Holzmeisteri, Egli, Tauti ja Janseni Ankara.

Kampusele saab sisse Turgut Baştuğ tänavalt, selle lääneotsast; nagu Goethe-Institut kirjeldab, paikneb kogu kompleks jalakäijatele mõeldud alale. See ala tõuseb monumentaalsete trepikoosidena, läbib endise rektorimaja alumise korruse avara ruumi ja avaneb jalakäijatsoonile, kus paiknevad sümmeetriliselt järjestatud nelja hoone, millest igaüks on kolmekorruseline. Kampuse esialgne plaan ja mõned hooned pärinevad saksa arhiteedilt Baurat Nahtilt; kui Naht oma riiki tagasi läks tasuprobleemide tõttu, anti kogu projekti ja ehituse eest vastutus Egli kätesse, ja töö valmis 1933. aastal. Samal aastal asutati ka instituut: 1930. aastal avati Ankara Kõrgem Agronoomiakool, mis 30. oktoobril 1933 ümberkujundati Kõrgemaks Agronoomiainstituudiks, mis oli inspireeritud saksa agronoomiateaduskondadest, ja alustas tegevust viie teaduskonnaga: agronoomia, metsandus, veterinaaria, loodusteadused ja agronoomia kunstid. 1948. aastal liideti agronoomia- ja veterinaariateaduskonnad Ankara Ülikooliga; kuni 1955. aastani oli see riigi ainus agronoomiateaduskond.

Egli loomingust on parim näide endises rektorimajas: kahekorruseline, ristkülikukujuline hoone, ilma igasuguse dekoratsioonita. Läänekülge katab kahekorruseline, lai varjatud portik, mis viib sümmeetriliste trepikodade kaudu kõrgemale asuvasse korrusse. Fassaad on kaetud "edelputz" ehk peeneteralise krohviga; sees on puidukorrus, puidust seinapaneelid ja kolmeharuline puidust trepp. Esimese korruse põhjalõigus asuv konverentsisaal näitab, kui palju tähelepanu kõrgharidusele toona pöörati. Patoloogiahoone on samuti üks kampuse hoolikalt planeeritud hoonest. See on avatud ülikooli ala; Kultuurimälestiste registri andmetel on see külastajatele avatud, kuid siiski järgige ukse juures oleva töötaja juhiseid ja liikuge õppetundide ajal vaikselt.

Allikas: Goethe-Institut; Ankara Ülikooli Agronoomiateaduskond; Kultuurimälestiste register.

Ulusal väljakult lõuna suunas, Atatürk bulvarile suunduge ja jõudke kohani, kus see alla viib ooperi juurde. Bulvaril asuv viiekordne kivimaja aadressil 13 on Holzmeisteri projekteeritud hoone, mis mõeldud kinnisvara- ja päranduse pangale. Allikate kohaselt oli disain valmis 1933–34 ja hoone valmis 1934–35. Fassaadil on neoklassikaline stiil, marmorkatend ja sissepääsul kasutati Ankara kivi. Hoone, mis pikka aega oli kasutamata, renoveeriti riikliku postiteenistuse (PTT) poolt ja avati oktoobris 2013 postimärkide muuseumina. Seal on eksponeeritud osmanide ja vabariigi postmarke, teemalist kollektsiooni, postkaarte ja kommunikatsiooni ajaloo esemeid. Vikipedias on loetletud 4404 Türgi postmarki ja 1500 välismaist postmarki. Aktuaalseid külastuspäevi ja tingimusi saate kontrollida PTT muuseumi veebilehelt. See on ainuke hoone, kus saate näha Holzmeisteri interjööri, trepi ja korruste kõrgusi; ärge unustage pilgu üles tõsta, kui postmarke vaatate.

Muuseumist väljudes, suunduge Istiklal tänavale. Ka Türgi Vabariigi Keskpank, mis asub aadressil 10, on Holzmeisteri looming, valminud aastatel 1931–33. Pank asutati 1930. aastal seadusega, alustas tööd 3. oktoobril 1931 ja selle peakontor asub endiselt selles hoones; sisse ei pääse, vaid seda saab ainult väljast vaadata. Kultuuripärandi inventuuri järgi on see hoone iseloomulik: sümmeetriline kujundus, taganemas asuv kolmetelgiline sissepääs ja lai karniis, kivikattega fassaad, korrapärased aknaread ja peen piirdega katuseharja. See on üks hooneid, mis on 2025. aastal UNESCO ajutisse nimekirja kantud. Kui pöördate väljaku suunas, vaadake ka Sumerbanki hoonet; seda on sageli omistatud Holzmeisterile, kuid tegelikult kujundas selle 1937–38. aastal saksa arhitekt Martin Elsaesser, avati 29. oktoobril 1938 ja seda kasutab praegu Ankara Sotsiaalteaduste Ülikool.

Allikad: PTT, Arhiiv, Kultuuripärandi inventuur, TCMB ajalugu, Vikipedia.

Püümuse muuseumist alustage jalutuskäiku Atatürki puiestee ääres lõuna suunas. Pärast ooperiületust jõuate puiestee ääres asuvale pikale, sirgjoonelise katusega hoonele, mis praegu on Zübeyde Hanım kutse- ja tehnikagümnaasium. See on Egli poolt 1930. aastatel ehitatud İsmet Paşa tütarlaste instituudi hoone: keskel on neljakorruseline, horisontaalseid jooni rõhutav peamine osa, külgedel vertikaalsed osad trepiakendega, nurgadel 1934. aastal lisatud saaliosas ja rõdude ümarad nurgad, mis meenutavad Mendelsohni stiili. Goethe-instituut peab seda Ankara varasemate ja ühtsemate rahvusvaheliste stiili näidete hulka. Hoone on nähtav väljast, kuna see on kool. Sealt pöörate Sezenler tänavale ja jõuate Tauti gümnaasiumini.

Ankara Atatürki gümnaasium asutati 1886. aastal keskkoolina, oma nime sai 1938. aastal. See kolis 1940. aasta 10. oktoobril praegusesse hoonesse, mille Bruno Taut ja Franz Hillinger olid 1937. aastal projekteerinud. Taut saabus 1936. aastal Türki ja juhtis haridusministeeriumi arhitektuuri osakonda. Ta projekteeris samal perioodil keele-, ajaloo- ja geograafiateaduskonna ning selle kooli, ning lühikese aja pärast, pärast Atatürki sarkofagi projekteerimise, suri ta 1938. aasta detsembris Istanbulis. Hoone ida fassaad on Sezenler tänavalt hästi nähtav: A-korpuse sissepääsu juures on kaks kolonni, mis toetavad laiendust, mis on kaetud Ankara kiviga, lõunas on C-korpuse sissepääsu kattev kümne kolonni laiendus ning nende vahel madalamad koridorid. Taut on vältinud sümmeetriat; ida-lääne suunas paiknevatesse osadesse on paigutatud klassiruumid, lühematesse osadesse konverentsisaalid, söögisaalid ja spordisaalid. Alumine osa on kaetud siledate kividega, ülemine osa on krohvitud, katused on keraamilised. Lõuna-lääne nurgas asuv endine direktorimaja on praegu koolimuuseum. Hoone on aktiivne gümnaasium; ärge astuge aeda, vaadake fassaadi kõnnikult.

Allikad: Goethe-instituut; Leyla Alpagut (DergiPark, Mimarlık 351); MEB; Vikipeedia.

Sõitke Cebecisse Ankaray rongiga ja kõndige Dikimevist põhjaläbi kümme minutit, kuni jõuate Mamaki kultuurikeskusesse. See hoone on Egli varajaseimad tööd Ankaras: Musiki Muallim Mektebi (muusikaõpetajate kool). Kool asutati 1. septembril 1924 eesmärgiga koolitada muusikaõpetajaid keskkoolidele ning algas Cebecis savistest hoonetest; Egli ehitatud uus hoone aastatel 1927-1929 andis riigi esimesele muusikakoolile püsiva katuse. Hoonest näeb õhust vaadates välja nagu ümber pööratud klaver; klassiruumid, saal, söökla, magamiskohad ja töatoad olid kõik ühes struktuuris. 1930. aastate keskel muudeti kool akadeemiaks ja seejärel Ankara riiklikuks konservatooriumiks, ning 1938. aastal laiendati seda uute ruumidega. Kui konservatoorium 1985. aastal uude hoonesse kolis, sai sellest Mamaki omavalitsuse administratiivne hoone; alates 2005. aastast on see renoveeritud ja muudetud kultuurikeskuseks.

Tänapäeval asuvad seal teatrisaali, näituste saali ja kontsertsaali, raamatukogu, omavalitsuse konservatooriumi ja kursused; see on ainus Egli koolihoone, kus saate vabalt ringi liikuda. Selle lihtne vorm ja dekoratsioonita fassaad peegeldavad Egli varajast ratsionalismi; nagu Goethe-instituut kirjutab, sellise hoone kavandamine 1920. aastate lõpus Ankaras oli esimene märk lahkumisest "esimese rahvusliku arhitektuuri" kuppel- ja kaarvormidest. Egli Ankara nimekirjas on see hoone märgitud "Riikliku Konservatooriumi" nime all ja aastatega 1927-1929. Kui laval toimub üritus, siis astuge saali; ajakava leiate omavalitsuse veebilehelt. Kui külastate seda päeval, siis kuulete koridorites pillide helisid, sest hoone õpetab endiselt muusikat.

Allikad: Goethe-instituut; Mamaki omavalitsus; Ekonomim; Vikipeedia.

Ankaray rongiga sõitke Kızılay peatuseni ja seejärel kõndige Atatürk bulvarilt lõunasuunas, kuni jõuate Bakanlıklar piirkonda. See hoone, mille fassaad on 248 meetri pikkune ja mis on kaetud beežtoonis travertiinkiviga, on Holzmeisteri viimane ja suurim projekt Ankaras. 1937. aastal korraldas parlamendi uus hoone ehitamiseks rahvusvaheline konkurss. Konkursile laekus neljateist projekti, ja 28. jaanuaril 1938 avaldatud tulemuste kohaselt jagati esikoht Austria arhitekti Holzmeisteri, prantsuse Albert Laprade'i ja ungari Alois Mezara vahel. Ehitamiseks valiti Holzmeisteri projekt. Hoone ehitustööd alustati 1939. aasta sügisel, kuid Teine maailmasõda ja rahalised raskused viisid tööd aastateks seiskumisele. 1957. aastal peeti Bagdadi pakti kohtumine osaliselt valmis hoones. Kui Holzmeister 1948. aastal Austriasse naasis, jätkas ehitustööde juhtimine tema õpilane ja assistent Ziya Payzın. Hoone valmis 1960. aastal ja avati 6. jaanuaril 1961. Konkursist avamiseni möödus kakskümmend kolm aastat.

Viiekorruseline betoonhoone on väljast kaetud travertiinkiviga, sisemus on viimistletud kolmekümne erineva kohaliku marmoriga. Peamine sissepääs avaneb viie pronksuksest koosneva uksega au-saali. Parlamendi saal muudeti 1995. aastal poolringikujuliseks amfiteatriks. Holzmeisteri alates 1927. aastast kehtinud monumentaalne stiil, mis iseloomustub sümmeetria, kivikatte ja tõstetud sissepääsu kasutamisega, jõuab siin oma suurimasse väljendusvormi. Hoone on paremini nähtav väljast; et kogu fassaadi näha, peate üleminekumaale Atatürk bulvaril. Kui soovite interjööri näha, korraldab parlamendi igakuise "rahva päeva": broneering pole vajalik, külastajakaardi saab Dikmen väravast, et sisse pääseda. Kui parlamendi istungid, eelarvekõnelused või ametlikud pühad toimuvad, ei ole giiditeenust saadaval. Täpse ajakava leiate veebilehelt tbbm.gov.tr, "rahva päeva" lehelt.

Allikad: TBMM "rahva päeva" leht; SALT; Goethe-Institut; Wikipedia.

Sõitke Kızılaylt Ankaray rongiga ja astuge maha Bahçelievleris. Kui Jansen võitis 1928. aasta konkursi, talle tehti ülesanne planeerida Ankara linna, mille elanike arv oli 300 000. Ta tegi Newşehirist valitsusasutuste keskuseks, jättes Kale linnaosa roheliseks ja kauniks, joonistas Atatürk bulvaari peamiseks magistraaliks ja plaan kiideti heaks 23. juulil 1932. Bahçelievler on selle plaani kõige konkreetsem elamukvartali näide. 1934–35. aastal asutasid kõrgetasemelised ametnikud elamukooperatiivi, mis oli Türgi esimene selline kooperatiiv. Janseni soovituse järgi valiti selleks piirkond, mis asus linna läänes, väljaspool tolleaegsete planeeringupiiride piirist – Abdi Paşa farmikompleks. Jansen joonistas nii elamukvartali planeeringu kui ka elamute tüübid: umbes 350 kahekorruselist maja, mille ees ja taga olid aiad, kolm akatsiapuude rida, mis moodustasid rohelisi alasid, ning keskel asusid kool, turg, klubi ja raamatukogu. Algselt oli planeeringus tasakaaluliselt esindatud ühekordsed, kahekordsed ja ridaelamud. Kuid elanike soovil muudeti planeeringi kohaselt, et pakkuda aiaidega eramu. Algkool valmis 1945. aastal.

Tänapäeval on 7. tänav, ehk Ashgabati tänav, selle endise aedlinna peamine tänav. Goethe-instituudi sõnul on aedega elamud aja jooksul lammutatud ja nende asemele on püstitatud kõrghooned; Janseni joonistatud elamutest on säilinud vaid mõned. Jalutades mööda tänavat, vaadake hoonete laiusi, paralleelsete tänavate puude ridu ja nurgadel asuvaid aiapuid; saate planeeringu jäljed veel täna tänavapildist. MİMDAPi edastatud Janseni põhimõte, "Ankara ei saa kunagi olla tööstuslinn," saab siin tähenduse: töölispiirkond oli eraldi ja lihtsamalt planeeritud, samas kui ametnike piirkond oli aedade ümbritsetud. Lõpetage oma teekond siin, aedlinna kõnniteel.

Allikad: Goethe-Institut (Jansen, Bahçelievler, planeering); MİMDAP; Vikipeedia (Jansen Plan).