Päev Kızılcahamami ja Çamlıdere geopargis.

Siin alustamise põhjus on lihtne: kogu päeva jooksul nähtavate basaltkolonnide, kivistunud puude ja kuumavee päritolu saate kõigepealt infopaneelidest lugeda ja seejärel kohapeal seda ise kogeda. Kızılcahamami omavalitsuse muuseum asub linna keskusest, Akçayi külast. Muuseum on kahekorruseline. Esimesel korrusel on kümme vitriini, mis räägivad Anatoolia tekkest, vulkanismist, geoloogilisest ajaskaalast ja sellest, kuidas puud kivistuvad. Siin on ka 23 miljoni aasta vanused kivistunud puu näidised. Teisel korrusel on viisteist vitriini, mis tutvustavad geopargi erinevaid kohti: Pelitçiki ja Yahşihani fossiilset metsa, Güvem-Beşkonaki järve setteid, diatomee ja basaltkolonne. Seal on mikroskoobiga varustatud laudu, filme ja interaktiivseid mänge; kui te olete lastega, planeerige siin vähemalt pool tundi aega, sest väljasõidul on teil vaja rohkem kannatlikkust.

Pöörake tähelepanu vitriinides olevatele puude lõigetele. Aastaringid ja veresooned on nähtavad kivistunud puudel; Pelitçikis näete sama struktuuri kohapeal, kuid seal pole teil sama mugav võimalus lähedalt vaadata. Infopaneelides mainitud kolm vulkaanilist etappi kohtate kogu päeva jooksul; märkige, millisele etapile iga sihtkoht kuulub, sest väljasõidul vastavad kivide värvus ja tekstuur sellele järjestusele.

Külastusaegade ja hindade kohta vaadake omavalitsuse veebilehte. Kuna muuseum asub linna keskusest, jõuate Soğuksu juurde mõne minutiga; rahvuspargi sissepääs asub kohe linna kohal. See on viimane võimalus Kızılcahamamis lõunapausiks ja kütuse tankimiseks, sest Güvemi teel on valikuid vähem.

Allikas: Kızılcahamami omavalitsuse geopargi muuseumi leht; Vikipeedia, Kızılcahamam-Çamlıdere geopark.

Soğuksu rahnpark, mis on asub Kızılcahamami lähedal, asutati 19. veebruaril 1959 ja see on Türgi teine rahvuspark. Selle 1187 hektari suurune ala ulatub 1030 meetrist kuni ligi 1780 meetrini, kus kõrgeimad punktid on Arhut ja Tolubelen. Park asub piirkonnas, kus Kesk-Anadoolia step ülemineb Põhja-Anadoolia metsaks: seal kasvavad peamiselt männimetsad, mida täiendavad kuusikud ja mändid. Parkis on registreeritud 428 erinevat taimeliiki, millest 50 on endeemid; üks neist on Kızılcahamami punane mägikell.

Geopargi marsruudil on sellel peatuskohal kaks olulist aspekti. Esiteks on see kivimid: park on täielikult vulkaanilistest kivimitest, nagu andesiit, basalt, tuf ja aglomeraat. Teiseks on see puud: Uzunkavaki ja Kuzcapınarı vahel asuval umbes 1000 ruutmeetri suurusel alal on pinnas silikaadistunud puujäägid; teadlased dateerivad neid 10 kuni 15 miljoni aasta vanuseks. Enne Pelitçikule jõudmist saate siin näha väikest fossiilset metsa.

Vaadake ka taevasse. Parkis on registreeritud umbes 160 linduliiki; siin pesitseb umbes 30-35 isendi suurune musta varese populatsioon, mis on ohustatud liik. Suure musta silueti nägemine termalvetes hommikul pole raske; binoklid on abiks. Jalgräjad on kokku 16 kilomeetrit pikkad; on märgistatud matkarajad ja jalgrattarajad; külastuskeskusest saate kaarti. Piknikulaudade, grillide ja telkimisplatsi leiate peamise sissepääsu lähedal; 70% parki on kaitseala, seega jääge radadele. Sissepääs on tasuline; praeguse hinna ja avamisajad leiate rahvuspargi veebilehelt. Kui kulutate kaks tundi, saate ühe raja läbida ja näha ka silikaadistunud puid.

Allikad: Kızılcahamami maakonna valitsus, Soğuksu rahvuspark; Talu- ja metsandusministeeriumi 9. piirkonna osakond; Vikipeedia.

Kızılcahamamist Güvem-Çerkeşile suunalt teel välja keerates ja 18 kilomeetrit sõitnud, jõuate Seyhamamisse, mis asub umbes 2 kilomeetrit enne Güvemi. See kuurortlinn on tuntud oma geoparadiisi kuumaveetallikute poolest, kus kuum vesi kerkib pinnale kohal, kus kaks nihkefaali – põhja-lõuna ja ida-lääne suunas – kohtuvad. Vee temperatuur on 44 kraadi. Kõik piirkonna kuumaveetallikud on sama vulkaanilise süsteemi osa; kuigi laavad on miljoneid aastaid tagasi jahtunud, on sügavuses olev soojus endiselt vee temperatuuri tõstmiseks ja seda nihkefaali pragudest ülespoole surumiseks. See, et basaltkolonnid asuvad samal teel, ei ole juhus; mõlemad on sama nihkefaali tulemus.

Kızılcahamami kuurortide ajalugu ulatub Rooma ajast; selle tõestuseks on linna keskosas asuvate Rooma termide varemed. Linna nime seletatakse ka legendiga, mis räägib, et Timur pesi siin pärast Ankara lahingut 1402. aastal ja avaldas kuumaveele oma imetlust. Sey Hamammi eripära on see, et vesi kogub end looduslikus basseinis. Kompleks sai kahjustusi 1943. aasta Çerkeši maavärinas, kuid see taastati ja avati uuesti.

Võtke umbes üks tund aega: kas minge ujuma või lihtsalt käige läbi küla, et näha, kust vesi purskab ja kuidas aur tõuseb. Kui soovite ujuda, küsige kohalikult ajakava ja olukorra, võtke kaasa rätik ja sussid ning ärge viibige liiga kaua kuumavees. Kui on aega, jätkake sama teed veel mõne kilomeetri: Güvemi ületanud, näete Fındıklı Mahallesi lähedal asuvas kitsas, kus on Beşkonak basaltkolonnid, mis on 20–25 miljoni aasta vanuse laava jahtumisel moodustunud kuusnurksed prismaadid. Kohalikud on neid "seebikivideks" nimetanud, sest need sarnanevad vormitud seebiga. See ei ole eraldi peatusekoht, vaid vaade teel: peatuge, kui see on ohutu, võtke pilte, kuid ärge võtke kivid või fossiile, ja seejärel suunduge tagasi Kızılcahamami.

Allikad: Kızılcahamami omavalitsus, Seyhamami ajalooline kuurort; Kızılcahamami maakonna haldus, geoparadiisi peatusekohad, kuurortid ja Beşkonak basaltkolonnide geosaidi.

Pärastlõunal pöörduge tagasi Kızılcahamami, seejärel suunduge Çamlıdere suunas. Umbes 11 kilomeetri kaugusel lõunas asuv Pelitçik ja selle naaberlinn Yahşihan vahel asuval 3 hektari suurusel alal on esimase astme kaitseala. See on geopargi üks tuntumaid geoloogilisi objekte: mäenõlval on puujuurte, -tüvede ja -okside kivistunud osad nähtavad. Geoloogid pärinevad selle metsa varajase miotseeni ajastusse, umbes 23 kuni 15 miljonit aastat tagasi; see oli segamets, kus domineerisid männid ja mändid, ja ametlikel lehekülgedel mainitakse ka kadriat. Kivistumine algas vulkaanilistes järvedes, mis olid rikkad ränisisaldusega: räniosakesed kogunedes katusid puu rakukudedesse ja pooridesse, seejärel katte kiht vulkaanilise tuhaga, mis säilitas kõike miljonid aastad. Tänapäeval nähtavad ringid ja poorid ei ole ise puu, vaid rän ja opaal, mis on selle aseme võtnud.

Kivistunud osad on koondunud umbes 250-300 meetri laiuses vöös. Geoloogiainseneride koja ja MTA eksperdid väidavad, et kui teaduslikud kaevamised läbi viia, võidakse leida terveid puid juurtega ja tüvedega ning et see ala väärib avatud õhu muuseumi staatuse. Alale on koostatud maastiku- ja ekskursiooniprojekt. Enne külastamist küsige aga Çamlıdere omavalitsuselt sissepääsu tingimusi ja kas giidi on vaja, sest kaitsealal ei pruugi alati olla võimalik vabalt liikuda. Ärge teisaldage ega astuge ühtegi osale.

Meenutage muuseumis nähtud puidutüve lõikeid; siin on sama kude palju suuremas mõõtkavas, savakõrval. Çamlıdere keskuses töödeldakse samadest geoloogilistest objektidest saadud agaat, mida kasutatakse ehtetes ja suveniirides. Pärast kivistunud metsast pöörduge tagasi Çamlıdere, kust on 15 kilomeetrit Çamkorusse.

Allikad: Çamlıdere omavalitsus; Atabey ja Saraç, JMO; Gürgen ja Çiçek 2009, DergiPark; Vikipeedia, Pelitçik.

Lõpeta päev Çamkoru loodusparkis, mis asub endisel Ankara-Bolu maanteel. See on 15 km Çamlıdere'st, 38 km Kızılcahamamist, 110 km Ankarast ja 50 km Geredest. Looduspark, mis kuulutati välja 9. aprillil 2008, on umbes 220 hektari suurune ja on riigis 23. looduspark. Endine maantee jagab piirkonna kaheks: ühelt poolt on keskküdoja ja vanema põlvkonna männi-tamme mets, teiselt poolt metsaalad ja Çamkoru järv. Taimekatteks on stepi ja põhjametsade ülemineku piirkond: siin kasvavad männid, tammed, valgepajud, paksud ja viielõikelised põõsad.

Tegevuseks on jalutuskäik. Järve ümbrus ja metsas asuvad radad on tasased ja lühikesed, mis on ideaalne jalgadele puhkuse andmiseks pärast päeva autos veetmist ja kaljakuuludel kõndimise. Järves on foreelli; hommikul ja õhtul näete, kuidas need vee pinnale tulevad. Parkis on metskitsede kasvandus, kus loomi kasvatatakse enne, et nad loodusesse lastaks. Piirdeaeda näete kaugelt, ärge lähedale. Siin elavad ka hundid, rebased, kährikud ja metssigad, seega ärge minge pimestel ajal metsa.

Teenused: looduskool, välikohvik, palliväljak, tualetid ja sissepääsu kontrollpunkt. Siin saab telkida; piirkonnas asub ka haridusministeeriumi skautide ja noorte laagriala. Sissepääs on tasuline, täpse hinna leiate piirkonna juhataja veebilehelt. Suveõhtud on jahedad, seega võtke kaasa lisariided. Tagasi sõites saate kas järgida vanat teed kuni Kızılcahamamini ja seejärel suunduda D750 maanteele, või sõita Geredest mööda kiirteed. Igal juhul alustage teekonda päevavalguses.

Allikas: Tõuaretuse ja Metsamajanduse Ministeeriumi 9. piirkond, Çamkoru looduspark; Vikipeedia.