Gülhanest Cağaloğlu piirkonda: raamatud, villad ja tänavad.

Sirkecist rannikülg teel, Kennedy tänavale, pöörake ja suunake oma nägu Sarayburnu suunas; Topkapi palee merekindlustuste kohal, tee paremal asuv kivimass on Sepetçiler kasar. Kasar kasutatakse täna Yeşilay organisatsiooni peakontorina, seega külastage seda ainult väljast; ärge proovige ust avada, selle fassaad räägib juba ise kõigest. Siiski on see ehitis marsruudi kõige sobivam alguspunkt, kuna see on palee rannikuäärsest elust säilinud ainus osa. Kasar ehitati 1643. aastal sultan Ibrahim ajal, arhitekt Kasım Aga juhendamisel, Haliči suudme vaatega olevate Bütsantsi kindlustuste kohale. 17. sajandi alguses oli palee välisaiaga ümbritsetud kindlustuste ääres veel mitmeid paviljoone; sellest on säilinud ainult see üks. Nime pärineb ümbruses töötanud korvimeistritelt; legendi kohaselt aitasid nad ehituskulude katmiseks, kuna sultan oli huvitatud korvikeetmisest. Teine legend seostab nime Edirne palee kõrgete paviljonidele antud "korvimeister" nimega; mõlemad jutud on allikates esitatud. Vaadake ehitist esmalt kaugelt ja seejärel lähemalt: alumise korruse kaared ja võlvid toetavad ülemist korrust, nii et paviljon on tegelikult ehitatud kindlustuse kohale, mis oli varem paatide hoiupaik. Paatide hoiupaigas asusid sultanide paadid; sultan vaatas sealt laevastiku paraade ja haremis olevad naised vaatasid tseremooniaid ülemise korruse akendest. Alumise korruse kaared kuulusid sellele paatide hoiupaigale. Ülemise korruse plaan on kuubikujuline, selle keskel on kuppel ja sellest välja ulatuvad kolm väljendust; sissepääsu kõrval on ristkülikukujuline ruum. Pöörake tähelepanu akendele: alumisel korrusel on ristkülikukujulised marmorpihvid, ülemisel korrusel on teravad kaared; see erinevus on nähtav juba kaugelt. Yeşilay avaldatud teabe kohaselt on punane marmor toodud Darıca ja Rusçukist, fritažid on toodud İznikist, metallitööd on toodud Samakovist ja Thessalonikiist. Parim foto sellest ehitisest on tehtud hommikul, kui päike paistab idast; taustal on Sirkeci raudteejaama katus ja ees Haliči suudmest sisenevad paadid. Kasari akendest on näha Galata silda, Galata torni ja Karaköyd; samast vaatepildist saate seda näha ka kõnniteelt. Allikate kohaselt renoveeriti ehitis 1739. aastal, sultan I. Mahmudi ajal; järgnevatel kahel sajandil käsitleti seda halvasti. Vabariigi algusaastatel kasutati seda meditsiiniapteegi lao Sarayburnu otsas ühinevad Marmara meri, Bosporuse väin ja Haliçi. Peatuge hetkeks ja vaadake, miks seda poolsaart sajandite jooksul palee asukohana valiti. Kultuuriportaali andmetel asub poolsaare otsas 1926. aastal püstitatud Atatürki mälestusmärk, mis on Türgi esimene Atatürki mälestusmärk. Sealt on vaid mõned sammud Gülhane pargi mereäärse värava juurde; järgmine peatamine algab sellest väravast. Allikad: TDV Islamientseüklopeedia, Sepetçiler Kasrı; Yeşilay; Kultuuriportaal.

Gülhane parki sissepääsuks seekord ei kasuta peamist väravat, vaid merelt poolt asuvat sissekäiku. See sissepääs avaneb vastupidises suunas kui enamik külastajad, liikudes alt üles. Kohe sissepääsu juures, puude vahel asuv ainus marmorsammas on "Gotide sammas". Kuna see asub tee ääres, võib see kiiresti silmist kaduda. Sammas pärineb Rooma ajast, umbes 19. või 14. sajandist, ja on valmistatud üheks tükiks Marmara saare marmorist. Selle peal on Korintlaste stiilis dekoratsioon, mis on kaunistatud akantuse lehtedega. Aluses olev ladina keeles kirjutatud tekst tähistab võitu gotide üle. Vikipedias on seda monumenti kirjeldatud kui vanimat Rooma ajast tänapäevani säilinud ehitist, kuid sellel kirjutatud võidu kuulutaja keiser on endiselt arutlusel. Veetke mõni minut samba juures, et püüda leida aluse ümber olevat kirja; kuigi tähed on kulunud, on need hommikul päikese käes nähtavad. Sealt edasi, liikudes ülespoole peamise värava suunas, läbite pargi moodustavate puude alt. Ingliskeelse Vikipedias on mainitud, et osa neist puudest on pärit 1800. aastatest. Paradi pindala on umbes 9,7 hektarit. Osmanni impeeriumi ajal oli see Topkapi palee aed, mis oli avalikkusele suletud. Palee Marmara mere poole suunatud aias oli plats, kus mängiti ciritit, ja selle kohal asus Gülhane palee. Abdülmecid kuulas 3. novembril 1839 Gülhane'i manifesti, mis algatas Tanzimat'i (moderniseerimisliikumise), just selles palees. Abdülaziz lasi palee 1865. aastal lammutada; täna ei leiate selle kohal midagi. Kuid pargi nimi pärineb just sellest paleest, mis tähendab "rooside palee". Aed avati 1912. aastal linnapea Cemil Paša ajal avalikkusele ja sellest sai park. 1926. aastal püstitati pargi lähedale esimene Atatürkile pühendatud monument. Linnavalitsuse veebilehe kohaselt tutvustas Atatürk 24. novembril 1928 uued tähed esmakordselt just selles pargis. Kui te kõndite ülesmäge, näete paremal, pargi lääneküljel, pikk ja madal hoonete rida. Need on palee tallid ja alates 2008. aastast asub seal Islamiteadlaste Teadus- ja Tehnoloogia Ajaloo Muuseum. Samal küljel asub ka 2017. aastal avatud professor Fuat Sezgini Teadusajaloo Raamatukogu. Kuigi me ei külasta neid, on hea meeles pidada, et need hooned on algselt tallideks ehitatud. Paradi järve ümbrus on kõige varjulisem koht, kus saab istuda. Ingl Enne ukse kaudu lahkudes, vaadake tagasi alla, suunas Sarayburnu poole; sealt näete kõige paremini parki ja seda, kuidas palee linna suhtes kõrgemal asub. Järgmine peatus on mõne sammu kaugusel, samal nurgal asuvas paviljonis. Allikas: TDV Islamientseüklopeedia, Gülhane palee; Istanbuli kuberneri amet; Vikipeedia, Gotide sammast.

Alay Köşkü juurdepääs toimub pargi teelt, peaaegu otse peavärava kõrvalt laia ramppi kaudu. Ärge väljuge väravast, vaid suunduge köögile pargi poolt. Rampilt jõuate kõigepealt suure saali, sealt terrassile ja seejärel köögi peamisele alale – ümmargasele saalile. Tänapäeval asub siin Kultuuriministeeriumi 12. novembril 2011 avatud Ahmet Hamdi Tanpınari kirjandusmuuseum-raamatukogu. Sissepääs on vabalt ligipääsetav nagu tavalisesse raamatukokku, kuid oodatakse vaikust. Köögi algne kujul oli see 16. sajandi lõpus ehitatud puidust hoone. Tänapäevane marmorist hoone ehitati II. Mahmudi ajal, nagu kultuuriministeeriumi andmetel, aastal 1819. TDV (Türk Dünyası Vakfı) islami entsüklopeedia ajalooliste uurimuste kohaselt, on hoone ehitatud aastatel 1810–1819 ja selle stiil meenutab Balyani perekonna liikme Krikor Amira Balyani tööd. Hoone asub Fatihi poolt linnast ja paleest eraldamiseks ehitatud müüri nurkkõrval ja selle ampeerstiilne marmoriga kaetud fassaad on suunatud Alemdar Caddesi tänavale. Ümmargasel saalis on seitse kaarjas akent, millest igaühe raam on must marmorist ja nende kohal on Keçecizade İzzet Mollaga köögile kirjutatud luuletuste ridu. Seisake akende ees ja vaadake tänavale: otse teie ees on Bab-ı Ali värav ja teie all trammirada. Keisrid vaatasid samadest akendest käsitööliste paraade, sõjaväe väljalaske ja linna pidulikuid üritusi. TDV-i sõnul oli köök palee ainus osa, mis oli otseselt linnaga ühenduses. Kultuuriministeeriumi lehelt võib lugeda, et IV. Murad vaatas siit köögist käsitööliste paraadi, mis koosnes neljakümbest valgest kaamelist, enne Bagdadi ekspeditsiooni. Pärast Tanzimati (reformide) perioodi muutus pidulike ürituste marsruut Dolmabahçesse ja köök kaotas oma funktsiooni. Aastal 1855 sai sellest telegraafijaam, 1926. aastal anti see Atatürki otsusega Kaunite Kunstide Ühingule ja 1938. aastal liideti see Topkapı paleega. Hiljem asusid siin Eminönü rahvamajas ja muinsuste kaitsekomisjon. Enne raamatukogu asus siin Topkapı palee muuseumi rahvakunsti kollektsioon. Tänapäeval on salongides väljas üle saja eseme ja dokumendi, mis kuuluvad 33 autorile. Tanpınari ja Yahya Kemali Beyatlı isiklikud esemed on nende vitriinide keskpunktis. Vaadake näitust, järgides Raamatukogu nime kandva autori elulugu, teosed, isiklikud kirjutised ja ajakirjas "Varlık" ilmunud artiklid on eraldi osas esitatud; kui teil on kaasas mõni Tanpınari raamat, on see koht ideaalne lugemiseks. Palun ärge teisi lugejaid fotograafimise ajal häirige ja ärge kasutage vitriinide ees välkvilkuma. Raamatukogu on pühapäeviti suletud; enne külastamist kontrollige palun ametlikult veebilehelt avamisajad. Ühes tunnis peatuse ajal veedke kakskümmend minutit näitusega tutvumisele, ülejäänud aja lugemisele ja aknast vaatamisele. Väljudes laskuge ramp mööda tagasi pargisse, astuge peaukse kaudu välja Alemdar tänavale ja pöörake vasakule, suunas Sultanahmet. Mõne sammu pärast on vasakul kitsas tänav, mis kulgeb müüri ääres – see on Soğukçeşme tänav, ja järgmine peatkoht asub seal. Allikad: Kultuuri- ja turismiministeerium, Alay Köşkü; TDV islami entsüklopeedia, Alay Köşkü; Fatih'i maakond; Istanbul linnavalitsus.

Gülhane'i peamurust väljudes, ärge pöörduge Alemdar tänavale, vaid pöörake vasakule. Vasakul pool, kohe pärast väljumist, on kividega kaetud tänav, mis kannab nime Soğukçeşme. See tänav kulgeb müüri ääres kuni Ayasofya tagumise küljeni. Tänavale nime andev marmorist pursikas asub Gülhane'i otsas, seega alustate jalutuskäiku selle juurest. Vikipedias on pursikas dateeritud 18. sajandi algusse, sultaan III. Selimi valitsusajale. Tänav ise on veelgi vanem: arvatakse, et see kujunes 18. sajandi jooksul, ja 1784. aasta kinnistusregistrid näitavad, et seal asusid juba majad. Mäeküljele tõusdes näete vasakul Fatihi poolt ehitatud lossimüüri, selle küljes on kahe- kuni kolmekorruselised puidukod, millel on rõdud ja pitsidega aknad, ning üks Bütsantsi aja siseveekogumise paak. Need majad olid 19. ja 20. sajandi algul ehitatud, nelja- kuni kümnekorruselised osmanide stiilis majad, mis olid 1980. aastate alguses halvas seisus. Türgi automobiili- ja turismiliidu president Çelik Gülersoy lasi tänav 1985. ja 1986. aastal täielikult renoveerida ja autoliikluseks sulgeda; täna nähtav kujundus on selle projekti tulemus. Ingliskeelne Wikipedia teatel kasutati renoveerimisel betooni, mitte puitu, ja fassaadid kaeti puiduga. Istanbuli raamatukogu veebisaid kinnitab, et suurim hoone ehitati betoonist ja selle väliskülg kaeti puiduga. Pange tähele, et rõdude suhe, akende pitsid ja värvid on kujundatud vanade tänavafotode põhjal, kuid materjalid on uued. Enamik majadest on kasutusel majutusasutusena; neisse ei pääse sisse, sest tänav on mõeldud ainult väljast vaatamiseks. Vaadake fassaade, mitte silti; iga maja korrusarv ja rõdude kujundus on natuke erinevad, ja see erinevus loob tänavale rütmi. Tänavas, müüri lähedal, asub Bütsantsi ajast pärit siseveekogumise paak; Vikipedias on selle mõõtmed umbes 16 meetrit pikk, 11 meetrit lai ja 12 meetrit kõrge, ning seal on kuus marmorsamba. Paak renoveeriti 1985–1987 ja anti ettevõttele. Kui uks on avatud, võite sambad näha, vaadates ukse alt. Tänavas asuv suurim maja on kolmekorruseline hoone, mille pindala on 775 ruutmeetrit, ja see on Istanbuli raamatukogu, kuhu president Çelik Gülersoy annetas 40 aasta jooksul kogutud Istanb Tänaval, selle ülaosas, paremal asub Hagia Sofia tagumise seina osa, edasi avaneb väljak, kus asuvad Topkapı palee Bab-ı Hümayun värav ja III. Ahmedi pursik. Pühendage umbes pool tunnist tõusu ületamisele, teine pool aga raamatukogule ja veetankile. Tänaval pole pingid, seega puhake väljakul, mis asub tänaval ülesmäge. Sealt saate minna Hagia Sofia eesseisva väljaku kaudu Sultanahmeti väljakule ja seejärel liikuge Divanyolu tänaval lääne suunas, järgides trammiliini. Basın Müzesi, mis on trammiliini lõpp-peatus, asub umbes kümne minuti jalutuskäigu kaugusel, tänaval, enne Cemberlitaşı jõudmiseks. Allikad: Vikipeedia, Soğukçeşme tänav; Çelik Gülersoy Fondi Istanbuli raamatukogu; Vikipeedia, Soğukçeşme tänav.

Divanyolu tänaval kõndides jõuate Çemberlitaşı lähedale, kus paremal asub neljakorruseline, sümmeetrilise fassaadiga neoklassikuline kivimaja – Türgi Ajakirjanikute Ühingu ajakirjandusmuuseum. Hoone ehitati 1865. aastal haridusministri Safvet Paša poolt; selle esimesed kasutajad olid haridusministeerium ja Istanbul Darülfünun, mis olid vastavalt Ottomani impeeriumi haridusministeerium ja ülikool. Vikipedia andmetel avati siin 1. juulil 1875 Türgi teine kunstinäitus, kus esitleti ka Şeker Ahmet Paša teoseid. Teise Abdülhamidi valitsusajal anti hoone tsensuurikomisjonile; see, et pressi kontrollinud koht on nüüd ajakirjandusmuuseum, on väikene ironia. 1908. aastal läks hoone Istanbuli omavalitsuse valdusse ja kuni 1983. aastani asusid siin erinevad omavalitsuse osakonnad. Sel aastal leppisid omavalitsus ja ajakirjanikute ühing kokku, et hooneest saab muuseumi; pärast renoveerimist, mis kestis 1984. kuni 1988. aastani, avati muuseum 9. mail 1988. Vikipedia tutvustab muuseumi kui Türgi esimest ja maailmas neljandat ajakirjandusmuuseumi. Vaadake kõigepealt fassaadi: akende järjestus, korruste eraldused ja kivitööd peegeldavad 19. sajandi Istanbulis valitsenud avalike hoonete kontseptsiooni. Kui muuseum on suletud, lõpeb siin peatuse koht ja hoonet saab ainult väljast vaadata; ühing teab, et on avatud tööpäevadel pärastlõunal ja sissepääs on tasuta, kontrollige enne külastamist ühingu veebilehelt uusimat infot. Kui muuseum on avatud, ootavad teid sees neli galeriid, ja külastus algab ajakirjanduse ajaloo galeriiga. Galeriis on I. osa Ibrahim Müteferrika 1729. aastal asutatud trükikoja täpselt samas mõõdus olev mudel; see on ainus koht, kus saab Ottomani impeeriumi ajakirjanduse esimesi samme kolmemõõtmeliselt näha. Samal korrusel on 1828. aasta ajaleht Vekayi-i Mısriye, dokumendid Teise Konstitutsiooni ajast ja Vabariigi algusaastatest. Trükkimis- ja pressiseadmed on galeriis kõige aega võttev osa: 1870. aasta kivitrükimasin, 1892. aasta lettritrükimasin, Leipzigis valmistatud offset-masin, klišee-töökoda ja Anadolu Ajansı kasutusel olnud seadmed. Kirjutumasinad, telegraafid ja telefotoseadmed näitavad samm-sammult, kuidas uudised jõudsid ajalehte; ärge jätke lugemata seadmete kõrval olevad selgitused. M Muuseumist väljudes, veidi edasi, läänes, tänav keskel asub Çemberlitaşi monument, tuntud ka kui Konstantino kolonni. Sõidu sihtkohaks võiks olla just selle vanima Istanbuli monumentide hulka kuuluva ehitise juures. Tagasi sõitmiseks võite kasutada T1 trammiliini, mille peatuskoht Çemberlitaş asub monumenti lähedal. Mõne peatuskohaga jõuate Sirkeci või Kabataşisse. Allikad: Türkiye Gazeteciler Cemiyeti (Türgi ajakirjanike ühing), Basın Müzesi (ajakirjandusmuuseum); Kültuuriportaal; Vikipedia, Türkiye Gazeteciler Cemiyeti Basın Müzesi.