
Mardin linnamuuseumist medresseeni.
Logi sisse, et meeldida ja hinnata
Mardini külastamiseks on kõige mõistlikum järgida teekonda, mis algab linna ajalugu tutvustava muuseumi külastusega, seejärel külastatakse ajalist linnaosa, käiakse läbi turu ja lõpetatakse teine muuseum, mis on pühendatud linna arheoloogilistele leidudele. Kõik neli punkti asuvad Artuklu piirkonna vanalinnas ja ühtegi neist ei pea külastama sõidukiga; aga tähelepanu, tänavad on mägedega ja kõrgustega, seega on mugavad jalanõud hädavajalikud.
Esimene peatus on Sakıp Sabancı Mardini linnamuuseum. See hoone, mis ehitati 19. sajandi lõpus ratsaväe kasarmuna, koondab ühe katuse alla linna käsitöö, igapäevaelu ja ajaloo. Muuseumi esimeseks peatuskohaks valimine on selge: pärast käsitööalade, nagu ehted, vasktöö ja kivikarvingu nägemist, on palju lihtsam tänavate uste ja akende detailide tähendust mõista. Alakorruses asuv kunstigalerii pakub teekonnale rahulikku vaheaega.
Teine peatus on 1385. aastal valminud Zinciriye ehk Sultan İsa madrasa. Seda hoonet, mille ehitas viimane Artuklu sultan Melik Necmeddin İsa, on kaugelt näha selle eripäraste kuplitest ja kaunite sissepääsude tõttu. Siin ei ole eesmärk külastada palvetamisruume, vaid mõista selle tähtkülikujulise katuse, ornamenteeritud kupli, kahe siseõue ja ülemisel korrusel asuvate väikeste ruumide tähendust kui Artuklu arhitektuuri näidet.
Kolmas peatus on Mardini vanalinn. Linn kuulutati 1979. aastal linnaobjektiks ja lisati 2000. aastal UNESCO maailmapärandi eelkandidaatide nimekirja. Siin käite 1. tänaval ja selle ümbruse turutänavatel, vaadates minarete, sissepääsude ja üle tasandiku avanevate terrasside poole. See osa teekonnast on kõige vabam; võtke aega ja uurige ümbrust.
Viimane peatus on Mardini muuseum. See hoone, mis ehitati 1895. aastal patriarhi residentuuriks, on nüüd terrassidega, kolmekorruseline hoone, mis meenutab Mardini maja ja avaneb vaatega üle tasandiku. Siin on väljapanekul piirkonna kaevamiste leidud, Rooma ja Akkoyunlu perioodi mosaiikid ning püsiv kollektsioon. Teekonna alustamine linna käsitöödest ja lõpetamine arheoloogiaga võimaldab tutvuda Mardini nii igapäevase kui ka sügava ajaloo üle.
Muuseumide külastusaegade ja hindade kohta vaadake veebilehte muze.gov.tr või Mardini provintsi kultuuri- ja turismiameti lehte. Mõlemad muuseumid on suletud esmaspäeviti, Allikad:
- Kultuuriportaal, Zinciriye (Isa Bey) madrasa, https://www.kulturportali.gov.tr/turkiye/mardin/gezilecekyer/zinciriye-sa-bey-medresesi
- Kultuuriportaal, Sabancı Mardini linnamuuseum, https://www.kulturportali.gov.tr/turkiye/mardin/gezilecekyer/sabanci-mardin-kent-muzesi
- Mardini provintsi kultuuri- ja turismiministeerium, Sakıp Sabancı muuseum, https://mardin.ktb.gov.tr/TR-312380/sakip-sabanci-muzesi.html
- Mardini provintsi kultuuri- ja turismiministeerium, Mardini muuseum, https://mardin.ktb.gov.tr/TR-311805/mardin-muzesi.html
- Mardini provintsi kultuuri- ja turismiministeerium, Moskeed, madrasad ja kompleksid, https://mardin.ktb.gov.tr/TR-56509/camii---medrese-ve-kulliyeler.html
- DergiPark, Mardini ühendamiseks UNESCO maailmapärandi nimekirjaga, https://dergipark.org.tr/en/download/article-file/1892438
Marsruudi peatused

Sakıp Sabancı Mardini linnameuseum.
Alustame selle muuseumiga, mis asub vanalinna idalepoolses osas, sest enne kui näete Mardinit selle kivide ja tänavate kaudu, on mõistlik tutvuda selle käsitööga. Muuseumini pääseb 1. tänavalt. Kultuuriportaali andmetel asub hoone umbes 200 meetrit ida pool Şehidiye madrasast ja lähedal vanale valitsushoonetele. Enne ukse juurde jõudmist, peatuge hetk hoone fassaadil. See hoone ehitati 19. sajandi lõpus II. Abdülhamidi valitsusajal ratsaväe kasarmuna. Allikates on arhitekti kohta erinevaid nimesid; provintsivalitsus nimetab Sarkis Elyas Lole'i, samas kui Kultuuriportaal mainib Lole'i või Cebrail Hekimyan'i. Kuna kirjutisi ei säilunud, on täpse ehitusaja kindlaksmäärimine keeruline. Seepärast on hoonet lugeda pigem selle kasutuseajalooga, mitte ajaloolise kontekstiga. Kasarmuna kasutamise järel tegutses hoones pikka aega sõjaväe osakond ja maksubüroo, ja see kasutuseesmärk kestis kuni 2003. aastani. Sabancı fond alustas renoveerimistöödega 2007. aastal ja muuseum avati külastajatele 2000. aastate lõpus. Fassaadil on kõige rohkem tähelepanu väärt keskne sisemine uks. See uks, mis on hoones ainus dekoratiivne element, paistab silma oma lihtsate seinte taustal, tänu oma madala kaarega avamisele ja mitte eriti sügavale ristkülikukujulisele nišile. Ukse ümber on paks raam ja ukse kohal on reljeefsed dekoratsioonid; et detaile näha, vaadake fassaadi küljelt. Sees on alumisel korrusel kasarmate ait ja ülemisel korrusel administratiiv- ja magamiskohtade osad. Tänapäeval asub alumisel korrusel Dilek Sabancı kunstigalerii ja ülemisel korrusel muuseumi näitus. Alustage ülemisele korrussele tõusuga ja tutvuge käsitöö näitustega. Siin on esindatud erinevad käsitöövormid, nagu ehted, vasktöö, tekstiilitooted, seebi valmistamine ja kivinikergy. Näitus on rikastatud visuaalsete ja heliefektidega; vaadake ekraane ja animatsioone. Samuti on siin esindatud erinevatele kogukondadele kuuluvad hauakivid ja kohalikud rõivad. Samas ruumis on ka Mardiniga seotud raamatute näidised, mis pakuvad huvilistele hea lugemisnimekirja. Soovituslik ajajagamine on järgmine: umbes 35 minutit ülemisele korrusel, 10 minutit alumisel korrusel asuvas galeriis ja ülejäänud aeg fassaadi ja ukse vaatamiseks. Galerii fotonäitused, maalid, ebrud ja kaasaegse kunsti näitused muut

Zinciriye (sultan İsa) madrassa.
See peatusekoht on jalutuskäigu kõrgeim punkt. Kultuuriportaali andmetel asub madrasa trepikujulise tee ääres, mis viib 1. tänavalt kuldseppade turule. Kuna trepid on järsud ja tihedad, tõusege ettevaatlikult ja peatuge kurvides, et hinge tõmmata. Madrasa asub linnaosale Medrese Mahallesi põhjaosas. Selle ehitas 1385. aastal Mardinis valitsenud viimane Artuklidi sultaan Melik Necmeddin İsa. Rahva seas on see tuntud kui Zinciriye Madrasa ja Sultan İsa Madrasa; ärge segage seda samanimelise hoonega Aksarays. Ida- ja lääneotsades asuvad segmentkujulised kuplid on silmapaistvad juba kaugelt. Seisake kõrge, monumentaalse portali ees ja vaadake sissepääsu kividetailid. Portali üksikasju pildistamiseks vajate lähedalt, kuplite pildistamiseks aga veidi kaugemale. Portalist sisenedes jõuate tähtede kujuga kaetud ruumi. Selle ruumi läänes asub koridor, mis avaneb siseõue. Koridori lõunas asuva ruumi keskel on mukarnasornamentidega kaunistatud kuppel. Mihrabi ümbrus on kaunistatud mosaiikidega, minber on valmistatud kivist; vaadake neid lihtsalt kivitöö ja dekoratiivsete elementidena. Hoone on ristkülikukujuline ja laiaulatuslik, koosneb kahest korrusest ja sellel on kaks siseõu. Siseõutest väljaspool asuvad ruumid on laialt hajutatud, seega, et plaani mõista, peatuge siseõues ja loendage korrused. Ülemine korrus koosneb peamiselt väikestest ruumidest; need olid kunagi madrasas õppivate üliõpilaste toad. Vaadates toade järjestust, võite kujutleda endale, kuidas selline õppeasutus oma igapäevaelus toimetas. Linnavalitsuse andmetel asub madrasa kõrgel, kuna seda kasutati ka observatoorina; see teave on saadaval ainult ühest allikast, seega lugege seda "allikate kohaselt". Kultuuriportaal ja linnavalitsuse andmed kirjutavad, et Melik İsa, kes võitles Timuriga ja tema armee vastu, oli mõnda aega selles madrasas vangistatud, kuid teine linnavalitsuse lehekülg toob välja teise asukoha, seega on see teave pigem legend. Varem kasutati seda hoonet muuseumina ja selle esemed viidi 2000. aastal selle marsruudi viimasesse peatusse, Mardini muuseumi. Külastusaegade ja sissepääsu tingimuste kohta vaadake Mardini linna kultuuri- ja turismiministeeriumi lehte. Lahkudes, peatuge treppide ühel kurvil ja vaadake lõunasse; näete, kuidas linn terassidelt tasandikule langeb. Astuge alla ettevaatlikult, sest kivist astmed võivad hommikul olla niisked. Seejärel laskuge
Mardini vana linn.
~1 h 30 min siinSee peatusekoht ei ole tavaline bussipeatus, vaid kogu vana linn ongi see peatusekoht. Sa veedate umbes 90 minutit 1. tänaval ja selle lähedal asuvatel kõrvaltänavatel. Linn kuulutati 1979. aastal linna-kultuuripärandi alaks, et seda kaitsta. 2000. aastal lisati see UNESCO maailmapärandi eelkandidaatide nimele "Mardin kultuurimaastikuna". Linn asub künkale, mis avaneb Mesopotaamia tasandiku suunas, ja see asukoht on kogu jalutuskäigu ajal tunda. Pärast "Zinciriye" peatusest väljudes, suunduge 1. tänaval lääne poole. Vaadake tänaval paremal ja vasakul olevatest tänavatest avanevaid vaateid tasandiku suunas; sealt näete, kuidas majad terassidena alla laskuvad. Umbes 200 meetri kaugusel läänes asub "Şehidiye" madrasa. Kohaliku kultuuriministeeriumi andmetel on see hoone rajatud 13. sajandi esimesel poolel ja praegune minaret on lisatud 1916. aastal. Vaadake hoonet arhitektuuriliselt: pöörake tähelepanu kivide ühendustele, teravatele kaartele ja ukseraamidele. Turu sees, "Ulu Cami" ja "Şehidiye" madrasa vahel asub "Reyhaniye" mošee. See on mainitud 1540. aasta väärikusdokumentides; selle minaret on nelinurkse alusega ja kaheksanurkse korpusega, mille ülaosa on silindriline ja terava kupliga. Minareti silueteid saab erinevatest nurkadest tänavatelt näha, seega vaadake üles, kui käitate nurgas. "Ulu Cami" minaret on ehitatud 1176. aastal Artuklu valitseja Kudbeddin İlgazi ajal; sellele hoonet domineeriv kuppel on toetatud kuuele sambale. Kohaliku kultuuriministeeriumi andmetel on "Latifiye" hoone eeskindla ukse üks Mardini kõige paremini säilinud uksi; selle ukse peal olevast tekstist on võimalik lugeda, et see on dateeritud 1371. aastasse. Kui siseteid, siis lihtsalt nautige arhitektuuri ja järgige külastusreegleid. Tänavatel olevate uste ja akende raamide peal olevate reljeefidega on võimalik näha seda, mida nägite "Kent Müzesi" muuseumis olevas kiviraie näituses. Varahommikul paistab päike seintest küljelt ja kivide tekstuur on sel ajal kõige paremini nähtav. Et vältida rahvastikuhulkasid kitsastes käikudes, peatuge aeg-ajalt tänavate vahel, et pildistada ja jäta teed vaba. Kaldus ja trepikujulistel tänavatel võib olla libe, seega kandke libisemiskindlaid jalatseid. Päeva keskpaigas, kui ilm on kuum, liikuge varjulistele tänavatele

Mardin muuseum.
Viimane peatus on Mardini muuseum, mis tutvustab linna arheoloogiat ja Mardini traditsioonilist arhitektuuri. Muuseum asub hoones, mis ehitati 1895. aastal Süüria katoliku patriarhi Ignatios Behnam Banni poolt süüria katoliku patriarhi residentsina. Kultuuriministeerium ostis hoone Süüria katoliku fondilt ja riastas selle, ning 2000. aastal avati muuseum pärast artefaktide teisaldamist Zinciriye madratsast. Hoone on arhitektuuriliselt terviklik: selle kolmekorruseline disain on kohandatud maastiku kaldega ja krundile sobival sügavusega. L-kujuline fassaad, mis on suunatud lõunasse, ehk tasandikule, peegeldab Mardini traditsiooniliste majade iseloomulikke jooni. Sissepääsul või siseõues võite märgata seda suunda. Esimesel korrusel asub Arkeoparki õppesaal, kus külastajad saavad osaleda töötoades, nagu müntide valmistamine, taimede värvimine, ebru (paberimaal) ja keraamika. Töötoate ajakava võib muutuda, seega vaadake ajakohast teavet muuseumi juhtkonnalt või Mardini kultuuri- ja turismiameti veebilehelt. Siseõues, mis asub hoone lõunaosas, on Arkeoparkiga ühendatud 500-kohaline amfiteater, kus korraldatakse lastele mõeldud muuseumiharidusi ja üritusi. Ülemisele korrusel on saal, kus on väljas piirkonna arheoloogilistest väljakaevamistest leitud esemeid. Saalis on avatud väljapanek, kus on näha Rooma ja Akkoyunlu ajastute mosaiike ja kiviesemeid. Pöörake tähelepanu mosaiikide värvidele ja mustritele, sest detailid võivad kaugelt kaduda. Teisel korrusel on neli suletud galeriid, mis on jagatud teemade kaupa: toit, kaubandus, tootmine, mündid, võim, sõda ja sotsiaalne elu. Kaubanduse teemaga galeriis on üks silmapaistvamaid eksponaate Sürekli aarde. See aarde leiti Sürekli külas, mis asub Kızıltepe lähedal, toimunud päästekavajamistel. Aardes on 9. kuni 14. sajandi kuld- ja hõbeesemeid, mis kuuluvad erinevatele kultuuridele, nagu Abbasiidid, Ilkhanid, Ayyubiidid, Bütsantslased, Zengiidid ja Artukidid. Müntide erinevate dünastiate esindus annab võimaluse mõelda, kuidas kaubandusmarsruudid Mardinist läbi jooksid. Muuseumi loodenurgas asuv administratiivhoone on 19. sajandi Mardini stiilis registreeritud hoone, mis avati pärast renoveerimist 2012. aastal. See on kahekorruseline, siseõuega ja L-kujuline, ning ühendatud muuseumi s
Kommentaarid
Laadimine...
