Läänerannikult Sinani sillani.

Yeşilköyi tuletorn on ajalooline tuletorn, mis asub Marmara merest tulnud laevadele suuniseid andes, et need jõuaksid İstanbuli lähte. Vikipedias kirjutatakse, et laevad kasutavad seda tuletorni, et määrata oma marsruute lähte. Tuletorni ehitas 1856. aastal prantsuse päritolu Michel Pasha kivist tornina. Kuna Yeşilköy kandis kuni 2926. aastani nime Ayastefanos, kandis ka tuletorn algselt seda nime, enne kui see sai oma praeguse nime. 23 meetri kõrguse torni kõrval asub ka elamu, ja hoone on restaureeritud kolm korda aastatel 1945–1988. Vikipedias mainitakse ka, et Krimmi sõja ajal sinna asunud prantslased ehitasid İstanbuli kolmest tuletornist ühe just sinna.

Tuletorn asub Yeşilköyi poolsaarel ja kuna see on aktiivne navigatsiooniseade, näete seda paremini, kui jalutate rannikul. Võtke siin aega, sest ka Yeşilköy ise on külastamist väärt. 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses oli see İstanbuli jõukate perekondade lemmikkoht, kus asusid kaunile rannale ja puhkepaigale. Siit võib näha ka silmapaistvaid puitart nouveau stiilis maju, mis on säilinud tolle ajast. Siin allkirjastati ka 1878. aastal Ayastefano leping, mis kajastas Osmanite-Venemaa sõja tulemusi. On kuulujutt, et Yeşilköyi nime soovitas piirkonnale kirjanik Halit Ziya Uşaklıgil.

Yeşilköyl on marina, sadam, kust saab suvel sõita saartele, ja liivasel rannal asuvad rannad. Tehke lühike jalutuskäik rannikul, et näha tuletorni erinevatest nurkadest, ja seejärel külastage lennundusmuuseumi, mis asub väga lähedal.

Allikas: Vikipedia.

Istanbuli Lennuväemuuseum asub Yeşilköys, otse sõjalise lennujaama kõrval. Selle asukoht on tähendusrikas: linna esimene lennujaam, mis kandis nime Yeşilköy lennubaas, avati siin juba 1912. aastal, ja muuseumi ajalugu mainib Yeşilköyt kui kohta, kus esimene lennuüksus asutati. Türgi esimene lennuväemuuseum avati 15. mail 1971 Izmiri Cumaovasis, kuid kuna see paik osutus ebasobivaks, kolitati see Yeşilköy'sse. Hoone ehitus algas 1977. aastal, valmis 1983. aastal ja muuseum avati külastajatele 16. oktoobril 1985.

Muuseum katab 65 000 ruutmeetri suuruse ala, millest 2365 ruutmeetrit on kaetud ja 12 000 ruutmeetrit on avatud väljapanekuala. Hangari ja välialal on eksponeeritud erinevad Türgi lennuväe kasutatud lennukid ja helikopterid. Mäliruumis on esitatud lennunduse ajaloos silmapaistvate isikute esemeid, mootoriruumis on propeller- ja reaktiivlennukite mootoreid ning rõivaruumis on esindatud nii osmanide ajastute pilootide kui ka tänapäeva pilootide rõivaid. Välialal võite leida 1943. aastal USA-s valmistatud Skytrain transpordilennuki; vastavalt Wikipediale oli selliseid lennukeid 110, mis olid kasutusel Türgi lennuväes aastatel 1946–1998. 1970. aastal Saksamaal valmistatud Dornier Do 28 transpordlennuk on samuti üks haruldasemaid eksemplare Türgis.

Välialal on palju ruumi, seega võib seal kergesti pool tundi aega veeta. Päikesepaistel võtke kaasa müts ja vee, tuulistel päevadel aga tuuljak. Kuna muuseum kuulub lennuväele ja asub sõjalise lennujaama lähedal, kontrollige enne külastust külastuspäevi ja -aegu ning sissepääsu tingimusi. Kui olete koos lastega, lugege koos neil lennukite kõrval olevate infoplakatite; see võib olla lõbus mäng, kus võrdlete, millal eri lennukeid kasutati.

Allikas: Vikipedi.

Florya Atatürki merekeskus asub rannast umbes 70 meetri kaugusel, seisades meretallidel ja ühendatud kaldaga puidust kai teel. Atatürki huvi selle piirkonna vastu viis Istanbuli omavalitsuse arhitekti Seyfi Arkani projekti koostama; keskus valmis 1935. aastal ja 14. augustil anti see Atatürkile kingitusena. See on varase Vabariigi arhitektuuri sümbol ja selle ingliskeelne Wikipedia lehekülg kirjeldab seda Bauhaus-stiilis. Sees on pidusaal, magamistoad, vannituba ja raamatukogu.

Atatürk kasutas keskust kolm aastat suveaegsete tööruumina, veetes siin eriti palju aega juunis ja juulis 1936. aastal ning viimane külastus toimus 28. mail 1938. Räägitakse, et ta külastas keskust sageli mootorsõidukiga, kui ta elas Dolmabahçes, ja käis koos kohalike elanikega meres. Hiljem kasutasid seda keskust ka teised presidendid. 6. septembril 1988 anti see üle Türgi Suure Rahvusaasamblee Rahvuslike Paleede osakonnale, see taastati ja muudeti muuseumiks.

Enne külastamist kontrollige, kas muuseum on avatud ja millal. Isegi kui see pole avatud, on võimalik kaldalt näha kai ja keskuse suhet merega; Seyfi Arkani lihtsad, horisontaalsed jooned on sealt paremini nähtavad. Keskuse juurde rajatud park on täna Florya Atatürk Kent Ormanı nime kandev avalik park; pärast keskuse külastamist on hea teha lühike jalutuskäik puude varjus. Marmaray'i Florya jaam asub umbes 500 meetri kaugusel.

Allikas: Wikipedia.

Küçükçekmece järv on tegelikult laguun. See on eraldatud merest madala rannajoonega, mis on tekkinud rannikul liikuvast liivast ja kivist. Idakaldal asuv kanal suunab järve liigse vee Marmara merele, ja kui meretasemel on kõrgem, voolab merevesi järve. Seetõttu on järve vesi veidi soolane. Vikipedias öeldakse, et järve nimi pärneb väikestest paatidest, mida kasutati enne silla ehitamist vastaskaldale jõudmiseks – need paadid olid nagu "sahtlid" (çekmece).

Sild asub selle kanali kohal, kus kulgeb peamine tee, mis ühendab Istanbulit Euroopa poolega. TDV islami entsüklopeedia kohaselt oli siin tõenäoliselt juba Rooma ajal puidust sild; 6. sajandi maavärinad kahjustasid seda, ja keiser Iustinianos ehitas selle uuesti kivist. Fatih Sultan Mehmed restaureeris silla 1455. aastal. Praeguse silla ehitus algas, nagu kirjutas Evliya Çelebi, Kanuni ajal ja lõpetati II. Selimi ajal. Arhitekti kohta on allikates ettevaatlikke andmeid: sild ei figureeri Mimar Sinani teoste nimekirjas, ja Orhan Bozkurt, kes on uurinud Sinani sildu, väidab, et see võis kuuluda Acem Alile, kes oli Sinanist varem peaarhitekt. Lääne allikates tuntakse seda "Ponte Piccolo" ehk "väikese sillana", võrreldes Büyükçekmece'i sillaga.

Sild on 210 meetri pikk, 7,60 meetri lai ja selle suurima kaare ulatus on 10 meetrit. Esimese maailmasõja ajal laiendati seda ja selle kallet muudeti, mistõttu kaotas see suuresti oma algse kujukese. Igal juhul tasub peatuda silla juures asuval pursikil, vaadata ümbrust ja kalalaevu ning nautida vaadet järvele. Arvatakse, et järve loodenurga lähedal asuvad varemed võivad kuuluda Bathonea linnale, mida on mainitud arheoloogilistes allikates.

Allikad: TDV islami entsüklopeedia; Vikipedia.

Büyükçekmece'deki Kanuni Sultan Süleyman sild, TDV Islam Ensüklopeedias kohaselt, on üks olulisi osmaniriigi ajastu inseneriehitistest. Ensüklopeedia kohaselt asus vana Rooma sild soos, veidi põhjemal, ja sai üleujutuste tõttu kahjustusi. Arhitekt Sinan projekteeris pika silla, mis ulatub üle kogu soosaare, asetades selle veidi lõunapoolsemale, stabiilsemale alusele, selle asemel, et ehitada lühike sild ja ühendada selle otsad kõnniteedega. Iga samba jaoks valmistati välja suurte paatide suurusega raamistikud, mille sees olid postid, ja need ühendati koos sulatatud pliiga.

Ehitustööd alustati Kanuni käsul, kuid kui sultan suri Zigetvari kampaania ajal, lõpetas silla tema poeg II. Selim. Inskriptsioonid näitavad, et ehitus valmis aastal 975 (1567-68). Sild koosneb neljast erineva pikkusega osast, mis on ühendatud kunstlike saartega; selle kogupikkus on umbes 636 meetrit, laius on veidi üle 7 meetrit ja sellel on 28 avanišši. Kohalik omavalitsus märgib, et see laius võimaldab kahele vastutulevale karavanile üksteise kõrval mööduda. Arvatakse, et avaniššide vahelised avad on jäetud, et üleujutused saaksid sillale kahju tekitamata mööduda.

Kui te jalutate, pöörake tähelepanu kahele asjale. Laiaima kaare kohal on puhkepinke. Ühe osa alguses asuvates vastasvalgustites on araabia ja türgi keeles inskriptsioonid. Türgi keeles olevale inskriptsioonile järgnev fraas "amel-i Yusuf b. Abdullah" on TDV-i andmetel Sinani ainus teadaolev allkiri tema teoste peal. Tänapäeval läbib peamine liiklus veidi edelas asuval kaasaegsel sillal, ajalooline sild on suhteliselt hästi säilinud.

Allikad: TDV Islam Ensüklopeedias; Büyükçekmece omavalitsus; Vikipädias.

Silla lähedal asuval väiksel ajaloolisel alal asuvad kolm hoonet. Büyükçekmece karavansaray, mida tuntakse ka Kurşunlu Hanina, sai nime oma pliiga kaetud katuse järgi. Büyükçekmece omavalitsuse ajalooliste paikade lehe andmetel on see 1566. aastal ehitatud karavansaray, mis on siseõuega ja ilma välisõuega. Seinad on ehitatud ühest kihist kivist ja kahe kihist tellistest. Keskmine ala oli mõeldud loomadele ja kaubale, samas kui külgedel asuvates osades, mille seintele olid paigaldatud ahjud ja nišid, puhkasid ja magasid reisijad. Vikipedias märgiti, et samas kohas asus varem Fati suval ajal karavansaray ning et tänapäevane hoone on TDV-i andmetel Sinani looming, ning et seda taastati 1965–1966. aastal Vabariikliku Väärtuslike Asjade Ameti poolt. Evliya Çelebi peatuse siin 1659. aastal teel Bosniasse. Karavansaray oli üks peatuskoht Rumeli teel ja praegu toimuvad seal kultuuri- ja kunstisündmused.

Karavansaray vastaselt asuva Sokullu Mehmet Paşa mošee kohta on säilinud vaid minaret, käik ja madal sein. Sultaan Süleimani ajal, umbes 1567. aastal, Sokullu Mehmed Paşa jaoks ehitatud mošeest on säilinud vaid minaret, mis on omavalitsuse ja Vikipedias toodud andmetel valmistatud ühest kivist. Lähedal asuv Sultaan Süleimani purskkaev on samuti 1566. aastast; see on valgest marmorist, 6 meetri kõrgune ja koosneb kolmest osast, millest igaüks on kaunistatud teravate kaartega nišidega, mis toetavad purskkaevu.

Vaadake karavansaray ürituste ajakava Büyükçekmece omavalitsuse kultuuri- ja kunsti lehelt. Enne päeva lõppu, pöörduge veelkord silla juurde ja vaadake järvele; sajandite jooksul peatuvad siin Rumeli teel olnud karavanid.

Allikas: Büyükçekmece omavalitsus; Vikipedia.