyest Divanyolu tänavale, olete jõudnud sellele kuurile, mis asub porfüürist valmistatud Çemberlitaş sütas. Selle kuuri ehitas 1584. aastal II. Selimi naine ja III. Muradi ema Nurbanu Sultan; selle tulud suunati Üsküdaris asuvasse Atik Valide kompleksi. Arhitekti kohta on erinevaid arvamusi. Kuuri omistatakse tavaliselt Mimar Sinanile, kuid TDV islami entsüklopeedias märgib Semavi Eyice, et Sinani teoste loeteludes selle nime ei esine.

Selle hoone kõige eripärasem osa on soojendusruum. Siin on kaheteistnurkne põhiplaan, mille ümber on paigutatud kaheteist sammast ja nurgades on kuppelkujulised eraldusruumid. Pöörake tähelepanu põrandal ja seintel olevatele geomeetrilistele marmorkujundustele. Suurtesse kuppeldetaolsetesse ruumidesse viivad nurgatõendid.

Kuuri praegune välimus peegeldab 19. sajandi linnaarendusprojekte. 1868. aastal, kui Divanyolu tänavat laiendati, võeti külmaruumist osa ära. Naiste osa muudeti esmalt restoraniks ja seejärel vaipade poodiks. Hoone sai 1916–1917. aastal tulekahju, ning meeste osa taastati 1972–1973. Sisseminekul olevad astmed lisati, kui tee kõrgus muutus.

Kuuri on tänapäeval avatud ja peaaegu kõik külastajad on välismaalased. Kui siin pesemas käite, siis alustage enne soojendusruumis, seejärel oodake, kuni teile pakutakse masseerimist ja seepe. Pärast pesemist istuge hetk külmaruumis, et jahtuda. Külastage sissepääsul, et teada, millal naiste ja meeste osad on avatud. Kui te ei pea pesemas käima, siis vaadake, kuidas see nurk, kus kaks hoonet on üksteise kõrval, kokkuvõtlikult kujutab linna üleminekut Bütsantsi foorumist Ottomani turule.

Allikad: TDV islami entsüklopeedia; Çemberlitaş kuuri ametlik veebisait; Vikipeedia.

Cemberlitaşıst, jalutate mööda Divanyolu teed ida suunas ja pöörates Cağaloğlu suunas, jõuate sellele kuurini. Hoone valmis 1741. aastal, et tagada vahendeid sultaan I. Mahmudi poolt Hagia Sofias asutatud raamatukogule. Arhitekti kohta on allikates erinevaid andmeid; TDV islami entsüklopeedia mainib ettevaatusega arhitekti nimega Hüsrev, samas teised allikad seostavad selle tööd Süleyman Aga ja Abdullah Aga nimega isikutega.

Cağaloğlu on üks Istanbuli suurimaid ajaloolisi kuure. Kuna sultaan III. Mustafa keelas 1768. aastal linnas uute kuuride ehitamist, ei ole sellise suurusega hooneid seejärel enam ehitatud. Seetõttu on see hea koht, et võrrelda Sinani 16. sajandi kuuridega. Plaan on endiselt klassikaline: külmruum, soojendusruum ja nelja portikali ning nelja eraldi ruumiga kuumruum. Muutunud on dekoratsioon. Detailides näete 18. sajandi barokkstiili, mis on pärit lääne kunstist; TDV peab seda näiteks välismaiste kunstivoolude mõju kohta Türgi arhitektuuris. Võrrelge siin olevate keerukate kujundustega raskepäevaste klassikaliste joontega, mida näete Zeyrekis ja Cemberlitaşis, ja näete, kuidas kahe sajandi jooksul on maitse muutunud.

Kuuri kaks sissepääsu on eraldi. Meeste osale pääseb sild läbi, naiste osale pääseb külgkõrvaltänaval asuvast uksest. See on tüüpiline näide vanast osmanide traditsioonist, et meeste ja naiste osade uksed ei avaneks samale tänavale. Kuur on tänapäevani avatud ja peaaegu kõik külastajad on turistid. Kui te ei soovi ennast pesta, siis vaadake väljastpoolt kahte eraldi sissepääsu ja tutvuge kuuri struktuuriga tänaval, seejärel kõndige paar minutit ja jõuate Hagia Sofiale.

Allikad: TDV islami entsüklopeedia; Cağaloğlu kuuri ametlik veebisait; Vikipeedia.

See pikk, viilkatusega hoone asub väljakul, mis ulatub Hagia Sofia ja Sultanahmeti mošee vahel. See ehitati arhitekt Sinani poolt aastatel 1556-1557, et tagada raha Hürrem Sultani, sultan Suleymani abikaasa, heategevusfondidele, ning seda oli mõeldud Hagia Sofia kogudusele teenindamiseks. Hamaani all on säilinud Rooma ajast pärit Zeuksippose hamaani varemed, mis näitab, et pesemisest on selles piirkonnas väga pikk traditsioon.

Hamaani eripära on kahe osa paiknemine. See on esimene kord Türgi arhitektuuris, kus meeste ja naiste osad on paigutatud samale teljele, otse üksteise kõrvale. Umbes 75 meetri pikkuses hoones on meeste osa sissekäik suunatud põhja ja naiste osa sissekäik lääne suunas. Meeste osas on järjestikuselt jahedad, soojad ja kuumad ruumid, millele järgneb naiste osa soojad, jahedad ja kuumad ruumid; seega asuvad kaks kuuma ruumi üksteise vastas. Iga kuuma ruumi keskel on kaheksanurkne marmorist bassein. Pange tähele meeste osa ees olevat varjatud sissepääsu; see on lahendus, mida teistes ajaloolistes hamaanis harva näha.

Hamaani tegutsemine lõppes 1910. aastal, pärast mida see oli pikka aega suletud ja seda kasutati erinevatel perioodidel laohoonena. 1957-1958. aastal tehtud renoveerimise järel sai sellest riigi hallatav vaipude müügipood. 2008-2011. aastal tehtud põhjaliku restaureerimise järel avati see taas 2011. aasta mais hamaanina. Siin pesemine on hea viis marsruudi lõpetada; tehke broneering ette ja küsige ettevõttest täpsemat teavet osade ja teenuste kohta. Kui te välja lähete, istuge natuke väljakule pärastlõunisel ajal ja vaadake veelkord seda pika viilkatusega hoonet, mis asub Hagia Sofia ja Sultanahmeti vahel.

Allikas: TDV Islam Ansiklopedia; Wikipedia.