
Mägedest mööda Šebinkarahisari poole.
Logi sisse, et meeldida ja hinnata
Giresuni lõunaosa on rannikust täiesti erinev: seal lõpevad metsad ja algavad mägialandid ja stepid. See marsruut näitab seda üleminekut samm-sammult ja lõpeb Anatoolia ühe kõrgemal asuva kindluse juures. Tee on pikk ja ise teekond ongi suure osa sellest reisist; selleks on vaja vähemalt kaks päeva. Neljas peatusekoht.
Kestus: kaks päeva. Parim aeg: juuni–oktoober; talvel võivad teed olla suletud. Transport: kesklinnast lõuna poole 170 kilomeetrit; auto on hädavajalik, sest tee läbib mägipassid.
Marsruudi peatused

Doğankent.
Harşiti orgus asuv piirkond, mis on paiknenud kõrgete nõlvade vahel. Orgu kitsas loodus on vaade erakordselt muljetavaldav; jõgi, sillad ja nõlvadele ehitatud majad kaunistavad teekonda.

Alucra.
Umbes 500 meetri kõrgusel muutub kliima ja taimestik rannikust täiesti erinevaks. Siin mõistate, et olete metsast välja jõudnud ja jõudnud mäenõmmele või steppe alale.

Şebinkarahisari kindlus.
Külale rajatud kindlus, mis asub kõrgel kalju peal. Kalju ise pakub suurt kaitset; selle sees on veeanumid ja seal on ka järsud, piireeta alad.

Vabandust.
Linna lõunaosa avaneb Kelkit orule. See on Karadenzi kliimavööndi lõpp. Need, kes näevad Giresuni rannikualat, võivad seda kohta samaks linnaks arvata.
