Kale lähedal asuvad puitpostidega mošeed.

Sisestage linnuse väravast, kus asub kellatorn, ja järgige Kale Kapısı tänavat kuni Zindan Kapıni. Moskee asub selle tänaval, kohe pärast väravat vasakul. See on Ankara üks vanemaid moskeesid; kuna sellel pole ehitusplaati, on selle vanus määratud minbari järgi. Minbari peal olev araabia kirjutis on kulunud, mistõttu seda on võimalik lugeda kahel viisil: 574. aastal (1178) ja 594. aastal (1197-98). Enamik teadlasi eelistab teist lugemist ja seostab minbari II. Kılıçarslan poja, Ankara valitseja Muhyiddin Mesudi ajaga. Moskee nimi pärineb tõenäoliselt I. Alaeddin Keykubadi ajal toimunud renoveerimisest. Harim-i (naiste) ukse kohal olevates kahes nišis on kaks renoveerimisplaati: üks pärineb 1360. aastate algusest, kui Ankara valitseja Lulu Paşa seda renoveeris, ja teine aastatest 1433-34, kui seda renoveeris Şerife Sümbül Hatun; seetõttu nimetatakse seda mõnikord ka Muradiye moskeeks.

Interjöör on ristkülikukujuline, ilma tugipostideta, sellel on sile puidust lagi. Lagi on keskel kuusnurkne. 1984. aastal avastatud seldžukkide mihrab on kaunistatud mukarnas-ornamentidega ja selle nurgad on kaunistatud pilastritega. Minbar on kaitstud klaasist vaheseina taga; see on valmistatud imitatsioon-kündekari tehnikaga ja selle vasakul küljel on meister oma nimega kiri. Vaadake ka aeda: ida poole on müüri sisse raiutud tellistest mihrab. See on Muhyiddin Mesudi poolt ehitatud esimese moskee mihrab; müüri kohal on endiselt nähtavad laekonstruktsioonide jaoks mõeldud süvendid. Moskeed renoveeris 2008. aastal Vakıflar Genel Müdürlüğü (Vakifide Ülemine Juhtkond). Aiaäärsed vanad kivid on kogutud ümberkaudsetest piirkondadest. Tulge varakult; linna siseküljed muutuvad keskpäevaks rahvastikku. Palvetunnil oodake, võtke oma jalanõud ukse juures maha ja olge sees vaiksed.

Allikad: İşçen, Cumhuriyet Öncesi Ankara'da Cami ve Mescitler; Ankara Valiliği, Ankara Vakıf Eserleri; Kültür Portalı; Vikipedi.

Kale Samanpazarı poole viiv tee lõpeb Ahi Şerafeddin mošee juures, mis asub kalda lõunapoolsel küljel. Rahva seas tuntakse seda mošeed nimega Aslanhane, mis tuleneb selle seina küljes olevast Rooma ajast pärit lõvi kujust. Kuna seda mošeed käsitletakse ulatuslikult riiklikus mošee marsruudis, peatume siin lühidalt, kuid on võimatu sellest mööda minna, kuna see on selle marsruudi peamine näide. Minbari ukse kohal olev kiri näitab aastat 1289-90, kuid TDV islami entsüklopeedia kohaselt võib hoone olla vanem, kuna põhjalise ukse kohal olev ehitaja nimi viitab 13. sajandi algusele. Puidust minbar on valmistanud puusepp Mehmed bin Ebubekir.

Sisemuses on neljas reas kokku 24 puidust piilarit, mis toetavad lagi, kus on Rooma ajast pärit sambrikapiteale. Harim (naiste osa) on jagatud viieks osaks, mis on suunatud mihrabile, kusjuures keskosa on laiem ja kõrgem. Mihrab on haruldane näide Anatoolia arhitektuuris, kus on kasutatud nii tsementmosaiiki kui ka kipsi. Mukarnas-kaared on kaunistatud tsementmosaiikide ja kipsdetailidega. Minaret on kaunistatud siniste tsementmosaiikidega. Aastal 2023 lisati see koos Beyşehiri Eşrefoğlu, Sivrihisari Ulu, Kastamonu Mahmut Bey ja Afyonkarahisari Ulu mošeedega UNESCO maailmapärandi nimekirja, moodustades Türgi esimese seeria kultuuripärandi dokumendi. Mošee vastas asuvad zawiye (munkakodu) jäänused ja Ahi Şerafeddini mausoleum, mis on osa sellest kompleksist ja mida saab külastada koos mošee külastusega. Uksel tuleb jalanõud ära võtta; reedel pärastlõunal on siin väga palju inimesi, seega vältige seda aega. Siit jääb umbes viis sajand meetrit jalutuskäigu kaugusel Direkli mošee, mis asub Ulucanlari suunas.

Allikad: TDV islami entsüklopeedia, Ahi Şerafeddin mošee; Ankara valitsuse, Ankara väärtuslike objektide nimekiri; KTB pressiteade; Vikipeedia.

Aslanhane'ist väljaku juurest suunduge Ulucanlar tänavale; mošee asub Kale linnaosas, Direkli tänavaga ja Ceylan tänavaga piirnevas nurgas. Sellel pole ülekirjastust; eksperdid määravad selle vanuseks 15. sajand, mõned paigutavad selle 15. sajandi esimesse poole. Fondi dokumentide kohaselt on see renoveeritud 18. sajandil. Ankara 1588–1590. aasta šariaadi registris mainitakse Direkli mošee koguduse liikme nime, mis tähendab, et seda on tuntud sama nime all vähemalt neli sajandit.

Nime tähendus selgub ukse juures: viimane koguduse koht on viie puidust samba peal, ja mošee nimi pärineb just neist sambatest. See osa on hiljem klaasitud; seda on kasutatud ka suveaegsete palvete jaoks. Sissepääsu kahe külje ääres on kaks poolringikujulist marmorsammast, mis on pärit antiigist. Seinad on ehitatud Ankara kivist, sellel on puitkonstruktsiooniga tellistest osa, katusematerjaliks on keraamika, lagi on puidust; väliselt on see võimalikult lihtne. Sees on põhjas puidust naiste galerii ja lõunas kõrge, valtsitud kipsist mihrab: niši kohal on mukarnasornament, mõlemal küljel on aken, raamil on *nesih*-kiri ja kaks geomeetrilist piirdeahelat. Minbar on uus. Põhja-kirdenurgas asuva puidust minareti kuppel on tsingiga kaetud. Põhjanurgas, lähedal seinaga, oli haua, mida kutsuti Direkli Baba haua, ja mida arvati olevat selle rajaja haud; täna seda enam ei ole. 2007. aasta renoveerimisel eemaldati väliruumi lisad ja ehitati ablutsioonikoht. See on väike linnaosa mošee; väljaspool palvete aegu võib see olla suletud, sel juhul näete sambaid ja sambaid väljast ja jätkate teed. Kui see on avatud, astuge vaikselt sisse; kui seal on kogudus, asuge taha. Järgmine peatus on Hacı Musa mošee, mis asub lõunas, Hacettepe ülikooli kampuse ja Altındaği omavalitsuse vahelisel nurgal.

Allikas: Ankara valitsus, Ankara fondi objektid; İşçen, Ankara mošeed ja palvekodad enne Vabariiki; Kultuuriportaal.

Mosk on asub täna Hacettepe Ülikooli keskuse (Sıhhiye) territooriumil; see asub Altındaği omavalitsuse kagus ja sinna pääseb trepist Talatpaşa bulvarilt. Varem olid selle ümber vanad tänavad (Eski Yol ja Küçük Gelin), kuid need on ümbritsevat ala ümber kujundades ära kaotatud; selle ümbrus muudeti 2006. aastal pargiks. Ukse kohal on kaks kirjutust: ühes on sülus kirjas ehituskirjutus, mis ütleb, et moskee ehitas Hacı Musa poeg Seyfeddin, kuid erinevad ajaloolased on selle dateerinud aastateks 1422, 1432 ja 1490; 1522. aasta kinnistute registris on see juba märgitud. Teine, rika kirjas olev tekst, räägib 1923. aasta renoveerimisest. Semavi Eyice klassifitseerib selle 15. sajandi mooskena; samas on mihrab ja dekoratiivelemendid 17. sajandi lõpu ja 18. sajandi esimese poole stiilis, mis viitab sellele, et mooske on sel ajal põhjalikult renoveeritud.

Mida vaadata: naiste osas on kolmest võlvist keskmine toetatud kahele taaskasutatud marmorsamba. Naiste ukse puidust hinged on 15. sajandist; nende reljeeftöö on kvaliteetne ja ülaosas on kirjutatud "Kelime-i Tevhid" (islami usu põhiprintsiip). Sees on lagi ilma tugipostideta, jagatud ruutudeks; ruutude ristmikukohtades on väikestel plaatidel maalitud lilled, keskel on kuusnurkne ornament ja akende ümber on veelgi lillmustrilisi reljeefkujundeid. Gipstornitud mihrab on kolme ribaga ääristatud, selle nišš on mukarnas-ornamentidega ja selle kohal on kaks rida sülus kirjutust. Puidust minbar on selle ajastu originaaltoode, sellel on geomeetrilised peegeldused ja palmilehed. Põhjaläänes asuval minareedil on šerefe all "kirpi" (kõrge) katuseharja. See renoveeriti 1975. aastal Vabariikliku Väärtuslike Objektide Ameti poolt. Kuna see asub ülikooli territooriumil, on ümbrus rahulik; palvusaegadel peale selle vaikselt siseneda ja jalatsid ära võtta. Sealt saate minna põhja poole, Anafartalar Caddesi tänavale; see tee kulgeb endise juudi kvartali äärest, kus asuv väike Örtmeli mošee on samast traditsioonist, kuid sellel teel see ei ole peatumiskoht. Zincirli mošee ootab teid tänaval.

Allikad: TDV İslam Ansiklopedisi, Hacı Musa Camii; İşçen, Cumhuriyet Öncesi Ankara'da Cami ve Mescitler; Ankara Valiliği, Ankara Vakıf Eserleri.

Anafartalar tänavale suunduge ja kõndige Ulus väljakusse; Zincirli mošee asub tänaval vasakul, Anafartalar turu vastas, ja selle sissepääs on põhjaküljel asuvast Mahmut Atalay tänavast. Teekäigus möödute kaarikujulise Kurşunlu mošee juurest; see on 15. sajandi osmanide arhitektuuri ainukese kuppelaga näite Ankara linnas ja see annab hea ülevaate selle marsruudi puitkattega interjöörist. Zincirli mošee ei oma kirjutisi ega fondikirja, kuid dokumendid näitavad, et selle ehitas Ankaravi Mehmed Emin Efendi (1619-1687), kes oli Anatolia kazasker ja oma viimastel aastatel Şeyhülislam; seetõttu tuntakse seda ka Kazasker mošee nime all. Vikipedias on kirjas, et 1685. aasta fondikirjas on mošee, madrasa, kool ja kakskümmend viit purskkaevu. Gönül Öney peab katete, minbari ja mihrabi kujunduse põhjal, et need on 17. sajandi lõpu ja 18. sajandi alguse stiilis.

See on Ankara tüüpilise arhitektuuri hiline ja suur näide: ristkülikukujuline põhiplaan, kivialus, millel on puitdetailidega tellisest seinad (väliskülg on hilisemates renoveerimistöödes tellistega kaetud), keraamikkattega katuse ja kuppel puuduvad. Ees on kolm teravaid kaarju, mis toetavad viimast palvelauda. Sees on kaheksanurgaga keskmine osa puitlaest, mille ümber on maalitud dekoratiivsed motiivid; viieservaga valgetest kipsist valmistatud mihrab ulatub lakkeni, lõppeb mukarnas-ornamentidega ja palmilehtede motiividega; puidust minbar on valmistatud pähklipuust, kaunistatud intarsia ja pitsidega. Minbari paremal asuv kiri räägib 1879. aasta renoveerimisest, mida juhtis kuberner Hurşit Paşa, ning 1925. aasta renoveerimisest; seda on renoveeritud ka 1937. ja 1995. aastal. Kuna see asub Ulusi kõige liiklusrohkemal tänaval, on see kogu päeva avatud ja külastajatele avatud; palun käituge vaikselt ja oodake palvusaegadel. Viimane peatus on Hacı Bayrami mošee taga asuval jaoon, mis viib Ahi Yakupi juurde.

Allikad: Ankara valitsuse, Ankara väärtuslike hoonete kohta; İşcen, Ankara mošeed ja palvekodad enne Vabariiki; Kultuuriportaal; Vikipeedia.

Zincirli piirkonnast suunduge Hacı Bayrami mošee tagant põhja-kirdesse asuvale künkale. Ahi Yakupi mošee asub Hacı Bayrami linnaosas, aadress on märgitud Kültür Portali veebilehel, ja sinna pääseb üheteist sammu pikkuse kivimurdme kaudu. Harim-ukse kohal olev araablaste keeles kirjutatud tekst kannab kuupäeva 794 hijra järgi, mis vastab aastale 1392. Kültür Portali toob selle esitatud ehitusajaks, samas kui Ankara valitsuse "Ankara väärtuslikud ajaloolised objektid" -raamat peab seda restaureerimiskirjaks ja paigutab hoone 13. sajandi lõppu ja 14. sajandi algusse. Ahi Yakup oli Ankara linnas elanud ahi-liikumise juhistest, Ahi Sinani poeg, Ahi Çelebi poeg. Tema madrasa ja zawiya pole tänapäevani säilinud.

Hoone on väike, ilma minaretita, keraamikkatusega katusega; selle alus on kivist, ülaosa on taastatud Rooma marmorist, ülemine osa on krohvitud tellistest. Viimase palvetaja koha kohal on puidust lagi. Suurim väärtus on selle mihrabites: üks viimase palvetaja kohal, üks harimis, mõlemad on valmistatud samast valuvormist. Harimis asuva mihrabi keskosas on 20 sentimeetri läbimõõduga Miletose kann, mis on kaunistatud helesinise ja tumesinise mustriga; Bekir Eskici peab seda Ankara vanimate valuvormidega valmistatud mihrabite vanimaks teadaolevaks näiteks ja kasutab seda teiste mošeedega seotud kuupäevade määramiseks. Sama valuvormi on kasutatud ka mõne tänavaga kaugemal asuvas Ahi Turaga seotud palvekohas. Mošee põhja-kirdenurgas asuval kalmistul on Ahi Yakupi haud, millel pole kirjutisi; selle ees on roheliseks värvitud purunenud marmorsammas. 1984. aastal restaureeris selle kõrval asuv Ahiler Derneği, 2009. aastal restaureeris selle Vakıflar Genel Müdürlüğü. Marsruut lõpeb siin; saate alla minna Hacı Bayrami väljakule ja 10 minuti jooksul kõndida Uluse jaama. See on linnaosa mošee, mis võib väljaspool palvusaegu olla suletud; kui see on avatud, võtke jalanõud maha ja astuge vaikselt sisse.

Allikas: İşçen, Cami ve Mescitler Ankara'da Cumhuriyet Öncesi; Ankara Valiliği, Ankara Vakıf Eserleri; Kültür Portalı; TDV İslam Ansiklopedisi, Ankara.