İzmiris asuvate ajalooliste paikade ja kulinaarsed rõõmud.

Enne Efesesse ja Bergamas käimist, võtke siia kohale umbes üks tund aega; siin on repliikud kohtadest, mida te seal näete. Bahri Baba pargi kohal asuvas muuseumis on esindatud skulptuure, keraamika- ja klaasiesemeid, mis on pärit Bayraklıst, Efesest, Bergamast ja Teosest. Kõige populaarsemad on Poseidoni ja Demeteri skulptuurid ning Rooma pronksist esemed. Müügipiletiga saab sisse.

Linna keskel, hoonete vahel asuv Rooma agorast; Izmiri mitmekihilist olemust saab siin kõige paremini tunda. Basilika kaarekujulised keldrikoridorid ja lääneosas asuv korintlike kolonnidega esindusosa on kõige silmapaistvamad osad. Jalutage Kemeraltist viie minutiga, pühendage sellele tund aega; muuseumikaart kehtib.

Kui soovite Izmiri ühe pilgu pealt näha, siis minge Pagose künkale. Sealt avaneb vaade lahele, Karşıyakasse ja sadamasse. Mõned müürid on säilinud ja nende sees on teepuud. 45 minutit on piisav, aga vaadake päikeseloojangut sealt; kui linn valgustub, ei tahaks te sealt ära minna.

Barbaros on küla, mis on asunud Urla piirkonnas. Enne 2014. aastani oli see küla, aga praegu on see linnaosa, mida haldakse kui linnaosa. See asub Urla keskuse läänes, mägede vahel, mis ulatuvad Çešme poolsaare suunas. Viimase kümne aasta jooksul on see muutunud üheks İzmir'i kuulsamaks külaks, tänu oma kivimajadele, aedadele ja värvilistele põldudele paigaldatud nukukujudele. ÜRO Turismiorganisatsiooni "Parimate turismikülade" nimekirjasse pääsemine 2025. aastal on teinud sellest koha, mis on tuntud ka väljaspool Türgit. Küla ajalugu saab jälgida mitmete administratiivsete dokumentide kaudu Wikipedias. Varem kandis see nime Sıradam, kuid 1928. aasta osmanide külate nimekirjas on see kirjas nimega Barbaros, ja sel ajal oli see küla, mis kuulus Çešme maakonna Barbaros'i piirkonda. Piirkonna keskus ei olnud Barbaros, vaid Uzunkuyu. 1940. aasta rahvaloenduse andmetel oli külas 507 elanikku. 1955. aasta rahvaloenduse andmetel oli piirkond liitunud Urla maakonnaga ja külas oli 504 elanikku. Linnaosa juhataja Barbaros Ersan ütles DHA-le antud intervjuus, et asula on umbes 700 aastat vana. Barbaros ei ole turismiga hiljuti tuttav. Juhataja sõnul tõi turismifirma 1970. aastate teisel poolel esmakordselt välismaalasi, korraldades külas "Türgi öid". Iga nädala ühe päeva Dokuz Eylül ülikooli rahvakunstikollektiiv esines ja naised müüsid külgäärtest riietatud käsitöötooteid. Juhataja sõnul kestis see kuni 1998. aastani, kuni hotellides sai populaarseks "kõik hinnas" süsteem. Küla uuesti elustas 2016. aastal alanud Oyuk festival. "Oyuk" on piirkonnas põldudele paigaldatud nukukujude nimi, ja festivali eesmärk oli, juhataja sõnul, taastada põllumajandus, tutvustada küla, tagada külalastele sissetuleku ja peatada väljarände. Esimesel aastal loodi koos kohalike elanikega töötoad ja valmistati umbes 400 "oyuk" nukku; juhataja ütles, et sel ajal oli külas 416 elanikku, ehk sama palju kui valmistati nukke. Esimesele festivalile osales umbes 6000 inimest. Igaüks pani oma maja, akna või tänavale "oyuk" nuku, ja need on nüüdseks saanud küla sümboliks. Festivali korraldatakse ühistegevuse kaudu, kogu küla panusega, ja kuna "oyuk" nukud kannatavad ilmastiku mõjul, siis neid uuendatakse iga aasta Külas käimisel tasub esimesena tähele panna tänavates paiknevad augud ja kivimajade fassaadid. Kümbris asuvad käsitöömeistrid, kus peamiselt naised tegelevad erinevate käsitööde valmistamisega. Üks meister rääkis DHA-le, et sellised üritused nagu väli-kinoteater, naisansambel ja rütmiringid korraldatakse ühiselt. GoTürkiye kirjutab, et küla on tuntud oma kohalike toodete ja käsitööde poolest, mõned majad on ukse juures märgistatud sõnadega "Çat Kapı", ja nendes majades saab maitsta kohalikke roogasid, mis on valmistatud oliivõlist, köögiviljadest ja ürdidest. Küla keskusel asuva monumenti ümbrus võib olla hea koht, kust oma külastust alustada. Kes rahvastikust eemale hoida soovivad, peaksid külastama küla kevadel või sügisel, mil festivali aeg pole. Meistri sõnul on külas kõige rohkem külastajaid just nendel aastaaegadel, samas kui festivali ajal on tänavad väga rahvarohked. See on elukoht, seega ärge minge ilma loata sisse majade õuedesse või aedadesse ning pildistamisel austage kohalike elanike privaatsust. Barbarosse saab Urla kesklinnast lühikese autosõiduga ning küla asub, nagu GoTürkiye kirjutab, lähedal Urla linnale. Need, kes tahavad İzmirist ühistranspordiga tulla, saavad kõigepealt ESHOT bussidega Urla linna ja sealt edasi külasse viivateveeringutele ümber istuda; praegused marsruudid on võimalik kontrollida ESHOT veebisaidilt. Päeva jooksul võib ühendada Barbarosse Urla sadama ja Klazomenai muinasega, mis on hea võimalus näha poolsaare ajalugu ja külaelu ühe päevaga.

Ioonia liidu üheteistkümnest linnast üks; selle kõige huvitavam osa on taastatud õli tootmise kompleks, mis pärineb umbes 6. sajandist e.K. Siin näete kivist pressi ja eraldusmahuteid ning saate aru, kui ammust ajast pärit see tootmine on. Filosoof Anaksagoras sündis samas linnas. Urla sadamasse on umbes 45-minutiline jalutuskäik.

See väike kalasadam asub Urla ranniku nelja kilomeetri kaugusel põhjas ja on Izmiri elanikele populaarne koht õhtusöögi nautimiseks. Sinna viiv tee on ääristatud paljude kalarestoranide ja Ege mere traditsiooniliste eelroogadega. Käige pühapäevasel päikeseloojangul sadamas ringi ja seejärel istuge laua ääres; ärge jätke ühtegi rooga vahele.