Galata kindlusest Bekir Ağalar maja juurde, teekond läbi Kahramankazani ja Çubuki.

Karalar küla on umbes kümme elanikuga küla, mis asub Kahramankazan kesklinast umbes kaheksa kilomeetri kaugusel. Arheoloogiline paik asub küla põhjaosas, kivimassiivi Asarkaya lähedal. Parim on jätta auto küla sees turvalisse kohta ja minna kivimassiivile jalgsi, sest seal pole korralikku parklat. Seal pole sissepääsu, piletikassaid ega infotahvleid; peate leidma oma tee. Esiteks vaadake ise kivimassiivi. Kahramankazani omavalitsuse ajaloo lehel on kirjutatud, et sellel kivimassil on inimese poolt raiutud süvendid ja seda ümbritsevad müürid. Samas allikas väidab, et arvatakse, et seda kivimassiivi kasutati klassikuaegadel sõjalise garnisonina ning Rooma perioodil muutus see kohaks, kus leiti palju keraamikajääke. Otsige kivimassiivi põhjas olevate kivisse raiutud astmete jäänuseid; need astmed, mida on näha piltidel, on vana tee jäänused, mis viis ülemise ehitise varemeteni. Ärge astuge astmetele ega müüridele, vaid vaadake neid küljelt. Sellele kivimassile pööras teadlaste tähelepanu 1933. aastal Remzi Oğuz Arık. TDV Islamitsevikus kirjutatakse, et Arık, kes määrati Ankara arheoloogina, kaevas Karalaris ja avastas Galate linna ning tutvustas maailmale Deiotarosele kuuluvat kivikirja. Üks kivikirjade kogumik kirjeldab, et Karalaris leitud hauakivi kuulub Galate tetrahhi Deiotarose pojale Deiotaros Philopatosele ja pärineb umbes aastatest 43–40 eKr. Seetõttu seostatakse Karalarit Bluciumiga, mida Strabon nimetas Deiotarose residentsina. Kuid see seos pole kindel; Stephen Mitchelli 1974. aastal Anatolian Studies'is avaldatud uurimistööd on jätkanud Galate linnade asukoha arutelu. Pidage seda hüpoteesina meeles, kui vaatate kivimassiivi tipust. Pöörake tähelepanu ka kivimassiivi ümbritsevatele künkatele. Ingliskeelne Wikipedia kirjutab, et küla põhjaosas on näha templivaremeid ja hauataguseid. Commonsis on pilt kohalikust Galate tumulust. Mõnedes neist tumulustest näete illegaalsete kaevamiste augud. Ankara ülikooli dotsent Dr. Çiğdem Gençler Güray räägib, et pinnauuringute järel on selgunud, et kohalikud on alal lõhkeainetest kasutanud ja kahjustused on pöördumatud. Ta kinnitab, et kivimüürides ega muudes kohtades pole väärtuslikke esemeid. Kui näete aukusid või purunenud tükke, ärge puudutage neid ega teisaldage midagi. Güray juhtis pinnauuringuid, mis algasid 2021. aasta sügisel ja Kivikõrga laius selgitab juba üksi, miks just siia garnison paiknes. Fotode jaoks on parim valgus hommiku varajasel ajal; keskpäeva paiku muutub valgus kivisel pinnasel kareks. Alal on väga vähe varju, seega on suvel vaja kindlasti kaasa võtta müts ja vett. Tihti võib mäe otsas tuul tugev olla, seega püüsige lähedal ja ärge lähedage kivi serva. Üks tund ja viisteist minutit on piisav, et näha kivikõrga, treppide ja lähima matusekünna. Seejärel suunduge tagasi külla ja sealt edasi umbes kaheksa kilomeetri kaugusele asuvasse maakonna keskusesse, kus asub Satıkadın muuseum. Allikad: Kahramankazan omavalitsus, Kahramankazani ajalugu; DHA, Hellenistlikud, Rooma ja Bütsantsi asulad Ankaras; TDV Islamientseüklopeedia, Remzi Oğuz Arık; Attalus, Deiotaruse epitaaf.

Satı Kadın muuseum on kahekorruseline külamu, mille Kahramankazani omavalitsus restaureeris ja 2014. aastal muuseumiks muutis. Muuseumi ees asub Satı Kadını büst ja monoliitne purskkauss, mis jutustab tema elust. Enne sissepääsemist lugege purskkausi paneelidel olevat tekste, mis räägivad tema tegevusest külavanemana, kohtumisest Atatürkiga, parlamendiliikmena ja viimastest aastatest. See lühike lugemine annab teile konteksti, mida saate kasutada, kui uurite maja sisemuses olevat interjööri.

Satı Kadını elu võib kokku võtta nii: tema sündis 1890. aastal Kazan külas, tema algne nimi oli Hatice. Ta sai nime Satı Ağa, pärast võitu, mida ta saavutas isa pärandi eest võideldes ühe külakommunisti vastu. Vabadussõja ajal töötas ta armeele varustuse hankimiseks. Pärast tähestiku reformi õppis ta rahvakoolides lugemist ja kirjutamist. Kui naistele anti õigus olla külavanemad, valiti ta Kazan küla külavanemaks. Pärast seda, kui naistele anti õigus valida ja valituks saada, oli ta üks kahekümnest naisest, kes pääses parlamendisse. Kahramankazani omavalitsus nimetab teda esimeseks naiskülavanemaks, kes sai parlamendiliikmeks. Ta oli Ankara parlamendiliige aastatel 1935–1939 ja töötas parlamendis põllumajanduskomisjonis.

Atatürkiga kohtumise üksikasjad on erinevates allikates erinevad. Vikipedias on kirjutatud, et Atatürk kohtus temaga 1934. aastal, kui ta külastas Kızılcahamamit ja läbis Halkavuni piirkonna. Anatolia Ajansile antud intervjuus rääkis tema lapselaps, et Atatürk külastas samal aastal Istanbuli teel seda piirkonda. Sel ajal, kui külaelanikud olid ebakindlad, astus Satı Kadın esile ja pakkus talle jogurijoogit.

Perekonna jutustuse kohaselt, kui talt küsiti, kui vana ta on, ütles ta, et ta on 1919. aastal sündinud, ja väitis, et ta ei ole elanud enne, kui Rahvuslik Võitlus algas. Parlamendi registrites on tema nimi Hatı Çırpan. Tema lapselapse sõnul andis talle selle nime Atatürk.

Küsige maja töötajatelt lisateavet nende lugude kohta. Omavalitsus teab, et töötajad annavad külastajatele infot. Maja sisemuses on esitatud Satı Kadını kasutatud esemeid, rõivaid ja tolle ajastu objekte. Pöörake eriti tähelepanu seintele riputatud fotodele ja maalidele, sest need näitavad kõige selgemalt teed, mis viis külaamust parlamendi kõnetribünile. Anatolia Ajansi teatel hoiab tema perekond seda rõiva ja vööd, mida ta kandis, kui ta võ Enne muuseumi külastamist, veenduge selle avamisajad ja -päevad Kahramankazani omavalitsuselt. Linnaosas asub ka tema nime kandev Satıkadın park, kus on samuti mälestusmärk; kui aega on, võite sinna ka lühikese ekskursiooni teha. Umbes 45 minutit piisab, et näha maja, aia ja purskkaevu. Sealt saate edasi lõunasöögipausi jaoks Kurtboğazisse, mis asub Istanbuli tee ääres, paisu lähedal. Allikad: Kahramankazani omavalitsus, Satı Kadın muuseummaja; Anadolu Ajansı, Satıkadını mälestus; Vikipeedia, Hatı Çırpan ja Satıkadın muuseum.

Marsruudi kolmas peatus ei ole muuseum, vaid puhkepaik. Kahramankazani ringkonnavalitsuse andmetel asub Kurtboğazı paisjärv Istanbuli teel, umbes viie kilomeetri kaugusel ringkonna kesklinnast. Pärast hommikust jalutuskäiku Karalaris ja muuseumis seismist võtame siin aega, et istuda, süüa ja koguda energiat teise poole päeva jaoks. Me ei räägi paisjärve ehitamise ajaloost ega selle rollist Ankara veesüsteemis; siin on oluline leida rannas mõnus koht. Ringkonnavalitsus teab, et järve ümbruses on piknikulaudade, restoranide ja eraldi puhkealadega kohti. Samal ajal teavitab ASKİ, et paisjärve piirkond on erikaitseala ja seal vee sisse minek, piknikute pidamine ja tulede tegemine on ohtlik ja keelatud. Lugege need kaks infot koos: sööge toidu rannas asuvates kohas või määratud puhkealades, ärge seadke rannale ise piknikulaua ja ärge tehke üheski kohas tuld. Nädalavahetustel on need kohad kiiresti täis, seega on parem tulla tööpäeviti. Võtke oma praht kaasa; ASKİ tuletab meelde, et kõik, mis satub ojadesse ja rannale, halvendab vee kvaliteeti. Veetamine on kindlasti keelatud; ASKİ ametnikud ütlevad, et need alad ei sobi ujumiseks, kuna paisjärve põhjas on savist ja mudast koosnev kogunem. Ringkonnavalitsuse lehel mainitakse kalapüüki ja tehakse märgiks, et järves elavad peegelsalakala, tavaline salakala ja hõbekala. Kui soovite kalastada, tutvuge enne praeguste reeglitega. Lühike jalutuskäik rannikul on pärast sööki jalgade sirutamiseks ideaalne. Jalutades vaadake ümbruse geograafiale. Kahramankazani omavalitsus teab, et ringkond asub Akıncı tasandikul ja põhjas on Köroğlu mägede lõunapoolsed harud, mis eristavad Sis-Anatooli Lääne-Mustast merest. Vaadake põhja suunas olevatele kõrgustele; seal on omavalitsuse mainitud mäed. Paisjärve toitvad Bahtılı, Kınık, Pazar ja Uzunöz jõed. Nendest nimedest on Kınık ühe sellise küla nimi, kus Güray meeskond leidis hommikul keraamilisi fragmente. Seega istute pärastlõunase pausi ajal kaardi peal, mis kujutab hommikuse arheoloogilise väljakaevamise ala. Ka tasandiku toodang on selle peatuskohaga seotud. Omavalitsuse andmetel kasvatatakse ringkonnas nisu, odra, läätsed ja suhkrupeedi, kuid kõige tuntum toode on tasandiku meloni. Augustis ja septembris korraldatakse omavalitsuse eestvedoga meloni turg. Kui te suve lõpus möödute, otsige seda meloni Allikas: Kahramankazani ringkond, Kurtboğazı pais; Kahramankazani omavalitsus, Kahramankazani ajalugu; ASKİ (veeteenuste osutaja), hoiatus: paisudele sisenemine on ohtlik ja keelatud.

Çubuki Linnameuseum asub linna keskusel, ajaloolises Bekir Ağalar majas, mis kuulus kunagi ühe rikka perekonna omanduses. Linnavalitsus restaureeris maja aastal 2013 ja avas selle aastal 2015 rahvusvahelise Čubuki marineeritud toodete ja kultuurifestivali ajal näitusesaalina. Kultuuri- ja turismiministeerium registreeris hoone aastal 2017 linnameuseumina. Vikipedias märgiti, et muuseumil pole parklat, seega tuleb auto lähedasse tänavasse jätta ja muuseumini jalutada. Enne sissepääsemist peatuge aias. Commonsis olevate fotode kirjelduste kohaselt on aias väljas arheoloogilisi esemeid. Čubuki linnavalitsuse ajalugu ütleb, et piirkond on pärast hittide ajal läbinud järjestikku frigide, galatide, perslaste, roomlaste ja bütantslaste perioodid; galatide kiht, mida nägite hommikul Karalaris, on siin samuti olemas. Küsige töötajalt, kust aias olevad kivid pärit on. Seejärel vaadake maja fassaadi ja leidke tänavalt koht, kust näete kogu hoonet; foto tegemiseks on pärastlõunal küljelt tulev valgus ideaalne. Üks maja tähtsuse suurendav detail on see, et Atatürk ööbis selles majas aastal 1933, kui ta piirkonda külastas. Lugu, mida kuulsite hommikul Satıkadın muuseumis, juhtus aasta hiljem; mõlema piirkonna muuseum hoiab endas sama ajastu kahest erinevast külastusest. Rääkige sellest töötajaga vestluse teemana, kohalikud lood on sellistes detailides rikkalikud. Sees, külastuse keskpunkt on 1402. aasta Ankara lahingu panoraam. Et lahingu paremini mõista, teadke, et Vikipedias on kirjas, et lahing toimus 20. või 28. juulil 1402 Čubuki tasandikul, Osmanite impeeriumi ja Timur impeeriumi vahel. Osmanite sultaan I. Bayezid võeti vangi ja riik läks üheteistkümneks aastaks valitsejata perioodi. Vaadates panoraami, kujutage ette, et Osmanite armee vaatas Melikşahi küla suunas, samas kui Timur lõi laagri Čubuki jõe tasandikul. Laagri täpse asukoht on samuti arutlusel; mõned teadlased on pakkunud Haymanas asuva Culuki küla, kuid levinum on arusaam, et lahing toimus Čubuki tasandikul. Čubuki linnavalitsuse ajalugu ütleb, et paljude piirkonna külade nimed pärinevad sellest lahingust. Okçulari nimi pärineb sellest, et seal asus Yıldırım Bayezidi vibulaskjate üksuste peakorter. Linnavalitsuse andmetel võeti Bayezid vangi, kui ta Mahmutoğlan Mahallesi lähedal asuva mäe otsa oma hobusega kukkus. Üks külapõldude nimede, Kışlacık Kui te jõuate neljapäeval, korraldatakse omavalitsuse andmetel piirkonnas rahvamarknadega koos ka kohalike toodete turg, kus on müügil näiteks leib, võis, juust, kirsid ja õunapuu viljad. Keskuses asub ka registreeritud hoone, mis on ehitatud tellistest ja mille minaret on valmistatud puidust, mistõttu seda tuntakse "Puidust Minaretiga Mõisana". Selle välisest arhitektuurist saab hea ülevaate lühikese jalutuskäigu vahendusel. Seejärel suunduge loodenordesse, umbes kaheksa kilomeetri kaugusele asuvasse Karagöli järve suunas. Allikad: Kultuuriportaal, Çubuki linnameuseum; Çubuki omavalitsus, ajaloolised kohad ja ajalugu; Vikipeedia, Ankara lahing ja Çubuki linnameuseum.

Päeva viimane peatuskoht on Karagöl, mis asub Çubuki ja Kızılcahamami vahel, Kavakmäe ja Yıldırımmäe jalamil. Taimede ja metsade ministeeriumi andmetel asub looduspark 28 kilomeetrit Çubukist ja 68 kilomeetrit Ankarast. Tee algab Çubukist ja tõuseb loodesse. Järv asub 1630 meetri kõrgusel merepinnast. Selle kõrguse tõttu on siin õhtul tunduvalt jahedam kui madalatel tasanditel; enne autost väljudes pange endale soojem riietus selga. Selles peatuskohas keskendume rohkem järve ümbritseva metsa vaatamisele kui järvele endale. Vikipedias kirjutatakse, et Karagöl asub Iraan-Turaani taimestiku piirkonna loodepiiril ja siin kasvavad ka mõned taimed, mis on levinud veelgi põhjemal asuvas Euroopa-Siberi taimestiku piirkonnas. Rannikul jalutades otsige väriseva tamme, musta tamme ja Kaukasuse lillipuu. Mõned vahtramärjad, pähklipuud ja õunapuud kuuluvad samuti perekondade hulka, mis moodustavad järve ümbritsevat tihedat metsa. Mustmännid ja kollased männid on aga nõlvadel levinud. Çubuki maakonna valitsus seostab seda taimestiku segu Ida-Anatoolia mandrilise kliima ja Musta mere niiske kliima vahelise ülemineku tulemusega, ning märgib, et tammede ja mändide vahel võib leida ka pähklipuusid. Päeva jooksul nähtud kuiva stepitasandike ja selle metsa vahe on marsruudi kõige silmapaistvam kontrast. Vaadake puude lehti lähedalt ja, kui on sügis, vaadake vahtra lehtede värve. Çubuki omavalitsus teatab, et järve ääres asuvates metsades on allikad ja kivide vahelt voolav vesi on väga külm. Omavalitsuse andmetel on metsades võimalik kohata ka metsaloomi; käige vaikselt ja ärge neid toitke. Muuseumis kuuldud sõda on siin ka kohata. Çubuki omavalitsus räägib, et 1402. aastal peatusid Yıldırım Bayezidi armeed siin ja täitsid oma veevajadusi; Karagöl asub Kışlacık küla territooriumil, mis, nagu öeldakse, sai nime armee talvepesa järgi. Omavalitsus teatab, et varem oli järvel hotell, kus riiklikud koondised laagrisid pidid, kuid see jäi hiljem hooldamata ja lammutati. Jalutades järve ääres, pidage see lugu meeles. Looduspargis saab korraldatult piknikke, matku, mägironimist, taimestiku ja loomastiku vaatlust, maastiku vaatamist ja spordikalastust. Sissepääsul on valvurimaja, tualett, sissepääsu kabinet, Regionaalbüroo, Çubuki Karagöli looduskaitseala; Çubuki maakonna valitsus, Karagöl; Çubuki omavalitsus, vaatamisväärsused; Vikipeedia, Karagöl (Çubuk).