Käime Galatast Tophane'ini, vanalinna sadama piirkonnas jalutuskäigu peal.

Galata torni jalamast alla suunduva Bankalar Caddesi poole viiva tänaval asuv, kurviline trepp on üks Karaköyi kõige rohkem fotografeeritud koht. Selle trepi ehitas 19. sajandi teisel poolel Abraham Salomon Kamondo, kes oli üks Ottomani impeeriumi juhtivatest pankuriperedest. Allikad on selle ehitamise aja osas erinevad, mõned väidavad, et see oli 1850. aastatel, teised 1870–1880. aastatel.

Allikate kohaselt oli trepil kaks funktsiooni. See lühendas Kamondo maja ülemisest osast pankadele viiva tänavani viiva tee ja hõlbustas tema laste teed lähedal asuvasse Austria kooli. Seega on see uhke konstruktsioon tegelikult kiirteed ja täna täidab see endiselt sama funktsiooni, inimesed liiguvad selle kaudu kogu päeva vältel Karaköy ja Galata vahel.

Selle disain on Neo-Baroki ja varase Art Nouveau vahel. Selle kurvilised jooned annavad trepile skulptuurse välimuse, seega on selle vormi parimalt näha all asuvalt tänavalt või ülemisest platvormilt. Pöörake tähelepanu rööbastele olevatele mustritele ja astmete kuusnurksele kujule; öeldakse, et see kujundus valiti, et lapsed ei kookuks ja ei langeks. Fotograaf Henri Cartier-Bresson pildistas seda treppi 1964. aastal ja sellest ajast peale on see olnud üks linna tuntud sümboleid.

Kui soovite fotosid teha, valige varase hommikuni, sest päeva edenedes muutub see koht rahvastatud. Kuna trepp on kitsas, laske inimestel, kes üles ja alla liikuvad, mööda ja ärge peatuge pikalt astmetel. Trepi otsas jõuate otse Bankalar Caddesi tänavale; järgmine peatus, SALT Galata, on vaid mõne sammu kaugusel.

Allikas: Vikipeedia (Kamondo trepid; Camondo Stairs).

Bankalar Caddesi (Pankade tänav) kandis varem nimega Voyvoda Caddesi; Evliya Çelebi mainis seda tänavat 17. sajandil nimega Voyvoda Yolu. Ottomani impeeriumi viimastel aastatel oli see tänav impeeriumi finantskeskus, ja pangad ning kindlustusfirmad asusid siin kuni 1990. aastateni. 1866. aastal asutatud börs, mis kandis nime Dersaadet Tahvilat Borsası, asus samuti selles tänaval, kuni see 1995. aastal İstinye linnaosas asukohta muutis.

Tänaval asuv kõige silmapaistvam hoone on Prantsuse Levandi arhitekti Alexandre Vallaury poolt projekteeritud ja 1892. aastal avatud Osmanlı Banka peakontor. Püüdge hoonet mõlemalt poolt vaadata. Tänavasse avanev fassaad on neoklassikuline, kaunistatud reljeefidega, ja kujutab endast soliidset pangahoone. Haliçi (poolsaare) poole avanev tagaküljega fassaad on aga rõdude ja orientalistlike elementidega. See erinevus kahe fassaadi vahel peegeldab panga positsiooni Ida ja Lääne vahel.

Hoone oli panga peakontor alates 1892. aastast kuni 1999. aastani. Han Tümertekin'i juhitud meeskonna renoveerimise järel avati see novembris 2011. aastal nime all SALT Galata. Sisemuses tasub kõigepealt külastada esimesel korrusel asuvat Osmanlı Banka muuseumi. 2002. aastal asutatud muuseum on esimene erapanga loodud muuseum Türgis, ja see asub samades ruumides, kus pank alustas oma tegevust 1892. aastal. Muuseum räägib panga ajaloost kuni aastani 1933, näidates pangatšekke, raamatuid, aktsiaid ja personali fotosid. Esimesel korrusel asuv osa räägib peakontori ehitamise protsessist; osa kollektsioonist on veebis vaadatav Google Arts & Culture'i kaudu.

Ülemistel korrustel asuvad SALT Araştırma lugemistuba, konverentsisaal ja ajutised näitused. Sissepääs on tasuta, aga esmaspäeviti on suletud; praegused lahtiolekuaegade kohta vaadake ametlikku veebisaiti.

Allikas: SALT ametlik veebisait; Vikipeedia (Bankalar Caddesi).

Kui te Bankalar Caddesi tänavalt lääne poole Galata Mahkemesi tänavale kõndite, näete kitsaste tänavate vahelt kerkivat minaretti, millel on ruudukujuline alus ja terav koonus. See minaret ei ole nagu ükski teine Istanbuli minaret, sest selle ajalugu on erinev paljudest teistest linna mošeedest. TDV Islamientseüklopeedia kohaselt asus sellel alal 14. sajandil suur kirik, mille ehitasid dominikaani munkad. Pärast vallutust muudeti see 1475. aasta ümber Fatih Sultan Mehmedi poolt asutatud mošee ja seda hakati dokumentides nimetama Galata mošeena. 1492. aastal, kui Beni Nasri riik langes ja Hispaaniast saabusid endlüslas moslemlased, hakati seda mošeed nimetama Araabia mošeeks.

Minaret on endise kellatorni ümber ehitatud versioon. Selle ruudukujuline kuju ja kolmikaknad tuletavad meelde Süürias asuva Umajjadide ajastu minaretid. Sees olevad gootila stiliga kividelised laed on selle hoone kõige selgem märk keskajast. Hoones on näha erinevaid ajastuid: keskaja, 18. sajand ja 20. sajand; proovige neid sees eristada. 18. sajandil laiendas ja renoveeris Saliha Sultan seda hoonet ning 1734–1735. aastal lisati sinna pesupaak. 1868–1869. aastal ehitas Adile Sultan hoovi kaevu ja purskkaevu. 1913–1919. aastal viis Giritli Hasan Bey läbi ulatusliku renoveerimistöö, mille käigus vahetati välja katus, lisati sissepääsu juurde araabia stiilis esik ja Itaalia matmiselised, mis leiti maapõrjas, viidi Istanbul Arkeoloji Müzesi.

Araabia mošee on tänapäeval selle linnaosa palvetekohaks. Külastage seda palvetundide väljaspool. Võtke sissepääsul jalanõud maha. Naiste peaks olema pea kaetud ning kõigi peaks olema selga riided, mis katavad õlad ja põlved. Oleksite sees vaikne, ärge käige palvetavate inimeste ees. Tehke fotosid ilma välkuta ja nii, et see ei häiriks kedagi.

Allikas: TDV Islamientseüklopeedia; Vikipeedia (Araabia mošee).

Karaköy piirkonnast ida poole jalutades ja Tophane väljakule jõudes, näete silmaringis suurt kuppelkonstruktsiooniga hoonet. See on Kaptan-ı Derya Kılıç Ali Paşa tellimusel Mimar Sinani poolt ehitatud kompleksis asuv mošee. Kompleksi kirjelduse kohaselt valmis mošee 1580. aastal. Sinan võttis selle projekti ette oma elu lõpus, umbes ühekümneselt. Kompleks asus algselt sadama lähedal, mere ääres; täna on rannik täidetud ja mošee ees asuvad Galataporti hooned.

Mošee plaan on Ayasofya väiksem versioon. Umbes 12,70 meetri läbimõõduga peamine kuppel toetub kibla suunas asuvate kahe poolkupliga. Sisenedes saate seda skeemi lae vaadates näha; Süleymaniye hiilguse asemel näete siin kompaktsema ja tasakaalustatuma interjööri. Mihrab asub väljastpoolt väljaulatuvate seinte sees ning seda kaunistavad Izniku töökojate parimatel aegadel valmistatud keraamilised plaadid. Sissepääsu kirjutised ja mihrabi tekstid on kirjutanud Karahisari koolkonna viimase põlve kaligraaf Demircikulu Yusuf Efendi.

Kompleksi kuuluvad mošeele lisaks 17 õppeklassiga madrasa (islami kool), türgi vannihoone, Kılıç Ali Paşa väljakujundusega kaheksanurkne mausoleum, laste kool ja veejaam. Mošee ja mausoleum taastati 2011. aastal, ülejäänud osad, sealhulgas madrasa, 2015. aastaks. Aiaalal asuvad mitmed hauad, sealhulgas amiraal Ateş Mehmed Paşa haud. Aiaalas seisma jäädes ja vaadates, kuidas mošee, mausoleum ja türgi vannihoone üksteisele toetuvad, on lihtsaim viis mõista kompleksi asukohta rannikul.

Pange tähele palvetamisaegu, eriti reedel pärastlõunal on mošee väga rahvarohke. Jalatseid tuleb sissekäigus ära võtta, naised peavad kandma peakatteid. Oluline on kanda selliseid riideid, mis katavad õlad ja põlved, käituda vaikselt ja teha fotosid ilma välkuta; ärge käige palvetavate inimeste ees.

Allikas: TDV Islam Ansiklopedisi; Vikipedi (Kılıç Ali Paşa Camii; Kılıç Ali Pasha Complex).

Kodu lähedal asuv vannimaja oli kompleksile kuuluv osa, mis tõi sissetuleku. TDV islami entsüklopeedia andmetel valmis see veebruaris 1583. Selle sadamaga seotud kompleksile kuulunud vannimaja teenindas nii meremehi kui ka tõi tulu fondile. See oli kavandatud ühe osana, st naiste ja meeste osad ei olnud eraldatud.

Hoone kõige eripärasem element on selle soojendus. Kuusnurksel põhjaga ruumis on kuus kaarega nišši, millest neli on mõeldud pesemiseks, kaks aga avanevad külmadesse ruumidesse. Keskel on põrandakivi ja üleval on üks kuppel, mis sisse laseb valgust. Seinad on ehitatud kivist ja tellistest, kasutades täidisvooderduse tehnikat. Aastasadu on maavärinad, eriti kupel, kahjustanud, ja hoone jäi pikka aega hooldamata.

2005. aastal hoone ostnud Ireni perekond alustas ulatuslikku renoveerimist. Arhitekt Cafer Bozkurt juhendatud ja umbes seitse aastat kestnud töö lõpetati 2012. aastal. Renoveerimise käigus eemaldati külmades ruumides asuvad hiljem lisatud puidust riietusruumid, et taastada Sinani algne avatud ruum. Kupel taastati traditsiooniliste tehnikatega. See töö sai 2016. aastal riikliku arhitektuuriauhinna ja 2017. aastal Europa Nostra auhinna.

Täna on vannimaja taas avatud. Algselt ainult meestele mõeldud hoone on nüüd avatud nii naistele kui ka meestele, aga erinevatel tundidel. Kui soovite selle interjööri näha, külastage vannimaja veebilehte, et teada saada ajakavad ja tingimused. Isegi kui te lihtsalt möödake, on kasulik vaadata selle kupeldatud struktuuri väljast ja näha, kuidas Sinan on oma moel ühendanud mošee ja vannimaja.

Allikad: TDV islami entsüklopeedia; Europa Nostra; Vikipeedia (Kılıç Ali Paşa vannimaja).

Kui te väljute hamamist, peatuge kõigepealt Tophane pursi ees. Sultan I. Mahmudi 1732. aastal ehitatud see väljakupurs on ruudukujuline, selle nelja külge on identne ja nurgad on umbes kaks kolmandikku kõrguseni sisselõigatud. Vaadake lähedalt fassaadidel olevate kivist reljeefide järgi; vaasidest kasvavad puud ja potitaimed on järjestatud ristkülikukujulistes raamides. Purs, koos nurkades olevate laineliste dekoratiivelementidega, on klassikalise osmanide stiili ülemineku tüüpiline näide läänemaisestest kaunistustest ning on üks Istanbulis asuvaim väljakupurs. Sellele kuuluva luuletuse autor on Nafihi. Purs asus kunagi rannikul, kuid täitmisega jäi see sisemaale; see renoveeriti põhjalikult 2006. aastal.

Pursi põhjaosas, suunas Boğazkesen, asub kupolist hoone, mis on Tophane-i Amire. Fatih Sultan Mehmed rajas siia vallutuse järel relvastusüksuste ja laevastiku suurtükkide valamise tehase. Sultani Suleymani ajal renoveeritud hoonet muudeti 18. sajandil; allikate kohaselt taastati see täielikult 1743. aastal. Kui 1843. aastal Zeytinburnus asuv raudtehas avati ja 1850. aastal täielikult tööle hakkas, siis suurtükkide valamine siit järk-järgult lõpetati.

Hoone anti 1992. aastal üle Mimar Sinani kunstide ülikoolile ja seda kasutatakse praegu Tophane-i Amire kultuuri- ja kunstikeskusena. Seal on kolm näituseala: Beş Kubbe, Tek Kubbe ja Sarnıçlar. Kui on näitus, siis külastage Beş Kubbe saali, et tunda hoone mõõtkava nende nime andvate kupolite all. Kuna näituste ajakava muutub, vaadake enne külastamist ülikooli teadaannetest. Isegi kui pole näitust, võimaldab pursi ja valamise tehase üheaegne vaade näha, kui lähedal asus tööstus, mis andis piirkonnale nime, rannikust.

Allikad: Mimar Sinani kunstide ülikool; Kultuurimälestis; Vikipeedia (Tophane-i Amire; Tophane purs).

Marsruudi viimane peatus on Nusretiye mošee, mis asub Tophane trammide lõpust kohe eemal. See on ehitatud üsna erinevas stiilis kui eelnevad peatuskohad, umbes kaks ja pool sajandit hiljem. TDV islami entsüklopeedia kohaselt alustati II. Mahmudi tellitud mošee ehitust 1823. aasta juunis, pärast suurt tulekahju, ja see valmis 8. aprillil 1826. Selle arhitekt oli Balyani suguvõsast Krikor Amira Kalfa. Nime tähendus on "võit" ja see on seotud II. Mahmudi otsusega likvideerida Janitšarid.

Vaadates seda väljast, esimese asjana paneb silma kaks ebatavaliselt õhukest minaret. Mošee on suurejooneline hoone, mis ühendab Euroopa baroki ja klassitsismi elemente. Võrrelge selle fassaadi dekoratiivseid elemente mõnekümne meetri kaugusel asuva Kılıç Ali Paşa mošee lihtsama välisviimistlusega; nii näete vaid mõne minuti jooksul, kuidas osmanide arhitektuur 16. sajandi klassikalisest stiilist 19. sajandi läänestunud stiili suundus. Hoone osana on ka sultanidele mõeldud eraldi ruum.

Interjööri dekoratiivsed elemendid kasutavad rohkem läänestatud motiive kui traditsioonilisi türki motiive. Vaadake kupoli; tavapärase kirjalise dekoratsiooni asemel on siin kasutatud taimseid motiive, mis on tolle aja kohta uuenduslik detail. Kirjade kujundamisel on oma panuse andnud tolle aja tuntud kirjutaja Mustafa Rakım. Mošee vastas asusid muinsuslik kellatorn ja veefontään; 20. sajandi linnareformid muutsid ümbrust ja need hooned on hiljem teisestesse kohtadesse teisaldatud.

Täna on mošee avatud palvetamiseks. Palvetundide välisel külastage seda, võtke jalanõud maha, naiste peaksid kandma peakatteid ning riietuma nii, et õlad ja põlved oleksid kaetud, ja käitudes hoidke vaikust. Lahkudes saate hõlpsalt trammiga sõita Kabataşı või Eminönü linnaosadesse.

Allikas: TDV islami entsüklopeedia; Vikipeedia (Nusretiye Camii).