Rasathane ja astrolabium: teadusajaloolised jäljed Istanbulis.

Yeşilköy on tuntud kui Türgi lennunduse sünnikohana, ja just seetõttu on õhujõudide muuseum sinna kolinud. Idee lennundusmuuseumi loomisest tekkis 1960. aastatel, ja esimene lennundusmuuseum avati 1971. aastal Izmiri Cumaovasis. Transportimisprobleemide tõttu koliti kollektsioon Yeşilköys asuva sõjalise lennujaama lähedusse. Hoone ehitus algas 1977. aastal ja lõpetati 1983. aastal. Muuseum avati külastajatele 16. oktoobril 1985. Muuseum hõlmab umbes 65 000 ruutmeetrit, millest 12 000 ruutmeetrit on väljapanekute jaoks ja 2365 ruutmeetrit on siseruumides. Välialal on näha õppe- ja transpordilennukid, reaktiivlennukid ja helikopterid. Neist vaid kaks on 1943. aastal valmistatud C-47 transpordilennuk ja 1970. aastal valmistatud Dornier.

Siseruumides on väljas lennukimudelid aastatest 1900 kuni 1980, propeller- ja reaktiivmootorid, medalid ning Türgi lennunduse ajaloo erinevatest perioodidest pärit vormiriietused. Sabiha Gökçeni ja Vecihi Hürkuši lennuvormid on eriti populaarsed. Lisaks on eraldi osad, mis on pühendatud Hürkuši disainidele ning Hezarfen Ahmed Çelebi ja Lagari Hasan Çelebi kohta käivate lendude kohta käivate lugudele. Teaduslikul teel on esimene peatus siin mootorid: propeller- ja reaktiivmootori kõrvalseis on kiire viis mõista, et lennundus on eelkõige inseneriteaduslik saavutus. Välialal on palju ruumi ja jalad väsivad, seega kandke mugavaid jalatseid. Enne külastust kontrollige külastuspäevi ja -aegu õhujõudude ülemjuhataja muuseumi veebilehelt.

Allikas: Türgi turismi entsüklopeedia; Vikipeedia.

Gülhane pargi sees, Topkapi palee müüri lähedal asuvas endises Has Ahırlari hoones asuv muuseum on teadusajaloo uurija Fuat Sezgini elutöö vilja. Sezgin taastas 9. ja 16. sajandi vahel islami teadlaste kirjeldanud seadmete mudelid, kasutades aluseks tolle aja tekstides esitatud kirjeldusi ja jooniseid. Istanbulis asuv muuseum avati 2008. aasta mais, kus eksponeeriti sarnast kollektsiooni; Frankfurti kollektsioon on tänapäevani säilinud selle instituudi koosseisus. Seega on enamik nähtavatest esemetest originaalid, vaid nende kirjelduste põhjal valmistatud mudelid; mõnede puhul ei tea täpselt, kas neid tõesti tollel ajal valmistati. See teadmine ei vähenda muuseumi väärtust, vaid aitab sellele õige pilguga läheneda.

Saalid on jagatud erinevateks teemadest, nagu astronoomia, kellad ja merendus, sõjatehnoloogia, meditsiin, füüsika, keemia ja optika, matemaatika ja geomeetria, arhitektuur ja linnaplaneering, kaevandus ja geograafia. Marsruudi nimes mainitud astrolabium on siin: pühendage eraldi aega astronoomia osas eksponeeritud astrolabiumitele, taevakujudele ja vaatlusseadmetele, sest need valmistavad ette järgmiste peatuste lugusid. Muuseumi kuulsaim esemete seas on Cezeri fili kellamudel; füüsika osas on samuti eksponeeritud Cezeri "Masinate raamatu" pumbad ja mehaanilised seadmed. Geograafia osas on eksponeeritud kaardid, mis näitavad, kuidas teadmised levisid Al-Andalusist India ookeanini. Muuseum on avatud iga päev ja sinna saab kasutada Müzekarti piletit. Sinna saab jõuda T1 trammiga, mis peatub Gülhane peatuses, ja sealt pargisse jalutades.

Allikas: Muze.gov.tr; Vikipedi.

Beyazıt väljakul asuvas Istanbul Ülikooli peahoones, ajaloolise Beyazıt torni lähedal, seisab kupolist hoone: Istanbul Ülikooli observatoorium, mis on tuntud kui Türgi esimene kaasaegne observatoorium. 1933. aastal, kui ülikoolis loodi loodusteaduskond, soovitas saksa astronoom Erwin Finlay-Freundlich, kes määrati astronoomia osakonna juhiks, observatooriumi rajamist. Arhitekt Arif Hikmet Holtay projekteeritud hoone nurgakivi pandi detsembris 1935 ja ehitus valmis umbes kuue kuu jooksul. Detsembris 1935 tellitud 30 sentimeetrise läbimõõduga Carl Zeiss Jena astrograaf saabus septembris 1936 kaheteist osas, paigaldati kupoli peale ja sama aasta sügisel alustas observatoorium tööd.

Linna keskusel paikneva asukoha tõttu takistavad valgus- ja õhusaaste täna öised vaatlused. Selleks on osakond 2002. aastal Çanakkales rajanud observatooriumi, mis on mõeldud öiste taevasuurimate uurimiseks. Beyazıdi kupolis asuvates teleskoopides saab aga uurida päikeseplekkusid ja kromosfääri. Hoone on aastatel 2009–2013 renoveeritud, säilitades samal ajal oma algset arhitektuuristiili. Astronoomia ja kosmoseuuringute osakond võtab vastu nii individuaalseid kui ka grupi külastusi. Külastajatele pakutakse planeetariumiesitlusi, ajaloolise kupoli külastusi ja teleskoopide kaudu tehtavaid vaatlusi. Lisaks korraldatakse iga kuu viimase reede õhtul vaatlusõhtuid. Külastamiseks on vajalik eelnev registreerimine; osakonna veebilehelt leiate kontaktandmed ja saate koha broneerida. Halva ilma korral lühendatakse teleskoopide kaudu tehtavaid vaatlusi. Kui seisate kupoli all, mõelge, et pärast Takiyüddini observatooriumi tekkimisest kolm ja pool sajandit hiljem on vaatluste traditsioon selles linnas taas ellu ärkamas.

Allikas: Istanbul Ülikooli Astronoomia ja Kosmoseuuringute Osakond; Vikipeedia.

Galata torni ei ole kuulus oma vaadetega, vaid sellepärast, et seal asus teaduslabor. Damaskuses sündinud astronoom ja matemaatik Takiyüddin alustas oma vaatlustöid Galata tornis pärast seda, kui ta 1571. aastal tähtlooduri ametisse asus; seda kinnitab ka TDV islami entsüklopeedia artikkel, ning torni ametlik ajalugu väidab, et seda kasutati III. Muradi valitsusajal vaatlejaehitusena. Takiyüddin rajas 1577. aastal III. Muradi loal, sadrazaam Sokullu Mehmed Paša ja õpetlane Sadeddin Efendi toetusel, Tophane künkadel oma observatooriumi. See hoone, mis oli varustatud tema enda kujundatud instrumentidega ja kus oli ka raamatukogu, oli Ottomani impeeriumi ainus observatoorium. Sellel oli aga lühike eluiga: 22. jaanuaril 1580 käskkirjaga käsk sai selle lammutada ja täna ei jää sellest midagi järele.

Kui te tõusete torni vaatetornile, vaadake Tophane suunas ja mäenõlvadele, kust merele laskuvad; just seal asus observatoorium. Takiyüddini tööd ei piirdu ainult taevaga: ta kasutas kümnendmurdajaid praktikas, koostas trigonomeetrilisi tabeleid, disainis mehaanilisi kellasid, mis suutsid sekundit näidata, ja kirjutas optikast. Torni ametlikus ajaloos mainitakse ka seda, et IV. Muradi valitsusajal tegi Hezarfen Ahmed Çelebi sealt Üsküdarile lendu; sealt saate luua sideme tänapäevase lennundusmuuseumiga. Torn ehitati 1348. aastal genovelaste poolt, 18. sajandil sai sellest tulekahju jälgimiskohus ja tänapäeval haldab seda Kultuuri- ja Turismiministeerium muuseumina. See on iga päev avatud ja Müzekart on kehtiv; tiheimate aegade vältimiseks tasub tulla kas vara hommikul või hiljem pärastlõunal.

Allikas: TDV islami entsüklopeedia; Galata torni ametlik veebisait.

Hasköys asuv Rahmi M. Koçi muuseum on esimene suur muuseum Türgis, mis on pühendatud tööstuse, transpordi ja kommunikatsiooni ajaloo tutvustamisele. Muuseumi hooned on isegi osa sellest tööstuslikust pärandist: Lengerhane osa on 18. sajandi osmanipärane hoone, mis on ehitatud Bütsantsi varemetele, ja laevatehase osa on rajatud 1861. aastal asutatud ettevõtte Şirket-i Hayriye laevade hooldamiseks. Muuseumi külastamine võtab hõlpsalt pool päeva, seega keskendage selle lühikese visiidi ajal teaduslike eksponaatidele.

Alustage Lengerhane osast: siin on väljas Boğaziçi Ülikooli Kandilli observatooriumi teadusuuringutes kasutatud seadmed. Kandilli juured ulatuvad 1868. aastal asutatud Rasathane-i Amire'ini; observatoorium kolis 1911. aastal Kandillisse ja tegeldi seal astronoomia, meteoroloogia ja geoteaduste alal. Praegu võtab instituut vastu ainult eelneva kokkuleppe järgi saabunud kooligruppidele, seega saate siin seadmeid rahulikult ja kiirelt vaadata. Samas osas on ka kommunikatsiooniseadmete ja trükimasinate kollektsioonid, mis peegeldavad mõõtmise ja edastamise huvi, mis algas Takiyüddini kellidest. Seejärel külastage laevatehase osas asuvat arvutite ajaloo osakonda. Merenduse, autode ja raudteetranspordi osakondi võite jätta järgmise külastuse jaoks. Muuseum on esmaspäeviti suletud ja tööpäeviti suletakse varem kui nädalavahetusel; täpsed avamisajad leiate ametlikult veebisaidelt. Tagasi minnes saate hõlpsalt ühistranspordiga ühendust võtta Haliči kaldalt Karaköy või Eminönü suunal.

Allikad: Rahmi M. Koçi muuseum; Kandilli observatoorium; Vikipeedia.