Beykozi piirkond, kus asuvad klaasitööstus, kingatööstus ja kaubanduskeskus.

Alustage oma päeva muuseumiga, mis avatakse hommikul ja mis tutvustab Beykozi klaasitraditsiooni algusaega. Muuseum on saanud nime Beykozi klaasitehase ja Billurat Imperial Factory järgi, mis asutati osmanide ajal ja oli oma ajastu olulisim klaasitehas. Beykozi klaasi ajalugu ulatub 18. sajandi lõppu: vastavalt Wikipediale saatis sultan III. Selim Mevlevi dervishi Mehmed Dedet Veneetsiasse, et õppida klaastehnikaid. Mehmed Dede avas pärast tagasitulekut Beykozis töökoja, ja hiljem levitas Tophane ametnik Fethi Ahmed Pasha tootmist. "Çeşm-i bülbül" klaasid, mis on kaunistatud valgete spiraalmustrite ja lillemotividega ning tähendavad "üllitsa silm", on selle traditsiooni tuntumad näited.

Ka hoone ise on osa sellest loost. Abraham Pasha, kes oli Egiptuse kuberneri uksejuht ja keda sultan Abdülaziz tõstis ministriks, ehitas 19. sajandi jooksul oma kinnistule Beykozis villu, lindude majutuskohad, basseinid, teatri ja tallid. U-kujuline kivist tallihoone, mis on säilinud tänapäevani, on taastatud riikliku paleeametniku poolt ja avati muuseumina 9. aprillil 2021.

Muuseumis on eksponeeritud umbes 1480 teemalist esemest, sealhulgas nii türklaste kui ka Euroopas osmanide palee jaoks toodetud klaasitöid. Vaadake vitriinide vahel, kuidas sama vorm, näiteks kann või kauss, on erinevates töökohtades ja erinevatel ajastutel muutunud; kollektsiooni tõeline väärtus ilmneb just selles võrdluses.

Muuseum on esmaspäeviti suletud; kontrollige avamisajad ja piletihinna riikliku paleeametniku veebisaidilt. Muuseumi aed on osa umbes 360 aakri suuruse maa-ala peal ja seal kasvab 117 erinevat puu- ja põõsa liiki. Käige aias ringi, et näha mõningaid haruldasi liike, mis olid sinna Abraham Pasha ajal toodud.

Allikas: Riiklik paleeametnik; EBA väliseõppe programm; Wikipedia.

Pärast muuseumi jätkake jalutuskäiku puude vahel Beykozi pargis. Seda parki tuntakse ka Abraham Paşa pargina, ja see asub Bosporuse nõlvadel, ühendades Beykozi kesklinna ja Paşabahçe linnaosaga, hõlmates 27,9 hektari. Park on saanud nime 1833–1918 elanud Abraham Pašalt. Allikate kohaselt sõbrustas paša sultan Abdülaziziga ja võitis selle suure maa-ala kaardimängus.

Abraham Paşa ajal kujundasid maa-ala prantsuse aiandusspetsialistid, sinna toodi ja istutati eksootilisi taimi ja puid, mis ei kasvanud looduslikult Ottomani impeeriumis. Otsige selle ajastu maastiku jälgi: allikate kohaselt on pargis kaks suurt kunstlikku koopast, viis järve, millest ühes on väike kunstlik saar, ja kolm kunstlikku juga, mis on rajatud kividele. Paljud paviljonid ja väike teater on kahjuks kadunud; teater hävis 1937. aasta tulekahjus. Sultan II. Abdülhamidi ostetud osa oli kunagi avatud avalikkusele nimega Hürriyet Bahçesi.

Tänapäeval haldab Istanbuli suurlinna omavalitsus seda parki puhkealana ja see on avalikkusele avatud. Seal on jalutusradu, laste mänguväljakuid, piknikulaudu ja sotsiaalhoonet; ida pool ühendub park loodusliku metsaga. Nädalavahetustel võib seal olla palju inimesi, kes piknikele lähevad, seega on rahuliku jalutuskäigu jaoks parem valida nädalapäev. Radad on kohati klanitud, seega kandke libisemiskindlaid jalatseid.

Lahendage parkist ja laskuge alla, ranniku suunas. Beykozi keskus on umbes kilomeeter kaugusel; kui jõuate sadama platsile, näete selle marsruudi kolmandat etappi – İshak Ağa purskkaevu.

Allikas: Beykozi maakonna valitsus; Vikipeedia.

Beykozi sadama vahetpoolselt asuv see avalik purskfonti on rahva seas tuntud "On purskfont" nime all ja on piirkonna üheks sümboliks. Varem asus sellel kohal Behruz Aga poolt ehitatud purskfont; tollase tolliametniku Ishak Aga tellis selle hoone 1159. aastal, ehk 1746. aastal, renoveerida. TDV islami entsüklopeedia kohaselt ehitas Ishak Aga Istanbulisse viis purskfonti, millest neli asuvad Beykozis. Sama entsüklopeedia teatel oli Üsküdar'is asuva Ayazma mošee ehitamisel ehitusjuhatajana samuti Ishak Aga.

Uurige hoone ümbrust. Selle osa laius on umbes 6 meetrit, pikkus 8 meetrit ja kõrgus 4 meetrit; seda toetavad kaheksa õhukest marmorsamba ja kaksteist teravat kaar. Tagaküljel on seintega piiratud anum. Vesi voolab pidevalt kümne pronksitoru kaudu ja suundub marmorsesse anumisse; just need kümme toru annavad purskfontile nime. Kaks keskset toru on ülejäänutest suuremad. Vee allikas on Šahinkaya nime kandev kivine nõlv.

Vaadake silti: see on kirjutatud kuldse varjuga rohelisele taustale, kasutades suures sülus kirjas stiilis, ja selle autor on Edirnelist pärit Emin Efendi. Kaar ja katuse osad on hilisematel renoveerimistöödel asendatud betoonkonstruktsioonidega; purskfont on renoveeritud aastatel 1948-1950, 1986, 2005-2006 ja 2016-2017. Selle omanik on Vabariiklike Väärtuslike Objektide Amet (Vakıflar Genel Müdürlüğü) ja see on alates 1972. aastast kantud ajalooliste objektide nimekirja.

Istuge mõneks minutiks platsil ja vaadake sadama ja purskfonte vahelisel alal toimuvat igapäevaelu. Seejärel kõndige rannikul Yalıköy suunas; Mecidiye palee asub umbes kilomeetri kaugusel.

Allikas: TDV islami entsüklopeedia; Vikipeedia.

Yalıköys asub ajalooliselt "Hünkar İskelesi" nime kandnud rannikul, merest algav ja astmeliselt tõusev aed, mille tipus asub Beykozi Mecidiye loss. Egiptuse kuberner Kavalalı Mehmed Ali Paşa alustas lossi ehitamist 1845. aastal, et kinkida see sultan Abdülmecidile; paša surma järel lõpetas tema poeg Said Paşa lossi 1854. aastal ja andis selle sultanile. Alguses kasutati lossi lühikesteks sõitudeks, hiljem hakati seda kasutama välismaa riigimeeste ja saadikute vastuvõtmiseks.

Kahekorruseline, osaliselt kivist ja sümmeetriline hoone on neoklassikliku fassaadiga; fassaadi katetes kasutati Itaaliast toodud kive koos kohalike valgete marmoriga. Interjööris näete värvilisi puidust dekoratiivelemente; ajajärgu dokumentides mainitakse kuldfoliga mööblit, Hereke kangaid ja kristalllühtreid. Aias otsige väikest puhkekoda, mida kutsutakse "hamamiks" ja mille sisemised seinad on kaunistatud vähikestega. Paljudest teenindushoonest, nagu köök, saun ja terrass, ei ole midagi säilinud.

Lossil ei ole 20. sajandil seost paleega. See oli orbusmaja, 1920. aastatel kasutati seda trahomihaigete raviks, 1953. aastal sai sellest sanatoorium ja 1963. aastal laste bronhiaalhaiguste haigla. 1997. aastal liideti see "Milli Saraylar" (Riiklikud Paladid) koosseisu ja pärast 2010–2016 vahel toimunud renoveerimise järel avati see 11. aprillil 2017 muuseumina külastajatele.

Loss on esmaspäeviti suletud. "Milli Saraylar" müüb ka eraldi pileteid aeda; isegi kui te ei soovi interjööri külastada, on väärt vaadata astmelist aeda ja vaadet Bosporusele. Aktuaalsed lahtiolekuaegade ja hindade kohta vaadake ametlikku veebisaiti. Siit võite rannikul umbes paar sajand meetrit jalutades jõuda marsruudi viimasele peatusele.

Allikas: Milli Saraylar; Vikipedi.

Beykozi Kundura on marsruudi viimane peatuskoht, üks Istanbuli vanemaid tehaseid. Selle ajalugu algab 1810. aastal, kui sultan II. Mahmudi käsul osteti nahatööstus. Tehast kasutati algselt sõjaväe nahatarvete tootmiseks ja see arenes aja jooksul nahk- ja kingafabrikuks. 1933. aastal anti see uusalt loodud ettevõttele Sümerbank ja see sai nimeks Sümerbank Nahk- ja Kingatööstus. Tootmine kasvas 1968. aastal 2 miljoni paari kingani aastas ja 1975. aastal 2,5 miljoni paari kingani. Omadel aegadel töötas seal umbes 3000 inimest. Tehas suleti 1999. aastal valitsuse määrusega ja müüdi 2003. aastal.

Tänapäeval on kivist ja tellistest hooned kultuuri-, kunsti- ja filmikeskusena kasutusel. Alates 2005. aastast on see filmide ja telesaadete võtteplats. "Kundura Hafıza" projekt, mis algas 2015. aastal, kogub tehase arhiive ja töötajate mälestusi. 2018. aastal renoveeriti endine katlamaja ja sellest sai Kundura Kino ja Kundura Lava.

Külastamiseks on oluline teada: Beykozi Kundura ei ole koht, mida saab vabalt ringi käia. Ettevõtte veebisaidi kohaselt saavad külastajad tulla planeeritud üritustele ja näitusi saab külastada ainult broneeringuga. Marsruuti planeerides vaadake veebisaidil olevat filmide, kontsertide või näituste kalendrit. Kui leiate õhtase etenduse või lavaetenduse, saate päeva lõpetada tehase endises katlamajas.

Kui üritusi ei leidu, võite kivist ja tellistest tehasehooneid vaadata rannikuteelt. Seejärel võite jalutada tagasi Beykozi kesklinna ja sealt bussidega Üsküdari või Kadıköy suunas.

Allikas: Beykozi Kundura ametlik veebisait; Vikipeedia.