Istanbuli tuletornid Marmara merest Musta mere suunas.

Esimene peatäht on Yeşilköyi neem. Seda tuntakse ka varem nime all Ayastefanos majakas, ja see on esimene ajalooline majakas, mis on meresõidukitele, mis Marmara merelt Bosporuse suunduvad, oluline. See ehitati 1856. aastal, kui Ottomani impeerium sõlmis prantslastega lepingu majakate haldamiseks. Majakat juhtis prantsuse päritolu Michel Pasha, ja vastavalt ingliskeelsele Wikipedia leheküljele, see süttis esimest korda 5. jaanuaril 1857.

Kivist torn on kaheksakülgne prisma, mis tõuseb vahtajate maja keskel. See on 16 meetrit kõrgune maapinnast ja 23 meetrit merepinnast, ja selle valgus on nähtav kuni 15 meremiili kaugusel. Aastate jooksul on valgusallikas muutunud: esmalt kasutati gaasilampi, seejärel atsetüüniga töötavat Daléni lampi ja lõpuks elektrit. Majakas on remonteeritud 1945, 1971 ja 1988. aastal, ja see on tänapäevani töös, seda haldab Kıyı Emniyeti Genel Müdürlüğü (rannikujõudude peadirektoraat).

Torn ise ei ole turistide jaoks avatud; seda saab vaadata rannikult ja ümbitsest. Vaadake, kuidas kaheksakülgne struktuur vahtajate maja keskel tõuseb, ja pöörake tähelepanu tuletorniruumi ümbritsevale rõdule. Teisel päeval näete Rumeli majakat, mille valgus paistab 58 meetri kõrgusel merest; see 23 meetri kõrgus näitab vahet madala Marmara ranniku ja Musta mere suurtükki.

Yeşilköysse saab jõuda Marmaray rongijaamast, jalutades rannani. Selle neem on avatud Marmara merele, seega võib tuul olla tugev. Varahommikud on rahulikud ja valgustus on hea fotode tegemiseks. Sealt saate tagasi Marmaray rongile ja sõita Sirkecisse.

Allikas: Wikipedia; Kıyı Emniyeti Genel Müdürlüğü.

Kui te kõnnite Sirkecist Sarayburnu rannikul asuval teel, näete Kennedy tänaval, Marmara müüri lähedal, Ahırkapı tuletorni. Selle tuletorni ajalugu on enamiku teiste meretuledega võrreldes umbes sajandi vanem. Pärast seda, kui 1755. aastal Kumkapı lähedal ankurdunud laevil halva ilma tõttu õnnetus juhtus, käskis sultan III. Osman, et müüri kohale ehitataks tuletorn, kus iga õhtu süüdataks tuli. Tänapäevane kivitorn ehitati 1857. aastal sultan Abdülmecidi ajal, pärast Krimmi sõda; ingliskeelne Wikipedia teatel osalesid selle ehitamisel prantsuse insenerid.

Pange tähele torni kujundust. See on silindrikujuline, mis asub ruudukujulise aluse peal, ja selle rõdu meenutab minareti. Torni kõrgus on 26 meetrit, selle valgus ulatub merelt 36 meetri kõrgusele ja seda on näha kuni 16 meremiili kauguselt. Ainuke must riba valgel korpusel on päevane märgistus, mis aitab tuletorni merelt ära tunda.

Tuletorni seos merega muutus 1958. aastal, kui rannatee ehitati; torn ei asu enam otse vee ääres. Eesti keeles on märgitud, et tuletorni haldas 1907. kuni 1995. aastani Lik pere naised, mis on üks vähemtuntud lugu Istanbuli meretulede ajaloos. Algselt kuulus selle hoolduse eest vastutus Bostancı Ocağıle, aga praegu haldab seda Kıyı Emniyeti.

Torni sees külastajatele ei ole lubatud. Tuletorni näete rannateelt, mere äärsest ja müüri eest. Ees olev vesi on Kıyı Emniyeti andmetel "Ahırkapı raudpiirkond", kus on võimalik näha ankrus olevaid laevu. Sealt saate tagasi Sirkecisse minna ja Marmarayga Üsküdarisse.

Allikas: Vikipedi; Wikipedia; Kıyı Emniyeti Genel Müdürlüğü.

Sõitke Marmarayga Üsküdari ja kõndige Salacak rannikule. Üsküdari rannikult umbes 200 meetri kaugusel asuv Neitsi torn on üks vanemaid sellel marsruudil asuvaid ehitisi, kuid vähestele teada olev tuletorn. Allikate kohaselt ehitati sealne esimene ehitis aastal 1110, kui see oli Bütsantsi keiser I. Alexiose tellitud kiviseinadega ümbritsetud puidust torn. Torn hävis 1509. aasta maavärises ja taastati, seejärel põles 1721. aastal; seejärel taastati see ja kasutati tuletornina. 1763. aastal taastati see tugevamate kividega ja selle tänapäevane välimus saadi 1832. aastal, kui II. Mahmud tellis selle renoveerimise. Türgi Wikipedia rõhutab, et torn ei ole kunagi kaotanud oma funktsiooni tuletornina, mis juhib öösel mööduvaid laevu.

Torni viimane suur renoveerimine algatati 2021. aastal Kultuuri- ja Turismiministeeriumi poolt; pärast rohkem kui kaheaastast tööd avati torn mai 2023. aastal taas külastajatele ajalise mälestusmärgina. Soolakristallide poolt nõrgenenud seinad tugevdati roostevabast terasest tõmbeelementidega. Torni asukoht, mis asub Bosporuse lõunaosas, rannikust eemal asuval väikesel saarel, muudab selle nii päevasel ajal kaugelt nähtavaks maamärgiks kui ka öösel valgusallikana.

Tornini saab sõita paadiga. Lahenduste kohta, väljumiskohtade ja külastusaegade kohta vaadake ametlikku veebisaiti. Tornis ringi liikudes vaadake aknatest ümbrust: ühel pool on ajalooline poolsaar ja Topkapı palee, teisel pool Üsküdari rannik ja Bosporuse sissepääs. See torn ja just nähtud Ahırkapı märkavad Bosporuse lõunaossa, mis avaneb Marmarasse.

Kui te ei soovi paadiga sõita, on piisav vaadata torni Salacak rannikult. Sealt saate Marmarayga sõita Feneryolusse.

Allikas: Neitsi torni ametlik veebisait; Wikipedia; Türgi Wikipedia.

Esimise päev algab, sõitke Marmarayga kuni Feneryolu jaamini. Sealt saate jalutada või lühikese bussisõidu teha kuni Fenerbahçe poolsaare pargini. Poolsaare vana nimi oli Kalamış. Ajaloolised dokumendid räägivad, et poolsaare asukoht põhjustas laevadele sageli õnnetusi. Teada on, et sultan Suleyman I andis 1562. aastal käskkirja, et siia tuleks paigaldada tuletorn. Tänapäevane torn ehitati 1857. aastal.

Valge, silindrikujuline torn on kahe rõduga ja ka tuletorni ruum on valge. Torniga külgnev ühekorruseline kivist valvurimaja on endiselt säilinud. Tuletorn ja valvurimaja on kultuuripärandina kaitse all. Tuletorni valgus on aja jooksul muutunud: esmalt kasutati gaasi, seejärel etüleeni ja lõpuks elektrit. Tänapäeval vilgub see iga 12 sekundi tagant ja on nähtav kuni 15 meremiili kauguselt. Iga tuletorni vilkumisrežiim on erinev, mis aitab meremeestel seda ära tunda. Kui ootate õhtul, võite kuulda, kuidas valgus vilgub.

Park on kõigile avatud, kuid torni sees ei saa külastada. Vaadake tuletorni läbi pargi ja kivikõrgust, mis avaneb Marmara merele. Pange tähele, kuidas torni korpus ja valvurimaja on ühendatud ning rõdud on paigutatud. Leidke pargi kaldalt pilte, kus saate torni mere taustal jäädvustada.

Radar on märgitud Kadıköyi ranniku marsruudil pargina. Siin näete seda Istanbuli tuletornide ahelaga seotud osana, mis asub Anatoolia poolsaare Marmara mere ääres. Lõpetage päev siin, oodates, kuni tuletorn süttib. Järgmine päev sõidate autoga Musta mere suunas.

Allikas: Wikipedia; Kıyı Emniyeti Genel Müdürlüğü.

Teine päev alustage autosõiduga ja ärge unustage vara alustada. Rumeli tuletorn asub Euroopa poolsaarel, Sarıyeri külas, kus Hirmere (Must mere) suudme avaneb. See ehitati, et Prantsuse ja Briti sõjalaevad saaksid Krimmi sõja ajal turvaliselt Musta merre siseneda ja sealt välja sõita. Vastavalt Türgi Vikipeediale ehitas prantsuse päritolu Michel Pasha koos Anatolia poolsaarel asuva Anatolia tuletorniga ka selle torniosa, ja tuletorn avati 15. mail 1856. Prantsusmaa ettevõttele antud 100-aastane kasutusõigus tühistati 1933. aastal ja tuletorn läks Türgi valitsuse omandusse.

30 meetri kõrgune torn on ehitatud kolmes etapis ja sellel on kahekorruseline kaheksanurgaga konstruktsioon. Valgus paistab 58 meetri kõrgusel merepinnast ja selle valge valgus on nähtav kuni 18 meremiili kaugusel. Algselt kasutati gaasi, seejärel muudeti see atsetileeni ja seejärel elektriga töötavaks; varuenergia tagatakse butaaniga.

Rumeli tuletorni ei kuulu rannikujõudude poolt turismile avatud tuletornide nimekirja, seega planeerige torni ümbruse, mitte selle interjööri külastamine. Vaadake torni küla tänavatelt ja rannikult. Vaadake üle: Anatolia tuletorn on vaid 2 meremiili kaugusel. Kahe tuletorni vastastikune asend illustreerib ideed, et need näitavad laevadele, mis Mustast merest Hirmere suudmesse sisenevad, suudme mõlemad kaldad.

Siit Anatolia tuletornini jõudmiseks peate Yavuz Sultan Selim silla kaudu Anatolia poolsaarele sõitma. Enne teele asumine kontrollige liiklusolukorda.

Allikas: Vikipeedia; Wikipedia; Kıyı Emniyeti Genel Müdürlüğü.

Anadolu majakas asub Bosporuse põhjakaldal, kus see ühineb Musta merega, Aasia poolsaarel, Yum neemel (allikates mainitakse ka Yon või Hrom neem). See asub Beykozi piirkonnas, samanimelise küla lähedal. Esimene majakas rajati 1830. aastatel. Praegune torn avati koos Rumeli majakaga 15. mail 1856, Krimmi sõja ajal. Prantslaste majandamise litsents lõppes 1933. aastal; praegu haldab majakat Kıyı Emniyeti Genel Müdürlüğü (rannikujõudude peadirektoraat).

Valget värvi silinderkujuline torn on umbes 20 meetri kõrgune, koos rõdu ja valgustusruumiga. Kuna see asub kaljse neeme otsas, on valgus merepinnast umbes 75 meetri kõrgusel. Torniga on ühendatud kahekordne majakas. Valgusallikas on muutunud ajajooksul: esmalt kasutati gaasi, seejärel etüleeni ja lõpuks elektrit. Türkikeelses Vikipeedias kirjeldatakse Anadolu majakat kui ühte harulähedasematest majakatest, mis on säilitanud oma algse välimuse.

Kıyı Emniyeti Genel Müdürlüğü (rannikujõudude peadirektoraat) kuulutab Anadolu majaka ühe turismile avatud majaka hulka. Kuid enne külastamist tasub olukorra üle kontrollida, sest tingimused võivad muutuda. Küla on väike kalastuspaik; majakat saab vaadata kaljult, kust avaneb vaade nii Mustale merele kui ka Rumeli majakale. Hommikul, kui vaatate Rumeli poolt, näete nüüd peegeldunud pildi.

Neeme kaljudel puhub tugev tuul; olge rannale minnes ettevaatlik ja hoidke lapsi lähedal. Siit saate paralleelsetel teedel Šile suunas liikuda; see on marsruudi pikkim lõik.

Allikad: Kıyı Emniyeti Genel Müdürlüğü (rannikujõudude peadirektoraat); Vikipeedia; Wikipedia.

Šile tuletorn, mis on selle marsruudi viimane tuletorn, asub umbes kilomeetri kaugusel Šile küla põhja-kirdes, Šile neemel, 60 meetri kõrgusel kivimite peal. See ehitati 1859. aastal sultan Abdülmecidi valitsusajal ja avati 1860. aastal. Türkikeelne Wikipedia seostab seda "Tuletornide Ametiga", mida juhtis prantsuse päritolu Michel Pasha, mis tähendab, et see on sama ametniku käe all rajatud osa sellest kettist, mis algas Yeşilköys.

Kahekümne meetri kõrgune, kaheksakandilise põhjaga kivitorn on valge, kuid seda kaunistavad õhukesed mustad horisontaalsed ribad. Torniga on ühendatud ühekorruseline valvuri maja. Tuletorni valgus on nähtav kuni 20 meremiili kaugusel. Algselt gaasiga töötav tuletorn muudeti 1968. aastal elektriga töötavaks.

Šile tuletorn on Kıyı Emniyeti (rannikujõudude) nimekirjas esimese kohaga olevatest turistidele avatud tuletornidest ja türkikeelne Wikipedia teatab, et see on praegu muuseum. See on marsruudi tuletornidest koht, kus on kõige suurem võimalus selle interjööri näha; enne külastust kontrollige praeguseid külastuspäevi ja -aegu. Külastuse ajal pöörake tähelepanu torni kaheksakandisele kujule, kiviseinte paksusele ja tuletorni ruumi juurdepääsule.

Vaadake tuletorni ümbrusest Šile rannikule ja Musta mere avameredele. Kividel on tuul ja lained tugevad, seega olge rannale minnes ettevaatlik. Kui ootate, et tuletorn hakkaks tööle, pidage silmas, et tagasitee võib olla pimedas. Šile ja Ağva rannad ning ise küla on Radar'i reisimaterjalides lisaks kirjeldatud; kui teil on aega, võite siin öö veeta ja järgmisel päeval külastada küla.

Allikas: Kıyı Emniyeti Genel Müdürlüğü; Vikipedi; Wikipedia.