Bornovas asukoht: lossist muuseumini, Levanten tänavalt ülikoolilinnakuni.

Alustage Bornova metrojaamilt, liikudes põhja poole, Mustaf Kemal tänavale. Piki tänavat näete mitmeid suuri villade aiaid; Patersoni villa on neist suurim, ja selle aia taga asub üle 25 000 ruutmeetri suurune ala. Villa ehitamise algas 1859. aastal, kui Šotimaalt Leithi linnast pärit kaupmees John Paterson alustas tööd. Tema perekond tegeles teravilja kaubanduse, põllumajandustoodete ekspordiga ja kroomi kaevandusega. Tubades olid Inglismaalt toodud kaminad ja mööbel, ja teada on, et majas töötas umbes kuuskümmend teenijat. Hoones oli 38 tuba, suurem osa materjalidest olid toodud Euroopast ja Inglismaalt, ja fassaadi oli omanikud seitse korda muutnud. Sel ajal oli aia suurus 133 aakrit, kus asusid võidusõidu hobused, kariloomad, kasvuhooned ja põllumaad. Tänapäeval on villaga seotud ala 25 400 ruutmeetrit, mis on vähem kui viiendik algsest alast. Need numbrid annavad teile aimu, kui väikese osa te näete, kui mööda aia seina kõnnite. Villa on juba pikka aega rekonstrueerimisel, seega vaadake seda väljast. Vaadates ukse juurest, näete kolmekorruselist torniga hoonet ja peamaja. Rekonstrueerimistööd algasid 2016. aasta lõpus, esmalt taastati torniga hoone ja selle sees asuv saun, peamaja rekonstrueerimine jäi hiljemale. Rekonstrueerimise esimeses etapis eemaldati suurem osa hiljem lisatud ja algse välimusega mitteühilduvates osades. Aia alal leiti kaevetöid tehes kolm abihoonet, kaks purskkaevu ja üks tünn; need on ka projekti osaks. Kuna rekonstrueerimise lõpp on mitu korda edasi lükatud, küsige enne, kas saate sisse. Isegi kui see on suletud, täidab fassaad ja aia sein selle peatuse jaoks vajaliku. Pidage seda hoone ajalugu meeles, kui mööda tänavat kõnnite. Villa kasutati elamuna kuni 1960. aastani, seejärel vahetus see mitu korda, olles erinevatel aegadel kontor, elamu ja tehase hoonena. Fassaadi erinevad kihid peegeldavad neid muutusi. Perekond kolis 1963. aastal Inglismaale, villa oli umbes viis aastat NATO personali kontor, 1973. aastal lammutati mõned osad ja sellele pandi põrandakatte tehase hoone. 1978. aastal võeti vastu otsus selle riiklikeks vajadusteks kasutamise kohta, 1986. aastal põhjustas tulekahju suuri kahjustusi peamajale, ja 1991. aastal alustas Kultu Teel nähtavate teiste aiaaiad on samuti sageli samast ajast pärit villade omad, ja nii saab Bornova "levantliku" iseloomu täiesti täpselt tajuda. Allikas: Vikipeedia, Patersoni villa; BirGün, Patersoni villa renoveerimine.

Noorukujulise kivist uksega võetakse teid vastu; selle kummalegi küljele asuvad kivipangid on Bornova villade "pesulaki" nime kandvad traditsioonilised istumispaigad ja üks vanemaid osi villast, mis avanevad aeda. Kevadel katab lillad viinapuuõied ukse; kui vara hommikul kohale jõuate, võite näha nii lilli kui ka tühja aeda. Arvatakse, et Mattheys'i villa ehitati 1780. aastal, kuigi mõned allikad toovad esile aastat 1860, sest villa läbis 1800. aasta keskpaigas suure rekonstrueerimise. Seda tuntakse pikka aega Wood-Patersoni majana; John Maltase suvemajaks muutunud hoone jäi 1840. aastal tema tütre Eugenie Woodile. Eugenie' tütar Hortense Wood oli kunstnik, luuletaja ja helilooja; ta võttis klaveri tunde Franz Lisztilt ja võõrustas 16. septembril 1922 Mustafa Kemal Pašat selles majas. Sel päeval olid külaliste seas ka Fevzi, İsmet ja Asım pašad ning Halide Edip; räägitakse, et Hortense'i vennapoja Fernand de Crameriga mängiti sel ajal male. Liszt mängis ka villa "Kairo toas" asuvat klaverit. Tony Mattheys, kelle nimi villale praegu on, oli Renee Steinbücheli ja Sonia Whittalli isa, kes olid hilisemad omanikud; 2018. aastal osteti maja nende laste käest ja alustati renoveerimist. Aia müür, mis on ehitatud kividest, ja kaaruksed on teinud villast ühe vähese, mis on säilinud 2000. aastateni. Ostke pilet ja käige esmalt aias ringi. Bornova villadesse pääseb "prestigilise ukse" kaudu; aed oli sama oluline kui maja ise, ja selle aia sümbolid on küpressipuud. Aeda on rajatud minigolfiväljak, mis on pühendatud 1970. aastal suletud Bornova Golfiklubile; igal väljakul on keraamikakunstnik Verda Sipahi tehtud Bornova villa makett ja sümbol, mis seda villa kujutab. Siin on ka Patersoni villa makett, mida te just väljast vaatasite, nii et näete selle sisemust juba siin. Mattheys'i oma väljaku sümbol on loomulikult tema kaaruksed. Sees on 16. kuni 19. sajandi Anatoolia vaipu, mis on valitud Arkas'i vaipukollektsioonist; need vaibad on valmistatud Lääne- ja Kesk-Anatoolias ja on osa kollektsioonist, mis on kogunenud üle kolmekümne aasta. Käige salongides järjest läbi; kipsornamentide ja kõrgete lagedega on sama palju vaadata kui vaipudega; viieaastane renoveerimine aastatel 2018–2023 taastas just need detailid. Ühes salongis on näha kangasõiduk, Väljudes, pöörake noorsootänaval paremale ja kõndige umbes paar sajand meetrit. Kui jõuate kiriku vastas, olete jõudnud La Fontaine'i palee juurde. Allikas: Vikipeedia, Mattheys'i palee; Visit İzmir, Arkas Sanat Bornova.

La Fontaine'i paleed, kahe naabripalee koos, on tähelepanuväärne näide Bornova piirkonna ajaloo ja arhitektuuri kohta. Vastamisi asub anglikaaniline kirik ja kõrval asub Inglise perekond Edwards, kes ehitasid 1880. aastal Murat palee. Need kolm hoonet moodustasid Bornova levantinide elupiirkonna keskuse. Veidi kaugemal asub suur maja, mis kuulus samadele perekondadele ja mis on tänapäeval Ege Ülikooli rektoriameti hoone.

Palee esimese omaniku, James La Fontaine'i, nimi on registreeritud. Ta oli Charlton Whittall poeg, kes ostis suure maja juba 1836. aastal. Ege Ülikooli arhiivide andmetel oli La Fontaine'i perekond pärit Šveitsist ja oli inglise päritolu. Palee kuulus neile 20. sajandi alguses. Vastamisi asuva anglikaanliku kiriku nimi on Saint Mary Magdalene. Suur maja ehitati 18. sajandi alguses hollandi mungadele kloostrina. 1948. aastal läks see riigi omandusse ja tänapäeval teenib see rektoriametile, olles täienenud uute hoonete ehitamisega. Ehitusaeg ja arhitekt on teadmata, kuid see ebaselgus räägib palju palee kohta. Nagu paljud Bornova paleed, on ka see maja, mis on aegajalt juurdeehitatud.

Vaadake kõigepealt fassaadi kõnnikult. Hoone koosneb keldrist ja kahest korrusest, kus teine korrus on selgelt eraldatud. Teisel korrusel on valtsitud rauast rõdu, mis avaneb peateele. Peamine sissepääs on rõhutatud kaarsillutatud uksega. Fassaad on lihtne, ja kui võrrelda seda kõrval asuva Murat paleega, näete sama piirkonna kahte erinevat stiili. Pildistage rõdu rauddetailid pärastlõunisel päikesel. Hommikul on fassaad varjus.

Palee omamise ajalugu on lühike, kuid see peegeldab Bornova 20. sajandi ajalugu. James La Fontaine'i surma järel jäi maja tema abikaasale Clara ja lastele. 1941. aastal ostis Clara õetütar Ruby Gladys Whittall maja perekonnalt. 1963. aastal võttis Ege Ülikool maja üle oma hoonete vajaduste täitmiseks. 1975. aastani asusid ülikooli ehitusosakonna töötajad siin. Seejärel anti hoone järjestikku pimedate koolile, politseile ja suurtükiväele ning rahvatervise instituudile. 1996. aastal anti hoone tagasi ülikoolile ja seda kasutati mõnda aega sotsiaalteaduste instituudi ja õigusteaduskonna dekaanina. Alates 2010. aasta renoveerimisest on see Ege Ülikooli Atatürki põhimõtete ja revolutsiooni ajaloo rakendus- ja uurimiskeskuse ning muuseumi hoone.

Kui sisened hoonesse, ärge otsige originaalset dekor Kuyulu Ev, mis oli kunagi osa Whittalli maatükist, oli kunagi Bornova Briti kogukonna klubihoone, aga praegu on see naisõpingutuste uurimiskeskus. Jätkamiseks minge ülikooli kampuse väravast sisse ja järgige teid, mis viivad lõunasse ja lääne suunas; Sirkehane'i kiviseinad ja -fassaad asuvad rohelise ala keskel ja jõuate sinna umbes kümne minuti pärast. Allikad: Vikipeedia, La Fontaine'i palee; Visit İzmir, La Fontaine'i palee; Ege Ülikooli paleed.

Siirkhan nimetati sai nime 1960. aastatest; põllumajandusfakulteti toiduainete ja fermentatsioonitehnoloogia osakond tootis selles hoones äädikat ja marineeritud tooteid, samas kui hoone esiosa oli elamu. Hoone ehitati 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses. Selle esimese omaniku kohta ei leita teavet, hoolimata uuringutest. 1943. aastal läks hoone riigi omandusse ja 1990. aastal anti see vahetuslepingu kaudu Ege ülikoolile. Hoonet kasutati elamuna kuni 1990. aastateni; ülikooli andmetel oli renoveerimisprojekti kavandatud algus 2007. aastal. Suur osa hoonest oli lagunenud, kuid see taastati. Renoveerimistööd lõpetati 22. juunil 2010 ja samal aastal sai see Kultuuriministeeriumi heakskiidul eramuuseumi staatuse. Renoveerimise järel avati hoone esmalt nimega Ege Ülikooli Balkani ja Anatoolia rõivamuuseum, aga praegune nimi, Etnograafiamuuseum, anti pärast seda heakskiitu. Nime "rõivad" rõhutamine viitab endiselt kollektsiooni põhilisele osale; väljas olevatest 2499 esemest on 2100 rõivaid. Kiviseinad ja aed on pärast Levandi stiilis hoonete dekoratiivsete fassaadide järel silmadele rahustavad; see paistab ülikooli keskel asuva talumaja moodi. Külastuspäevad, -ajad ja -tingimused võivad muutuda, seega kontrollige enne külastust ülikooli muuseumi veebilehelt uusimat teavet. Muuseumis on väljas 2100 traditsioonilist rõivaeset, mis kuuluvad Balkani riikidele ja Türgile, ning 110 rahvamuusika pilli, ehteid, aksessuaare, relvi, kastid ja kapid, kokku 2499 eset. Külastage kõigepealt rõivade osakonda; erinevate piirkondade rõivaste vaatlemine näitab, kuidas inimesed Balkanilt Egeeni mere piirkonda on rännanud. Järgmisena vaadake muusikariistade vitriine; 110 erinevat pilli, alates keelpillidest löökpillideni, on rahvatantsude ja -muusika uurimiste materjaliks, ja muuseum ongi selleks otstarbeks loodud. Kolmas osa on pulmade osakond, kus enamik külastajaid oma aega veedab. Traditsioonilise Izmiri maja atmosfääris taastatakse 19. sajandi pulmade kombed; õhtu, kaasavara näitus, pulmapeo ettevalmistused ja kaasavara kirjutamine on eraldi alad. Samal korrusel on taastatud puidutöö, jalatsitöö, vasktöö ja rõivatöökodade osakonnad; need neli ammat olid seotud käsitöölastega Ülikooli poolt renoveeritud üks villasid, mis kuulub prantsuse Pandespanian perekonnale ja mis valmis 1980. aastal, pakub üliõpilastele ja töötajatele kohvik-restorani teenuseid. Lõunasöögipaika saate küsida ülikooli töötajatelt. Muuseumihoone on praegu kõige parem tunda nimega "Sirkehane", seega on selle nime kasutamine ülikoolis ringi liikudes kasulik. Viimase sihtkohani jõudmiseks väljuge ülikooli läänepoolse väravast ja suunduge Bornova jaama suunas. Aşık Veysel puhkealani jõudmine võtab umbes kakskümmend minutit. Kui olete väsinud, saate lähemale jõuda ka ülikooli rektoraadi peatuskohalt väljuvate bussidega. Allikad: Ege Ülikool, Etnograafiamuuseum; Visit İzmir, Sirkehane; Ege Ülikooli villad.

Selle marsruudi viimane etapp pole arhitektuur, vaid võimalus hingata. Aşık Veysel puhkeala on 231 000 ruutmeetri suur park, mille ehitus algas 2008. aastal ja mis avati 25. septembril 2010 Izmiri linnavalitsuse poolt. Alates sellest ajast on see olnud Bornova suurim roheala. Park on saanud nime rahvalaulja Aşık Veyselilt; tema pärisnimi oli Veysel Şatıroğlu ja ta sündis 1894. aastal Sivas provintsi Şarkışla piirkonna Sivrialan külas. Seitsmeaastaselt haigestus ta lööbele ja kaotas mõlemad silmad. Alguses mängis ta oma isa ostetud bağlama (Türgi kitarr) abil teiste lauljate meloodiaid, kuid 1930. aastal sai ta tuntuks Sivasis Ahmet Kutsi Tecer korraldatud luuletajate õhtul. Hiljem töötas ta mõnda aega külakoolide muusikakursustel. Tema tuntumate teoste seas on "Uzun İnce Bir Yoldayım", "Dostlar Beni Hatırlasın" ja "Kara Toprak". 2023. aastal, tema surma 50. aastapäeval, tähistati Türgis Aşık Veyseli aastat.

Pärast kõrgete hoonete seinu avaneb siin äkitselt vaade avardele horisontidele. Sisenedes parki peamisest sissepääsust, järgige esmalt jalutusrada paremale, kust jõuate 1500 ruutmeetri suurusele tehisjärvele. Järve ümbritsevad amfiteatrikohad on pargi parim koht, et istuda ja puhata. Päikesepoolne valgus paistab pärastlõunal veepinna pealt, mistõttu on see ideaalne koht järve pildistamiseks. Järvest edasi liikudes jõuate pargi lõunaossa, kus asuvad 12 000 ruutmeetri suurune jäähall ja poololümpiamõõduga ujula. Ujula avati 2021. aastal, olles viimane suur lisand pargile. Mõlemad on siseruumid, seega tutvuge linnavalitsuse veebilehel nende kasutustingimuste ja avamisajaga. Lähedal asuvad ka spordiväljakud: kolm korvpalliväljakut, kaks tenniseväljakut ja üks minijalgpalliväljak. Kui teil on kaasas pall, võib olla vaja oodata oma järjekorda. Kolm eraldi laste mänguväljakut on hajutatud üle kogu pargi, seega valige see, mis on kõige lähemal järvele, kui teid saadavad lapsed.

Parigi põhjaosas asub Izmiri suurim avalava, mis mahutab 5000 inimest. 2026. aasta suvel renoveeriti amfiteater, vahetati välja kõik 5200 istekohta, paigaldati uus katusekonstruktsioon ja istutati uued puud. İzmir Kültür A.Ş. korraldab suvehooajal siin kontserte. 2026 Autoga saabujatele on pargis parkla, kuid kuna marsruut kulgeb metroo kaudu, ei pruugita seda tõenäoliselt vaja. Päevapärast saate tagasi amfiteatrile, kust avaneb vaade järvele ja selle taga olevatele puudele – see on ideaalne koht viimaste piltide tegemiseks. Tagasiteel väljuge parki lõunapoolsemast väravast ja kõndige Bornova metroojaama. Sealt saate M1 liiniga jätkata Konaki ja Üçyoli suunas. Allikad: Vikipeedia, Aşık Veysel rekreatsiooniala; Vikipeedia, Aşık Veysel; Karar, avateatri renoveerimine.