Dikmeni orgust Kurtuluş parkini ühendav roheline koridor Çankayas.

Vadi sissepääs on lõunas, Dikmenist. Järgige jõge põhja poole, suunas Ayrancı. Jätkake teed edasi sellest punktist. See oli kuni 1989. aastani jõekallast katvaid mitteametlikke elamuid täis ala. 1989. aastal käivitati Dikmeni orgu planeeritud linnarekonstrueerimis- ja arendusprojekt, mis oli esimene selline projekt Türgis. Esimene etapp valmis 1990. aastate keskel, teine 2002. aastal, kolmas 2009. aastal, viimane etapp on veel käimas. Projekti kõige tähendusrikkam element on see, et endine jõekallas ei ole ära suletud, vaid on muutunud maastiku keskpunktiks: järv ja kaskaadid jälgivad looduslikku veevoolu, vihmavesi jõuab maasse.

Umbes 70 hektari suurusel alal on 3-kilomeetrine jalutusrada, kaks kõrget silda, mis ületavad orgu, vaateterrass ja ronimissein. Vikipedias on loetletud üle 120 000 puud ja ligi 50 erinevat taimeliiki. Kevadel on palju külastajaid, kes tulevad kirsiõite vaatama; sügisel muudavad lehed, talvel lumi sama tee täiesti erinevaks. Kuna oru põhi on madal, kogunevad suvepäeviti siia kuumad. Jalutage varahommikul või hilja pärastlõunal ja võtke kaasa vett.

Üksikute sildadele ronides saab kõige paremini aru projekti ulatuse kohta, vaadates orgu tervikuna. Ka mõlemal pool orku asuvad elamuboksid on osa sellest projektist: vanadele elanikele mõeldud elamud asuvad kõrval kõrval kõrgema sissetulekuga inimestele mõeldud boksidega. Sissepääs on tasuta ja park on ka öösiti valgustatud. Kui välja tulla põhja poolt, algab tõus Ayrancist Çankaya mäeküljele.

Allikas: Vikipedia (TR ja EN), Yeni Ankara, ANFA.

Ayrancı külast, algselt tõus, viib teeni kohta, kus asub Botaanika park, mis asub Çankaya ja Cinnah tänavate vahelise nõlva peal. 1970. aastal rajatud park on 65 000 ruutmeetri suurune. Vikipedias on kirjutatud, et umbes pool selle alast on rohelist, veerand on metsik ja keskel on 1330 ruutmeetri suurune tiik; umbes 15 000 ruutmeetrit on kõva pinnas, ehk teed ja platsid. Pargi keskosas asuvad tiik, laste mänguväljak ja lillekasvuhoone. Kuigi selle nimi on botaanika park, kirjeldab Vikipedia seda linna parkina. Tule siia, et näha selle metsikku osa ja kasvuhoonet, ilma et ootaksid märgistatud teaduslikke kollektsioone.

Sellel marsruudil pakub Botaanika park puhkusepa ja uue vaatenurga. Pärast Dikmeni oru laia, uue ja tasase põhja on see koht klanitud, vanade puudega ja kitsam. Nende vahel on kahekümnes aasta: see park, mis avati 1970. aastal, näitab, kui erineval skaalal oruprojekt (mis algas 1989. aastal) planeeriti. See nõlv Çankaya palee all on Janseni otsuse tagajärg, et linn peaks kasvama lõuna suunas, Çankaya suunas, ja täna on see kaetud puudega.

Neile, kes tulevad üle mäe, on tiigi ääres asuvad pingid hea koht, et puhata; päeva keskpaigas on seal palju varju. Seğmenleri pargisse jõuamine on siit lihtne: Seğmenler asub samal nõlval, kuid sinna pääseb alla Çankaya tänavalt. Selle asemel, et mõlemat parki eraldi külastada, võib neid mõelda ühena, suurena rohelisena, mis teeb päeva keskpaeva lõõgastavamaks.

Allikas: Vikipedia (Ankara Botaanika Park).

Seğmenler park asub Atatürki puiestee ja Iraani tänav vahel, Çankaya palee alla jääval 67 000 ruutmeetri suurusel nõlval. Ankara pealinna omavalitsuse korraldatud konkursi võitnud disain, mis oli pühendatud Atatürki 100. sünniaastapäevale, valmis 1981. aastal, kuid park avati kaks aastat hiljem, 10. oktoobril 1983. Parki läbib Kavaklıdere oja. See on oluline, sest pärast Botaniaga seotud alaga on see teine kord, kui oja vooluala on pargina kujundatud. Jansen soovis Incest ja Bentderesi puhul, et org jääks roheliseks ja vaba hoonestamisest, ja see on siin väiksemas mastaabis realiseeritud.

Parkis on basseinid, laste mänguväljak ja amfiteater; vastavalt Wikipedia'le on amfiteater olnud kunagi TRT saadete ja popkontsertide toimumiskohana. Jalutades näete kahte kuju. Burhan Alkari "Seğmenler" mälestusmärk kujutab ratsastajaid ja lipuga seğmeneid; pargi nimi pärneb Ankara rahvuskultuuri sellest sümbolist. İlhan Komani pronksist kuju, mis paigaldati 1992. aastal, varastati 2016. aastal ja 2018. aastal asendati see uuega. Kujud ei ole pargis märgistatud, seega võib olla raske neid leida, kui alustate alumisest sissepääsust ja kõndite üles.

Nõlva tõttu on mugavam sissepääsest ülaosasse minna ja alla tulla: need, kes tulevad Botaniast, juba tulevad ülaosast alla. Allosas jõuate Atatürki puiesteele, kust marsruut pöörab põhja, mööda Kuğulu pargi ja Kavaklıdere suunas Kızılay'sse. See osa on tasane ja kõnniteedega; varju on vähe, seega võtke suvepäevadel kaasa müts.

Allikas: Wikipedia (Seğmenler Parkı).

Kızılayst alustades, Atatürk bulvaril põhja poole kõndides jõuate Sıhhiye platsile; metroo M1 jaam asub selle platsi all, otse pargi kõrval. Abdi İpekçi park avati 1981. aastal; varem kandis see nime Yenişehir park ja hiljem nimetati see ümber ajakirjaniku Abdi İpekçi mälestuseks. Allikate kohaselt on pargi pindala 33–37 tuhat ruutmeetrit. See on üks suuremaid rohealasid linna keskel, kus on laiad murukivid, dekoratiivne tiik, teeäärne kohvik ja laste mänguväljak. Park renoveeriti 2023. aastal; selle haldamisest vastutab omavalitsusega seotud ettevõte ANFA ja seal on avalikud tualetid.

Parigi sümbol on Metin Yurdanuri 1979. aastal valminud pronksist kuju "Käed", mis kujutab kahte taevasse ulatuvat kätt. Vikipedias kirjutatakse, et see kuju on osa 1970. aastate lõpus omavalitsuse algatatud kujutavkunstiprojektide seeria, ja kunstniku sõnul kujutab see töötavaid, loovaid ja produtseerivaid käsi. 2022. aastal restaureeris kunstnik ise selle 43 aasta pärast. Parima valguse saamiseks, et käsi altpoolt näha, on soovitatav tulla sinna hommikul.

See park on kõige lähemal Janseni rohelise tee ideele. Burati 1932. aasta plaanide kohaselt oleks pidanud roheline tee ühendama Havuzbaşı (praegune Kızılay) İncesu oja ja Fidanlıkuga; Sıhhiye jääks selle tee lähedusse. Kuigi seda rohelist teed ei ehitatud, kui te Kızılaylt siia ja sealt edasi Kurtulušini kõndite, siis järgite samat liini. Argipäeviti keskpäeval on park täis lähedal asuvate kontorite töötajaid; vaikuse huvides on parem tulla sinna hommikul.

Allikad: Vikipedia (Abdi İpekçi park; "Käed" kuju); ANFA; Hürriyet; DergiPark (Burat).

Kurtuluş parki on jõuakse jalgsi Sıhhiye piirkonnast Kolej suunas või Kızılay piirkonnast Ankaray rongiga Kurtuluş peatuseni. See koht on pargi ajalooliselt oluline. 1931. aastal riiklustatud alal asutati taimelaager, kus kasvatati puukesi linna haljastamiseks. Janseni 1932. aasta plaanis oli neli parki, millest üks, nimega Taimelaager, asus just siin. Seega on see park, mida te täna külastate, Janseni visiooni teostus – taimelaager ja org, mis oli mõeldud Incesu jaoks. Taimelaager muudeti 1961–1963 vahel pargiks, 1980. aastal sai see ametlikult pargi staatuse; Haber Ankara teatel kuulutati see 1994. aastal esimese astme looduskaitsealaks.

Parigi pindala on 86 000 ruutmeetrit; ANFA andmetel on seal 49 000 ruutmeetrit muru, 10 000 ruutmeetrit piknikualasid ja 2000 ruutmeetrit veepinda. Wikipedias rõhutatakse, et pargis kasvavad harvaesinevad pärnamännid. 1981. aastal avati pargis Türgi esimene kunstlik jääraja, Atatürk jäähall ja spordikompleks, mis oli erainvesteering. See rada oli algus suusatamise ja uisutamise jaoks Ankaras. Praeguse töökorra kohta vaadake palun kohaliku omavalitsuse veebilehte. Selim Turani 1993. aastal paigaldatud "Kuldne Tüdruk" -kuju asub samuti pargis.

Käies märkate, et pargi kujundus meenutab selle taimelaagri ajast: järjestatud, vanad puukogumid. Hommikul jooksevad sportlased, pärastlõunal piknike pidajad; abieluamet muudab pargi nädalavahetel elavamaks. Siit saab 50. aasta parki jõuda, kõndides Cebeci piirkonnas ülesmäge.

Allikad: Vikipedi (Kurtuluş Parkı); Haber Ankara; ANFA; DergiPark (Burat).

Rota lõpeb Rota külas, Ankara Ülikooli Cebeci kampuse kohal asuva künkrajal, 50. aasta parki. Vikipedias on kirjutatud, et park avati 1970. aastal ja sai nime Vabariigi 50. aastapäeva auks, ning see renoveeriti ja avati uuesti 2009. aastal. Linnavalitsus ja ANFA teatel on parki pindala 130–135 tuhat ruutmeetrit. Parki eripära on selle kõrgus: teised linnavalitsuse parkide hulgas pole teist, mis pakuks nii laia vaadet linna peale. Suurlinnahalduse teatel tutvustati seda 2013. aastal pealinna vaatetornina; nelja vaatepunkti juurde paigaldati teleskoobid ja kõrgeimasse punkti rajati teeäärne kohvik.

Künkrajal asuvad kaks järve, ojakesed ja kolmekorruseline kaskade, avalateater, laste mänguväljakud, uisupark ja spordiväljakud. Parki on kaugelelt näha tänu lipumastile: erinevad allikad annavad selle kõrguseks 110–120 meetrit, samas kui Vikipedias on kirjutatud, et see on Euroopa kõrgeim. Mastist saab vaadata Kale linnaosale, Anıtkabirile ja Çankaya künkrajal asuvatele aladele, ehk siis neile nõlvadele, kust te hommikul oma teekonda alustate.

Veetke siin päeva lõpp: lääne poole suunatud vaatepunktid püüavad õhtu valgust kõige paremini, ja õhtutuled süttivad enne, kui park suletakse. Neile, kes tulevad jalgsi Kurtuluşist, on tõus järsk, aga lühike; need, kes ei soovi künkraja tippu minna, saavad läheneda Ankaray rongiliini viimasele peatuskohale, Dikimevile. Rajatiste avamisajad võivad erineda; teabe saamiseks lisage uisupargi ja teeäärse kohviku kohta linnavalitsusele. Tagasi tulles saate Ankaray rongiga Kızılay peatuskohani.

Allikad: Vikipedia (50. aasta park); Ankara suurlinnahalduse teade; ANFA.