Istiklal tänavate kaubanduskeskused ja kinod.

Taksimist suunas liikudes astuge Istiklal tänavale ja kõndige esimesed paar sajand meetrit, vaadates ainult ülemisi korrusi. Kuigi esimese korruse vitriinid võivad muutuda, säilivad ülaosas 19. sajandi lõpu tellistest fassaadid, rõdud ja akende kaunistused. Selle tänavalähedase ilme on tekkis pärast Tanzimat'i reforme ja eriti sultan Abdülazizi valitsusajal toimunud muutuste tulemusena.

Kui jõuate Ağa mošee juurde, peatuge; selle kõrval asuv suur hoone on Rumeli Han. Sultaan II. Abdülhamidi peaministri Sarıcazade Ragıp Paşa tellimusel ehitatud han avati 1994. aastal; selle avamis aasta on kirjutatud rooma numbritega sissekäigu kohal. Selle arhitekti nime ei teata täpselt, kuid arvatakse, et selle on ehitanud kas August Jasmund või Konstantinos Pappas, kes on ehitanud ka Ragıp Paşa teisi hooneid. Selle üldine stiil on neoklassikaline, kuid tänavasse avanev peamiskäik on eklektiline, kus baroksete ja ampeeride kaunistused on eriti silmapaistvad. Ragıp Paşa tellimusel ehitatud kolmele hanile anti nimed, mis viitavad impeeriumi ulatusele: Rumeli, Anadolu ja Afrikka.

Hanis asusid algusaegadel riidekauplused, jalgrataste müüjad ja vaibakauplused. 1990. aastatest alates kolisid sinna teatrid, kontsertsaalid ja kunstnike ateljeed, kuid hoone suleti 2012. aastal. Restaureerimistööde käigus leiti hoone all ühendkäik, mis ühendas selle naaberhoonete külge, ja see on alates 1978. aastast kaitse all olev ajalise väärtusega objekt. Praeguse teabe kohaselt on restaureerimistööd käimas, seega ärge oodake, et saaksite sisse. Vaadake peamiskäigu kaunistusi ja kogu fassaadi tänavapoolselt kõnniteelt, seejärel jätkake Galatasaray suunas.

Allikas: Smart Beyoğlu; Kultuurimälestis; TRT Haber; Vikipeedia (Istiklal tänav).

Mõne minuti pärast jõuate tänavas asuva ühe suurima hoone ette. Kultuuripärandi inventuuri andmetel oli see hoone, mille Alexandre Vallaury projekteeris Abraham Paşa jaoks elamuna, avatud 1883. aastal ja peagi hakkas see majutama impeeriumi esimese sotsiaalse klubi, Cercle d'Orient. Ehitatud ajal oli see Istiklal tänavas asuv hoone, millel oli kõige suurem fassaad.

Hoone saali, mis asub Yeşilçam tänavaga piirneval küljel, kasutati enne kinno muutmist jõusaali, tsirkuseetenduste ja uisukoha jaoks. 1924. aasta lõpus avati seal Melek kino, mis sai nime kahe külje peal asuvatest art nouveau stiilis inglite kuju järgi; praegune omanik on nime sidunud sissepääsu juures asuva Melek apartemendiga. Saal mahutab umbes 875 inimest ja on kaunistatud kuldse lakke ning baroki ja rokoko stiilis dekoratsioonidega. Seejärel oli kino järgmisi aastakümneid tuntud kui Emek, olles üks Yeşilçam tänavas asuvaid kinosaale.

Kino suleti 2009. aastal. Hoone lammutati ja taastati 2013. aastal ning saal avati uuesti 2016. aasta mais, kannades nime Emek Sahnesi, asudes hoone viiendal korrusel. Uues saalis on säilitatud vana saali baroki ja rokoko stiilis dekoratiivsed elemendid, kuid istumiskohad on korraldatud vertikaalselt, mitte horisontaalselt, ja see mahutab umbes 500 inimest. Tänapäeval toimuvad seal filmiseansete lisaks ka kontserdid, teatriedastused ja pidulikud üritused.

Saali pääseb ainult ürituse piletiga; kui soovite etendusele osaleda, vaadake programmi ette. Kui üritust ei toimu, võite vaadata hoone fassaadi tänavalt ja jalutada kuni Yeşilçam tänavani, kus järgmine peatus on Atlas Pasaj, mis asub vaid mõne sammu kaugusel.

Allikad: Kultuuripärandi inventuur; Grand Pera Emek Sahnesi; Vikipeedia (Emek Sineması).

Atlas Pasaj on hoone, mille teekond on viinud selle algselt elamust kinole ja seejärel muuseumiks. Hoone ehitati 1870. aastatel sultan Abdülazizi lähedase ja palee rahanduse eest vastutava Agop Köçeyani jaoks talveelamuna; erinevad allikad toovad kuupäevadena kas 1870 või 1877. AKM-i andmetel oli hoone, mis kandis neoklassitsist mõjutusi, aastatel 1918–1922 Briti okupatsioonivõimude poolt kohtuna kasutuses, seejärel läks see Posti- ja Telekommunikatsiooniministeeriumile ja 1932. aastal muudeti see meelelahutuspaigaks. 1948. aastal avati Atlas kino, mis oli oma 1860 istekohaga tolle aja Beyoğlu suurim kino.

Hoone anti 1992. aastal Kultuuri- ja Turismiministeeriumile, 2019. aastal alustati selle põhjalikku renoveerimist ja 2021. aastal avati Istanbuli Kinomuuseum. Muuseum koosneb kolmest korrusest, mida saab külastada ühe pileti eest. Kaks alumist korrust on pühendatud püsiekspositsioonidele, kolmas korrus aga ajutistele näitustele. Teid ootavad Yeşilçami näitlejate vahakujud, kuulsatelt režissööridelt pärit esemed, filmiafšid ja interaktiivne osa, mida nimetatakse digitaalseks mälupangaks. Vaadake ka renoveeritud elamuosa, kus on fresseeringuid lakke ja seinu; allikad viitavad, et need kaunistused on prantsuse kunstniku Hippolyte Berteaux töö.

Atlas kino näitab taas filme, kus klassikafilmide kõrval on ka uusi filme. Muuseumi külastamise järel filmi vaatamine on kõige parem viis nautida selle koha kinosaali. Passaži tänavapoolne osa on endiselt täis poe. Enne külastamist kontrollige muuseumi ja kino ajakava, avamisajad ja piletihinna ametlikelt veebisaitidelt.

Allikad: AKM Istanbul; Atlas 1948 ametlik veebisait; Vikipeedia (Atlas Pasajı).

Kui te jalutate Galatasaray suunas ja jõuate Sahne tänavanurga juurde, näete kolmekorruselist hoonet, mis algselt kandis nime Cité de Péra ja praegu on tuntud kui Çiçek Pasajı. Kreekakasvanud pankur Hristaki Zografos ostis Naum teatri koha, mis sai 1870. aasta tulekahjus tugevalt kahjustatud, ja tellis arhitekt Kleanthis Zannoselt selle ehitamise. 1876. aastal avati hoone, mis koosnes 24 poest arkaadides ja korteritest ülemistel korrustel, ning seda hakati esimesel ajal nimetama Hristaki pasaažiks.

Nime "Çiçek" (lilled) päritolu seletatakse sellega, et pasaažis asusid lillepoed. Allikad viitavad erinevatele ajajärkudele; mõned räägivad Venemaalt tulnud naissõjaväelaste ajast, teised aga aastast 1908, kui pasaaži omanikuks oli suurvürst Küçük Said Paşa. 20. sajandi jooksul oli pasaaž koht, kus kirjanikud ja kunstnikud kohtusid.

Hoone saatus muutus 10. mail 1978, kui see äkitselt kokku varises. Hoone jäi pikka aega rikkis seisma, kuni see 1988. aastal renoveeriti ja taasavati. See sai veel ühe uuenduse 2005. aastal. Tänapäeval on pasaaž betoonkonstruktsiooniga; kolmekorruselise arkaadi keskel asuva siseõue katab klaasist lagi ja kuppel.

Selle peatuskoha juures on kõige huvitavam hoone fassaad. Pöörake tähelepanu skulptuuridele, kariatididele ja ukse kohal olevale Rooma numbritega kellale, mis ei tööta. Seejärel minge klaasiga kaetud siseõue alla ja välju külgukse kaudu Kalaturule; Euroopa pasaaži sissepääs on mõne sammu kaugusel.

Allikas: Bellek Mekanları; Vikipedi (Çiçek Pasajı).

Kalapargimäe turu lähedal, mõne sammuga jõuate Euroopa galerii juurde, mis ühendab Kalapargimäe tänavat ja Vabariigi avenüü. See paik asutati varemetele, mis hävisid 1870. aasta tulekahjus; allikate kohaselt asus sellel alal varem "Jardin des Fleurs" hotell. Armeenia kaupmees Onnik Düz tellis selle galeriini, mille arhitektiks oli Domenico Pulgher, ja see valmis 1974. aastal.

Galerii on umbes 56 meetri pikk, kolmekorruseline ja sisaldab 22 kauplust, olles neoklassiklik stiilis. Fassaadil kasutati Malta kivist materjale ja põrandal Itaaliast pärit Trieste kivi. Vaadake üles: sisepinnale on paigaldatud suured naiskujud ja osa laest on klaasiga kaetud. Allikate kohasolt esindavad need kujud erinevaid ameteid või on need Kreeka mütoloogiast pärit tegelased. Esimesel ajal valgustati galeriid gaasilampidega, mis olid paigutatud kuulsate peeglite ette, mistõttu seda ka "Peegliallee" nimega tuntakse.

Avamisel asusid sinna jalatsimüüjad, juuksurid, õmblejad, toidukaupade poed, kangapoed, seebimeistrid ja vaipadepoodide. Aja jooksul lisandusid sinna kellasseppad, klaverimeistrid ja moebrändid. 1929. aastal läks galeriin riigi omandusse ja 1936. aastal müüdi see Kinnisvara ja Pärandvara Pangale. Tänapäeval müüakse seal postkaarte, keraamikat, suveniire, vaipu ja antiikmööblit.

Neoklassikuline stiil on kõige paremini nähtav, kui seistes galeriinõ keskosas vaatate mõlemat otsa korraga. Pildistades ärge blokeerige kaupluste ees olevaid sissepääse. Kui pöörate Vabariigi avenüü poole suunatud väljakujest vasakule ja kõndite Tüneli suunas, jõuate Hazzopulo galeriinõ tagumisele sissepääsule.

Allikas: Vikipeedia (Euroopa galeriinõ; türgi ja inglise keeles).

Hazzopulo galerii on koht, mis ühendab Meşrutiyet tänavat ja İstiklal tänavat, ja kui sinna sisenete, kaob tänavamüra äkitselt. Selle galeriiga, mille ehitas kreeka kaupmees Hacopulo, avati 15. aprillil 1871; erinevad allikad mainivad asutajana erinevaid liikmeid perekonnast. Seda tuntakse ka "Konsultantide galeriina" või "Han galerii" nime all.

See on neoklassikujulise stiiliga kivist ehitatud hoone. Osalt kahekorruselised ja osalt neljakorruselised hooned on ümber siseõue paiknevad. İstiklal tänavalt viib sisse kitsas koridor, mis on kaetud kuue ristvõlviga, samas kui Meşrutiyet tänaval on kolm võlvi. Vaadake põrandakivide alla; need on toodud Yalıköy külast, mis varem kandis nime Podima.

Galeriia ajaloos on üks huvitav fakt seotud ajakirjandusega. Siin asus Ahmet Mithat Efendi trükikoda, kus trükiti ajalehte Namık Kemal İbret. Galerii oli täis juuksuripoode, õmblusmeistreid ja vaipakauplusi; see oli ühel ajal üks noorturklaste kohtumispaik.

Tänapäeval on alumised korrused täis teekoju ja väikseid poode. Allikate kohaselt on ülemised korrused juba pikka aega hooldamata ning galerii ootab renoveerimist, kuna on tekkinud omandiõigusega seotud probleemid. Kui istute õues lauale, siis pöörake tähelepanu, et ei blokeeriks teed, sest see on endiselt läbikäiguna kasutatav koht kahe tänavavahel. Tassi teed joobades ja ülemiste akende ning korruste vaatamisega saate kõige paremini kogeda 19. sajandit, mis on peidetud İstiklal tänavate vitriinide taga. Siit saate läbikäigu kaudu, mis asub İstiklal tänaval, välja tulla tänavale ja jätkata Tüneli suunas.

Allikas: Kultuurimälestis; Vikipeedia (Hazzopulo galerii).

Marsruudi viimane peatus on Botter apartemang, mis asub İstanbuli peamisel tänaval İstiklal Caddesi, aadressil 235. See on teada kui İstanbuli esimene art nouveau stiilis hoone. Itaalia arhitekti Raimondo D'Aronco poolt 1900–1901. aastal projekteeritud hoone ehitati hollandi päritolu Jean Botteri jaoks, kes oli II. Abdülhamidi valitsusajal palee ametlik rõivaõmbleja ja moekunstnik. Istanbuli kommunaalministeeriumi (İBB) andmetel oli see esimene hoone, mida Osmanis kasutati moeateljee jaoks; Botteri ateljee valmistas kuni Esimese maailmasõja lõpuni rõivaid paleekuninglikele ja osmanide eliidile. Hoones asusid esimesel korrusel pood, teisel korrusel ateljee ja laohoone ning ülemistel korrustel korterid.

Vaadake fassaadi poole kõnniteelt. Lainelised jooned, taimemotiivid, lilleäärised ja lilledega kaunistatud inimpea medaljonid tutvustavad D'Aronco stiili; Vikipedias tõlgendatakse läänefassaadil olevad laineliste juustega naiste pea reljeefid kui Demeteri kujutisi. Hoone oli üks esimesi, kus kasutati teraskonstruktsiooni, ja pärast Pera Palasi oli see teine hoone, kus oli lift.

Pärast Balkani sõdade ja Esimese maailmasõja tõttu tekkinud probleemide tõttu müüs Botteri perekond hoone 1917. aastal ja kolis Pariisi. Pärast mitmeid aastaid restaureeris Istanbuli kommunaalministeeriumi (İBB) restaureerimisosakond hoone ja avas selle aprillis 2023 uuesti Casa Botter'i kunst- ja disainikeskuse nime all. Esimesel korrusel asuvates saalides korraldatakse erinevaid näitusi. Istanbuli kommunaalministeeriumi (İBB) andmetel on keskus esmaspäeviti suletud; enne külastamist kontrollige praeguse näituse kohta infot ja lahtioleku aegu.

Siit on Tüneli väljakule jalutamiseks vaid mõni minut. Tagasi tulles saate F2 funikulaariga alla sõita Karaköysse või T2 nostalgilise trammiga tagasi tänavale.

Allikas: İBB Atatürk Kütüphanesi, Casa Botter lehekülg; Vikipedia (Botter Apartmanı).