Konakist praamiga Karşıkaya, Bostanlis päikeseloojang.

Alustage Güne Konaki sadamast; esimene sadam avati aastal 1884 ja ühendus Karşıyakaga on sellest ajast saadik olnud sama. Paadi peale minnes suunduge väliskaarde, sest tegelik vaade on just selle sõidu ajal. Konak ja Kordon jäävad teile selja taha, samal ajal kui Karşıyaka rannajoon, mis asub Yamanlar mäe jalamil, aeglaselt silmapiiril kasvab. See lühike ühendus lahes võib olla linna vanim ühistranspordiliin. Paadisõidu ettevõte asutas Yahya Hayati Efendi, kes sai 30-aastase litsentsi aastal 1883. Tegevus algas, nagu allikad ütlevad, veebruaris 1884. Ettevõte sõitis mitte ainult Karşıyakasse, vaid ka Urla, Foça ja Çeşme Ilıcasse; laevapargis olnud Müsavat suutis vastu võtta kuni 500 reisijat.

Paat viib teid Cemal Gürseli tänaval asuvasse sadamasse, kus Kemalpaşa tänav kohtub merega. Praegune terminal on uus, kuid selle koha ajalugu on pikk. Esimese puidust sadama valgustati gaasilampidega alates 1906. aastast. 30. septembril 1908 põhjustas laev Istanbuli sadamas kokkupõige Kassandra nimega laevaga, mis põhjustas laeva uppumise. 170 reisijast pääseti vaid 30-le ja vihased Karşıyakalased süütasid sel ööl sadamad põlema. Järgmine sadam ehitati puust, mis oli kinnitatud puitpostidele. Siin valmis 1935. aastal Izmiri esimene betoonist sadam, mida laiendati 1962. aastal. Suur rekonstrueerimistöö, mis algas 1980. aastatel, lõpetati 1990. ja 1992. aasta vahel. Ülemisele korrusele avati raamatupood ja kohvik, ja ettevõte läks IZDENİZi juurde.

Pärast sadamast väljumist veedke mõni minut hoones. Minge ülemisele korrusele ja vaadake lahte; sealt näete kõige paremini Konaki suunas liikuvate paatide saabumist ja väljumist. Sadamast väljuvad paadid mitte ainult Konaki, vaid ka Pasaporti, Alsancaki, Göztepe ja Üçkuyularisse, seega saate siit jõuda peaaegu kõikjale linna lõunaossa. Väljas on rannatee, mis kulgeb mõlemas suunas. Tehke paar sammu lääne poole ja vaadake sadama hoonet merest. Hommikul tuleb valgus idast ja valgustab hoonet eesmist külge; pärastlõunal on Konaki rannajoon paremini nähtav. Parim hetk fotode tegemiseks on, kui paat saabub sadamasse.

Platsil on Karşıyaka sadama trammiliin (T1) ja ESHOTi bussipeatused, samuti jalgrattatee ja

Karşıyaka turismi keskuses, mida kohapeal "Çarşı" nimetakse, on tegelikult üks tänav – Kemalpaşa tänav. See algab sadamast ja ulatub 450 meetri pikkusena otse sissepoole, suunas raudteejaama. Sellel teel ei kõndige nii, et keskenduksite ostudele, vaid et tajuda linnaosa olemust. Karşıyakat ühendasid linnaga kaks liinilist: raudtee, mis avati 1865. aastal, ja praamid, mis alustasid tegevust 1884. aastal. Üks peatus tänavaga ühe otsa juures, teine teise otsa juures, ja just nende kahe vahel kasvas turismi keskus. 1891. aasta rahvaloenduse andmetel oli selles piirkonnas 832 maja ja 1080 elanikku. Suveaegadel siia saabunud inimesed muutsid sellest piirkonnast püsivalt asustatud linnaosa. Euroopa allikad nimetasid seda piirkonda sel ajal "Kordelio" nimega, kuid selle nime seostamine kolmandasse ristisõtta ja "Lõvisüdamena" tuntud Richardiga on vaieldav. Piirkonnas hakkasid trammid liikuma 1906. aastal, kuid hiljem asendasid neid bussid ja minubussid; praegune trammiliin pöördus 2017. aastal tagasi rannikuäärsete aladele. Astuge tänavale sadamast ja aeglustage oma sammuid. Vaadake alla: teie jalgade all olevad hallid ja mustad kivid on graniit, mis on toodud Bergama Kozak platoolt. İzmir suurima linnakeskuse omavalitsus asendas 2008. aastal vanad gaasi- ja veetorud ning katte, mis oli kahjustatud, 800 tonni loodusliku kivimaterjaliga. See töö hõlmas 6000 ruutmeetri suuruse ala. Samal ajal taastati ja värviti ka tänaval olevad elektritornid. Tänav on jalakäijatele mõeldud, seega võite selle keskelt kõndida ja mõlemale poole vaadata. Harjuge vaatama märkide kohal olevate alade poole; tänaval oleva ala olemus peitub mitte nii palju vitriinides, vaid ülemistel korrustel. Astuge iga 100 meetri tagant kõrvalehargnevatesse tänavatesse; need viivad kas rannale (paremale) või linnaossa (vasakule), ja tagasi tulla on lihtne. Tänaval on omaette raamatupoodide traditsioon; mõnda neist sisenedes ja seal mõne minuti aega veetes saate aru, miks Karşıaka elanikud seda tänavat ei pea ainult ostukohtadeks. Varahommikul on tänav vaikne ja kivikattega pind näib tühjana; pärastlõunal täidavad sadamast saabuvad inimesed tänavad. Kui valite selle marsruudi jaoks hommiku, jõuate ajale, mil poodide uksed avatakse ja omanikud hakkavad nende e Allikas: İzmir linnavalitsus (Karşıyaka turu kohta); Visit İzmir (Karşıyaka turg); Wikipedia (Karşıyaka); İzmiri kultuuri- ja turismiministeerium (Karşıyaka); 1912. aasta Karşıyaka ühing.

Jaama lähedal asuv aedniku maja on koht, kus Karşıyaka puudutab oma vabariikliku ajalugu. See maja, mis kuulus Uşakizade perekonna suvemajana, on dateeritud 1860. aastateks. İzmiris tuntud Uşakizade Muammer Beyi tütar Latife Hanım sündis 1898. aastal İzmiris ja kohtus Atatürkiga 1922. aasta septembris perekonna Göztepe'i majas. Atatürk viibis selles majas kakskümmend päeva ja mõlemad poold jätkasid seejärel kirjavahetust. Göztepe'i maja on tänapäeval muuseum, mille renoveerimine lõpetati 2001. aastal ja mis sai 2003. aastal restaureerimisauhinna. Kui Zübeyde Hanım sügisel haigestus, soovitati talle İzmir kliima; Atatürk saatis oma abi Salih Bozok otsima sobivat maja ja nõudis, et see ei oleks tühjendatud kreeka maja. Latife Hanım pakkus perekonna maja Karşıyakas; maja oli jaama lähedal, mis oli haige naise jaoks oluline. Zübeyde Hanım saabus 18. detsembril 1922 rongiga ja uksepiirded eemaldati, et ta saaks ratastooliga sisse. Ta viibis seal 28 päeva ja suri 14. jaanuaril 1923, olles 66-aastane. Atatürk saabus pärast ema surma İzmirisse ja abiellus 29. jaanuaril 1923 Latife Hanımiga.

Maja teine elu algas 2005. aastal, kui Karşıyaka omavalitsus selle aasta jooksul 2958 ruummeetri suuruse krundiga. Renoveerimine algas 11. oktoobril 2007, ja maja avati 19. mail 2008 avalikkusele mälestusmajana, ametlik avamine toimus 9. juulil 2008; 2016. aastal registreeriti see eramuuseumina. Renoveerimisel säilitati originaalviimistlus nii interjööris kui ka väljas, alates puidust kuni aia marmorist ja puudeni. Mõningad esemed annetati maja pärijatelt, teised osteti.

Külastage maja aia kaudu. Kreemjas fassaad ja pruunid kardinad kujutavad kahekordset, lihtsat suvemajakest; aias olid männid, palmipuid, purskkaev ja tuulik. Sees on esimesel korrusel kolm tuba, ülemisel korrusel kolm tuba ja vannituba. Toad on sisustatud ajastule vastavate mööbliesemetega; grammofon ja raadio näitavad 1920. aastate elustiili. Prof. Dr. Yılmaz Büyükerşeni vahafiguurid kujutavad Atatürki, Latife Hanımı ja Zübeyde Hanımı, mis on asetatud tubadesse. Zübeyde Hanımı tuba on kujundatud mälestustubaks; veedke siin kõige rohkem aega ja p

Zübeyde Hanım tänav viib teid jaamalt Soğukkuyu suunas; Soğukkuyu oli 19. sajandil asutatud nomaadide rannaküla ja selle tänaval asub mälestusmonumendi park. Enne parki sisenemist, pidage meeles, kust te tulite. Zübeyde Hanım sündis 1857. aastal Thessalonikis; ta oli Hacı Sofi perekonna poja Feyzullah Aga tütar, kes oli pärit Kesk-Anatoolia piirkonnast ja kes oli Thessalonikisse ümberasestatud. Ta abiellus Ali Rıza Efendiga ja neil oli viis last, kuid 1888. aastal, kui Mustafa oli veel algkoolis, kaotas ta oma abikaasa. Pärast Balkani sõda kolis ta koos oma tütre Makbulega Istanbulisse ja asus Akaretleris. 14. jaanuaril 1923 suri ta Izmiris, kus ta oli raviravi saanud, ja ta maeti Ferik Osman Pasha mošee õue; tema haud asub tänapäeval selle õue alal asuvas pargis.

Mälestusmonumendi kujundus oli arutelu tulemus. 1938. aastal esitas Izmiri linnapea Behçet Uz uhke mälestusmonumendi kavandi, kuid Atatürk keelas selle, soovitades, et hauale paigaldataks ainult suur kivimass ja selle ümber rajataks laste mänguväljak. Mälestusmonument valmis 1940. aastal Izmiri linnavalitsuse poolt vastavalt sellele soovitusele. Te näete, et kivimass on Yamanlar mäest toodud roosa graniit; see on neli meetrit kõrge ja kaalub kümme tonni. Sellele on raiutud Zübeyde Hanımı reliefkuju ja all on lühike tekst, mis ütleb, et siin on maetud Atatürki ema, kes suri 1923. aastal. Algne hauakivi, mis oli algselt kohal, on alates 2005. aastast säilitatud Izmiri Arheoloogia Muuseumis.

Pargis peatuge kõigepealt tseremooniaala ees, seejärel lähedage mälestusmonumendile. Lugege reliefkujundust küljelt tuleva valguse käes; päikesekiired keskpäeval muudavad graniidi sileks, kuid hommikul ja õhtul on parem. Käige kivimassi ümber ja vaadake selle tekstuuri; dekoratiivsete elementide puudumine oli teadlik valik. Laste mänguväljak on endiselt mälestusmonumendi kõrval, nagu Atatürk soovis. Park on esimese astme kaitseala; taimestik, valgustus ja tseremooniaala on renoveeritud, basseinile on rajatud teeäärne kohvik ja ala on ööpäev läbi valve all. Istuge mõneks minutiks pingil ja vaadake, kuidas park elab; see on nii mälestusmärk kui ka kohalik park.

Igal aastal 14. jaanuaril ja emadepäeval toimuvad siin tseremooniad; asetatakse pär

Päeva viimaseks peatuskohaks jõudmiseks suunduge Karşıyaka sadamast T1 trammile. Nikah Sarayı ja Yunuslar peatuskohad mööda minnes on järgmine peatus Bostanlı sadam. See trass avati 11. aprillil 2017 ja kulgeb 8,8 kilomeetri pikkusel rannikul. Kui eelistate jalutada, järgige rannateed lääne suunas; see on umbes kaks kilomeetrit pikk, tasane jalutuskäik, kus meri on kogu aeg teie vasakul. Bostanlı nime lugu räägib iseenda: 1890. aasta dokumentides oli see koht Menemeni sadam, 1900. aastal tunti seda "papago sadamana" (Papaskala), mis tähendab kreeka keeles "preestri sadam", ja Menemeni tasandikust pärit meloni ja arbuusi sadamasse toimetamine andis sellele piirkonnale tänapäevase nime. Seega ei ole sadam ainult praamide jaoks, vaid see on olnud selle ranniku oluline osa juba üle saja aasta. Tänapäevane Bostanlı sadam ehitati 1989. ja 1993. aastal Türgi merinduse ettevõtte poolt; see hõlmab umbes 20 000 ruutmeetrit ja sellel on 2500 ruutmeetri suurune hoone. Sellesst sadamast väljuvad praamid Konaki, Alsançaki, Üçkuyularisse ja Karşıyakasse, ning siit opereeritakse ka autopraad. Sadama haldab praegu İzmir linnavalitsuse 1992. aastal loodud merinduse ettevõte İZDENİZ. Trambi Bostanlı sadama peatus on kohe lähedal; siin on arvestatud puuetega inimeste ligipääsu ja on olemas jalgrattatee. Jätkake sadamast rannikul jalutades; Balıkçı Baba park on üks selle ranniku puhkealadest, ja kolmapäeviti toimub siin piirkonna turg. Teie peamine eesmärk on jõuda kohale, kus Bostanlı oja suubub lahte. Siin asuvad kaks hoonet, mis avati 2016. aastal ja mis on muutnud ranniku ilmet: Bostanlı jalakäisilla ja Päikeseloojangu terrassi. Need on arhitekt Evren Başbuği ja tema meeskonna poolt İzmir linnavalitsuse jaoks loodud projektid. Disain valmis 2014. ja 2015. aastal, ehitus algas 2015. aastal ja lõppes 2016. aastal, ning hooned avati augustis 2016; nende kogupindala on 8800 ruutmeetrit. Mõlemad on İzmir linnavalitsuse rannikualade uuendamise plaani "Karşıkıyı" osa esimene teostus. Disainimeeskond kirjeldab mõlemat hoonet kui "kohti, kus linnakodanikud saavad uuesti rannaga ühendust luua", ja see on seotud İzmirile mõeldud madala pingetasemega elustiiliga. Sild ühendab ojaleid asümmeetrilise, Õhtul on terrassil rahvast rohkem, aga töönädalal on seal vaiksem. Sügisel võib lääne suunast tuul tugev olla, seega pange riideid rohkem peale. Kui õhtu läheb, suunduge tagasi Bostanlı sadamasse; sealt läheb otse Konaki parvlaev. Aktuaalse sõiduplaaniga saate tutvuda IZDENIZi veebilehel. Laske päev lõppeda samamoodi, nagu see algas. Allikad: Vikipeedia (Bostanlı, Karşıyaka; Bostanlı parvlaevisadam); Vikipeedia (Karşıyaka; Tram İzmir); Arkiv ja Arkitera (Bostanlı jalakäisilla ja päikeseloojumise terrassi kohta); İzmir linnavalitsuse (IZDENIZi liinid).