Boztepe'st Hamsiköysse, vana karavanitee jälgedes.

Alustage Boztepe'lt, mis on asub linna lõunaosas. Esimesena minge vaateterrassi äärde ja vaadake alla. Sealt on näha sadam, linna ajalooline keskus ja rannikul asuv linn. Trabzoni kultuuri- ja turismiministeerium kirjeldab Boztepet linna kohal asuva mäe olulise maastiku elemendina ja puhkealana. See kirjeldus on tänapäevani kehtiv, sest mägi on olnud sajandite jooksul linna jaoks oluline avatud ala. Vaadates sadama suunas, pidage meeles, et Belletenis avaldatud uuringu kohaselt jõudsid enamik Bayburti ja Gümüşhane'ist pärit kaubakaravanid linna läbi Boztepe. See tähendab, et praegu seisate kohal, kust sisemaalt pärit kaubad enne merre jõudmist viimase korra üle läksid.

Seejärel järgige puidust jalutusrada ida suunas. Ortahisari omavalitsuse poolt rajatud see rada on umbes 1100 meetri pikkune ja see on ehitatud teraspostidele. Teate kohaselt on platvorm maapinnast veidi kõrgem, et kaevamise ja täitmisega seotud töid minimeerida. Raja ääres on kaks terrassi, üks puidust ja üks klaasiga, ning kahel kohal, kus on kõige parem vaade, on puidust rõdud. Rõdude juures on istumisalad, paviljonid ja kiiked – need on ideaalne koht väikese puhkuse jaoks. Klaasterrassilt näete all olevaid nõlvu, aga need, kes kardavad kõrgust, saavad jääda puidust terrassile.

Samal ajal kui kõndite, mõelge mäe ajaloole. Vikipedias kirjutatakse, et Boztepe oli osmanide ajal esmalt karjamaa, seejärel hakati seda järk-järgult asustama. Evliya Çelebi mainis 1640. aastal Trabzonis viibides mäe viinamarjaistandusi. Tänapäeval ei ole mäel enam viinamarjaistandusi, kuid mäe roheline ümbrus jätkab traditsiooni. 1681. aasta dokumendis on kirjas, et linnaelanikud olid maksuvabastatud, kuna nad vastutasid teede hoolduse eest. See detail kinnitab veelkord, et mägi oli tähtis teeliikluspunkt. 1834. aastal, kui elanike arv kasvas, jagunes asula kaheks: Ülem-Boztepe ja Alam-Boztepe.

Vaadates lõunasuunas, näete Gölçayırı piirkonda. Belletenis avaldatud uuringu kohaselt oli see piirkond, kus Mahmud Pasha paigutas oma laagri 1461. aasta suvel, ja seda nimetati Bütsantsi allikates "Skylolimne". Nimi tähendab kreeka keeles "koerte soostik", kuid tänapäeval ei ole seal enam ei järve ega soostikku. Parim valgus fotode tegemiseks on vara hommikul ja päikeseloojang

Kui jõuate Zeytinlik Caddesi hooneni juurde, peatuge enne sissekäimisele minemist mõneks minutiks. Kultuuriportaali andmetel ehitati see hoone elamuna aastatel 1898–1913 pankur Kostaki Teofilaktose poolt. Türgi allikad kirjutavad, et arhitektid olid itaallased ja suure osa kasutatud materjalist toodi Itaaliast. Hoone nurgafassaad on kõige paremini nähtav tänavalt. Hoone ajalugu on sama mitmekihiline kui selle fassaad: pärast seda, kui Teofilaktos 1917. aastal pankrotistusse läks, pandi tema vara pantta ja hoone läks Nemlioğlu perekonna omandusse. Atatürk külastas seda hoonet koos oma abikaasa Latife Hanımiga ja delegatsiooniga oma esimese Trabzoni visiidi ajal 15.–17. septembril 1924.

Sisepoolses külastamisel alustage esimesest korrusest, sest see korrus räägib hoone iseenda lugu. Vikipedias olevate ingliskeelsete andmete kohaselt on esimese korruse ruumid kujundatud nii, et need esitlevad hoone arhitektuuri ja ajalugu kronoloogilises järjekorras. Vaadake üles: Kultuuriportaali andmetel on kõik korrused (v.a keldrikorrus) seinad täielikult maalitud. Need dekoratiivelemendid muutuvad toast toast, seega peatuge iga toas mõneks minutiks ja vaadake seina ja lagi ühendavaid piire. Ka uste ja akende ümbrused väärivad tähelepanu.

Seejärel kujutage ette aegu, mil hoone omanikud vahetusid. Aastatel 1927–1931 oli hoone valitsuse hooneks, 1931–1937 inspektorite kontoriks. 1937. aastal anti see haridusministeeriumile ja see oli pool sajandit tüdrukute kutsekooli. 1987. aastal anti hoone kultuuriministeeriumile ja pärast renoveerimist aastal 1988–2001 avati see 22. aprillil 2001 muuseumina. Hoolimata nii paljudest erinevatest kasutusviisidest, on dekoratiivelementide säilimine näide sellest, mida renoveerimine päästis.

Seejärel laskuge alla keldrikorrusel. Seal asub arheoloogiliste leidude osakond, mis esitleb valikut esemeid pronksiajast Bütsantsi ajani. Lisaks marmorist, basaldi-, keraamika-, metall- ja klaasesemetele on esindatud ka vanu münte. Kui vaatate vitriine ajajärgu järjekorras, on Trabzoni ranniku tuhandete aastate pikkune asustushistoolia teie jaoks kergemini mõistetav. Lõpuks külastage esimesel korrusel asuvat etnograafilist osakonda, kus on esindatud piirkonnale omasid igapäevaseid esemeid ja esemeid osmanide ajast. Pärast külastuse lõppu

Kui jõuate Soğuksu mäeküljele, ärge suunduge otse lossi juurde, vaid tehke kõigepealt jalutuskäik männimetsa vahel asuval aia teel. Trabzoni provintsi kultuuri- ja turismiministeerium kirjutab, et lossi aed on ümbritsetud männipuidudega ja parim vaade lossile avaneb just nende puude seast. Aia ees asuv basseiniga aed ja lillepeenrad pakuvad parimaid võimalusi fotode tegemiseks. Lossi ehitas Trabzonis tegutsev pankur Konstantin Kabayanidis suvemajaks. Ehitusaeg on erinevates allikates erinev: Kultuuriportaal ütleb, et see oli 19. sajandi alguses, Wikipedia väidab, et ehitus kestis aastatel 1890–1912, samas ministeeriumi lehel on märgitud 1913. Seega on kõige usaldusväärsem öelda, et loss on ehitatud 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses.

Lähedale jõudes vaadake fassaadi materjale. Wikipedia kohaselt on loss ehitatud kivist, tellistest ja puidust, kasutades vooderduse tehnikat, ja koos keldrikorrusega on sellel neli korrust. Ministeeriumi andmetel on välisviimistlus kivist, sees on kasutatud telliseid, samas kui trepid on puidust ja neil on piirded. Lääne renessansiarhitektuuri mõju on selgelt nähtav fassaadi dekoratiivsetes elementides. Sisenedes alustage esimesel korrusel asuvatesse salongidesse, puhkeruumidesse, söögiruumi ja külalisteruumi. Teisel korrusel on tööruum, suur magamistuba, ootamis- ja kohtumisruumid, samas kui kolmandal korrusel on kaks väiksemat tuba. Haber7-i teatel on muuseumis väljas 344 esemest koosnev kollektsioon, mis hõlmab 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi mööblit, portselani, vaipu ja maale.

Teekonna ajal, kui uurite erinevaid ruume, on kasulik teada, kuidas lossist sai muuseum. Pärast rahvusvahetust jõudis hoone 1923. aastal riigikassasse, seejärel ostis selle 1930. aastal provintsi administratsioon ja 1931. aastal pühendati see Atatürkile. Atatürk võõrustati siin oma esimesel visiidil 1924. aastal, ta tuli tagasi novembris 1930 ja oma viimasel visiidil juunis 1937 viibis ta lossis kaks ööd. Kultuuriportaali andmetel tegi ta siin 11. juunil 1937 otsuse oma vara rahvale annetada. Atatürki surma järel ostis lossi omavalitsus ja avas selle 1943. aastal muuseumina.

Teekonna lõpus minge uuesti aeda ja vaadake lossi aia poole avane

Maçkast läbides ja Zigana mäele tõusdes märkate, kuidas org kitseneb ja õhk jahtub. Kultuuriportaal tutvustab Hamsiköy'd kui kultuuriliselt tähtsat kohta, mis asub Zigana mäe põhjanõlval, Siiditee varajase trassi lähedal, umbes 19 kilomeetri kaugusel Maçkast. Belleteni uuring näitab, et Zigana tee kulgeb Hamsiköy ja Maçka kaudu Boztepini ning seda kasutatakse aastaringselt. Seega, kaubad, mida näete hommikul mäelt sadamas, läbisid just selle küla lähedalt. Kui jõuate külla, jätke auto parklasse ja tutvuge esmalt jala orguga.

Kultuuriportaal seostab küla nime araabia keeles "viis" tähendusega sõnaga "hamse" ja väidab, et asustus koosneb viiest eraldiseisvast osast. TÜRKPATENTi geograafilise märgistuse registris on need viis küla loetletud kui Hamsiköy, Çıralı, Güzelyayla, Dikkaya ja Başar. Vikipedias on märgitud, et asutuse vana nimi oli Ciharlı ja see muudeti 1959. aastal seadusega Hamsiköyks. Jalutades pöörake tähelepanu vanaegsetele majadele ja kivist purskkaevudele jõe ääres; kultuuriportaal peab neid küla loodusliku ilu osaks. Kevadel õitsevad mäenõlvadel lillad metsroosid, mis annavad orgule värvi. Udu on siin tavaline külaline; kui see mäe jalamile langeb, muutub vaade mõne minutiga.

Seejärel jõuame küla kuulsaks tehtud magusale. Hamsiköy sütlaci (riisikreem) registreeriti 2017. aastal kaubamärgina ja selle omanik on Maçka käsitöölisete ja ettevõtjate koda. Registreerimisdokumendis on kirjas, et magus valmistatakse ainult piimast, riisist, suhkrust ja veidi soolast. Dokumendi kohaselt asub küla 1200–1600 meetri kõrgusel ja kuna Zigana mäe merd vaatav nõlv saab palju sademeid, on karjamaad suure osa aastast rohelised. Märgitakse, et piima maitse tuleneb selles piirkonnas kasvavatest erinevatest taimedest ja et tootmine peab toimuma geograafilise piirkonna sees, sealhulgas piima hankimine. Valmistamine toimub kahe panni abil ja konsistentsi saab määrata selle järgi, kui sujuvalt see lusikast alla voolab. Magusat saab serveerida nii värskena kui ka ahjus küpsetatuna, ning seda saab serveerida kaneeli ja pähklitega.

Kultuuriportaal kirjutab, et külas valmistatakse piimast ka kašarit, võid, juustu ja kohupiimajahu; kui olete tagasi, võite neid kaasa võtta. Trabzoni kultuuri- ja turismiministe