Ankara, mis on olnud tähtis keskus nii aednike kui ka kaupmeeste jaoks.

Alustage Ulus metroojaamast ja kõndige Atatürk bulvaril lõunasuunas. Opera maja vastas asuv lihtsa, sümmeetrilise fassaadiga hoone on Vabariiklike Asutuste Peavalitsuse muuseum. Hoone on pärit esimesest rahvuslikust arhitektuuriajast. Ankara õigusteaduskond, mis avati 1925. aastal, koliti 1928. aastal siia ja jäi sinna kuni 1941. aastani. Seejärel kasutati seda tüdrukute kunstikooli, ühiselamuna ja kuni 2004. aasta aprillini Ankara mufti kontorina; renoveerimise järel avati see 7. mail 2007 muuseumina. Hoones, mis koosneb keldrist, esimesest korrusest ja teisel korrusel, on väljas 236 teose kollektsioonist, mis kokku sisaldab 2669 teost. Teosed pärinevad 13. sajandist 20. sajandini ja kõik on pärit erinevatest Türgi üle kogu riigis asuvatest vaimulike asutustest.

Sellel marsruudil soovitatav objekt on puidust aknaosad: Ahi Evran mošee 13. sajandi aknad. Ahi Evran on TDV islami entsüklopeedia järgi Sheikh Nasirüddin Mahmud, kes suri 1262. aastal. Ta rajas Anatolia Ahili kultuuri, ühendades zawiyes (müstilise kooli) šeik-õpilase suhte ja töökojas meister-õpiliksuhte. Selle marsruudi pidi läbides näete ka mitmeid karavansaraide, millest enamik on vaimulike asutuste omanduses; Suluhan ja Çukurhan kuulusid ühe vaimuliku asutuse juurde, samas kui Çengelhan kuulus Rüstem Paša vaimulikkule. Muuseum on hea koht, kust alustada, et mõista, kuidas vaimulikud asutused neid hooneid säilitanud on.

Esimesel korrusel on vaipu ja tekstiile ning tööriistu, samas kui ülemisel korrusel on käsikirju, keraamilisi esemeid, metalli- ja puidutöid. Eriliselt tähelepanuväärsed on Divriği Suure Mošee ukseosad, küünlad, vaimulikkuse dokumentid, kellad ja kaligraafia. Muuseumis on ka restaureerimisateliier, kus on vaipude pesemise mahutid, ning multikeelne audiogood. Külastuspäevade ja sissepääsu tingimuste kohta leiate teavet ametlikult veebisaidelt.

Allikad: VGM Ankara Vaimulike Asutuste Muuseum; TDV Islami Entsüklopeedia, Ahilik; Vikipeedia.

Pärast seda, kui pöörate bulvarilt Ulus väljakule ja sisenete Anafartalar tänavale, jõuate Suluhani juurde, mis asub Anafartalari ja Posta tänavate vahelisel saarel. Selle ehitas 1508–1511 vahel riigimees Hasan Pasha, kes oli II. Bayezidi ja I. Selimi valitsusajal ametis; seda kutsuti pikka aega Hasanpaşa Haniks, kuid nimi Suluhan ilmus dokumentidesse alates 1688. aastast. TDV islami entsüklopeedia loetleb Ankara osmanide ajastul olnud umbes kolmkümmend karavansarayi, millest üks on nimega Hasanpaşa Hanı.

See on kahekorruseline kivist karavansarai, millel on kaks siseõu. Esimese õue põhikujuks on ruut; alumisel korrusel on 30 ja ülemisel 30 oda, ning keskel asuvad pesemisruum ja palvemaja. Teine õu on hobuste jaoks mõeldud ala, kus asub ka saun. Osmanide ajal toimusid siin kohvi- ja lõngaäri. Lõng on siin oluline, sest Ankara linnas tähendab lõng tavaliselt kašmiiri. Karavansarai sai kahjustusi 1929. aasta Balıkpazarı tulekahjus, kuni 1950. aastateni kasutati seda köögiviljade ja puuviljade turuna, ning 1984. aastal restaureeris selle Vakıflar Genel Müdürlüğü (Vakifide peadirektoraat). Tänapäeval on see turg, ja selle vastas asuv Ankara turg ning selle seinale toetuv Sobacılar turg näitavad, et piirkond on alati olnud spetsialiseeritud turg.

Vaadake seda hoonet, uurides mõlemat siseõuet: ruumide paigutust, koridore ja sissepääsu. Siin saate ise näha selle plaani, mida sageli võrreldakse Bursa Koza Haniga. Seejärel algab marsruudi kõige järsem osa: umbes kilomeeter tõus linna kindluse jalamini.

Allikad: Vikipedi, Suluhan; TDV islami entsüklopeedia, Ankara; Güven Dinçer, İdealkent 2014.

Anadolu Tsivilisatsioonide Muuseumi kollektsioon räägib erinevatest ajalooperioodidest; vaadake neid kahte hoonet, mis on sellel teemal. Gözcü tänaval asuv muuseum koosneb kahest osmanide ajast pärit hoonest. Mahmut Paşa bedesteni (kaubanduskeskus) ehitas Fatihi minister Mahmut Paşa aastatel 1464–1471; sellel pole kirjalikku infot. Keskel on ristkülikukujuline ruum, mis on kaetud kümne kuppeliga, ja selle ümber on 102 kauplust, mis on järjestatud kaaredega: klassikuline kaubanduskeskuse skeem. Lähedal asuv Kurşunlu Han'i ehitas samuti Fatihi minister Mehmed Paşa 15. sajandi teisel poolel; see on kahekorruseline hoone, mis on ehitatud laotud kivist, alumisel korrusel on 28 ja ülemisel korrusel 30 tuba.

See oli siidikaubanduse keskpunkt. Ankaras valmistatud siidiga oli võimalik osta ainult bedesteni kauplustest, et vältida maksude põgenemist; kangad transporditi sealt Istanbulisse, Alepposse ja Veneetsiasse. Kurşunlu Hanis olevate kaupluste rent kajastab seda: vastavalt Wikipedias toodud andmetele oli rent mujal 1800 akçet aastas, aga siin oli see 41 500 akçet. Pärast 1881. aasta tulekahju jäid mõlemad hooned kasutusele. Muuseumi idee tekkis 1921. aastal Kale'is asuvas Akkale'is, aga kui ruumi ei jätkunud, osteti bedesteni ja han Hamit Zübeyir Koşay soovituse järgi. Restaureerimistööd kestsid aastatel 1938–1968; arhitektid olid Macit Kural, Zühtü Bey ja İhsan Kıygı; bedesteni keskosa avati külastajatele 1943. aastal. Muuseum valiti 1997. aastal Euroopa aasta muuseumiks.

Vaadake bedesteni sees olevate kuplite ja kaupluste rütmi. Kurşunlu Han'i kasutatakse täna muuseumi haldushoonena, seega ei pruugi alati olla võimalik selle sisse minna. Mõned saalid on kuni 2027. aasta alguseni remondis; kontrollige hetkeseisu ametlikult veebilehelt.

Allikas: Anadolu Medeniyetleri Müzesi ametlik veebileht; Wikipedia; Vikipedi, Kurşunlu Han (Ankara); Kaya 2021.

Muuseumist kõndige Kale peamise värava suunas; värava ees asuval Atpazarı platsil asuvad kaks karavansaraj kõrval. Kallakule ehitatud väiksem karavansaraj on Çukurhan. See pärineb 16.-17. sajandist ja on seotud tolle aja šeikülislami, Ankaravi Mehmed Emin Efendi, fondiga; see sai kaks suurt renoveerimist 1791. ja 1801. aastal. See on kahekorruseline hoone, millel on kivialus ja tellistest seinad, ning mis on toetatud puitkonstruktsioonidega; lääne pool asuva kalde tõttu on seal osaline keldrikorrus, ja nime "Çukur" (auk) võib viidata sellele kõrgusvahesele. Sissepääs ristkülikukujulisse siseõue on põhjaküljelt; planeering on klassikuline osmanide linnade karavansaraja skeem, sarnaselt Çengelhaniga.

2000. aastate alguses oli see hoone World Monuments Fundi nimekirjas hoonetest, mis vajasid kiiret restaureerimist. 2007. aasta oktoobrist kuni 2010. aasta maini toimus restaureerimine, mille käigus taastati hoone algne välimus ja siseõu kaeti kaitse eesmärgil klaaskatusega. Tänapäeval kasutatakse seda majutusasutusena; seega on see koht umbes viieteistminutiline peatus: vaadake fassaadi kivide ja telliste tekstuur, ülemise korruse puit, siseõue värav ja kuidas hoone kaldele on ehitatud.

Nende kahe karavansaraja asendumine Kale värava juures ei ole juhus. Osmanide Ankara linnas oli umbes kolmkümmend karavansaraj, millest enamik asusid Kale jalamil, bedesteni lähedal; siia lasti karavanide kaubad ja sealt edasi jaotati need allolevatele turgudele. Mõnest sammust Çukurhanist jõuate Çengelhanini; pärast mõlema vaatamist vaadake platsilt alla Koyunpazari suunas, see kallas on teie tagasiteekond.

Allikas: Vikipedi, Çukur Han; TDV İslam Ansiklopedisi, Ankara.

Kale värava vastas asub suur han, mida nimetatakse Çengelhaniks. Allikate kohaselt ehitati see 1522. aastal, sultan Süleymani valitsusajal, ja see kuulus Rüstem Paşa väärikuse alla; seda peeti tolle aja nelja suurema hani hulka. Sellel on ristkülikukujuline plaan, mis on ligilähedalt ruudukujuline, avatud siseõu, palju ruume ja kaameli parkla, mis teeb sellest Ankara parima säilinud näite klassikalisest osmanide linnahannist. TDV islami entsüklopeedia loetleb selle üheks esimeseks haniks. Han oli pikka aega kasutuses villase, villa ja nahka hoiustamiseks; see oli oluline osa tekstiili kaubanduse jaoks. Ankara šariaadi arhiivides on 1721. aasta dokument, mis ütleb, et Çengel Hanis elav kaupmees müüs hollandi kaupmehele 750 vukiyye tekstiili. See on kõige konkreetsem tõend sellest kaubandusvõrgustikust: välismaa kaupmees tuli hani, ostis siia tekstiili ja viis selle läbi Izmiri või Istanbul läbi Euroopasse.

20. sajandil asus Vehbi Koçi esimene pood just selles hanis. Rahmi M. Koç muuseumi ja kultuurifondi kaudu rentisid nad 2005. aastal hani valitsuselt ja restaureerisid selle, avades Ankara esimese tööstusmuuseumi. Lähedal asuv Safranhan, mis on dateeritud 1511. aastasse, restaureeriti ja muuseumi lisati aastatel 2012–2016. Kollektsioonis on üle kümne tuhande eseme, mis hõlmavad transporti ja lennundust. Kuid enne eksponaatidega tutvumist, minge siseõue, vaadake varjualuseid ja ruumide rütmi, ja alles siis sukelduge eksponaatidesse.

Avatud päevade ja sisenemistingimuste kohta vaadake ametlikku veebisaiti. Muuseumiks muutumise järel peatuge värava ees ja võrdage veelkord Çurahani ja Çengelhani. Sama funktsioon, aga erinevad mõõtkujud.

Allikad: Vikipedi, Çengelhan Rahmi M. Koç muuseum; Kaya 2021 (DergiPark); TDV islami entsüklopeedia, Ankara.

Atpazarist, kui alla jõuame Koyunpazari mäest, asub teel Ahi Elvan mosk. See marsruut lõpeb perekonna moskiga, mis asutas kaubanduse organisatsiooni. TDV islami entsüklopeedia kohaselt ehitas selle 14. sajandi lõpus Hacı Elvan bin Mehmed Bey, kes kuulus Nizameddin Zehrabi suguvõssa; sellel on kirjutisi, mis ütlevad, et 1413–14. aastal renoveeris ja restaureeris selle Çelebi Mehmed. Ahiler oli organisatsioon, mis 13. sajandil Ankara ümbruses kokku tõi käsitöölisi, kes olid põgenenud mongoli sissetungist; enne linna liitumist Ottomaani impeeriumiga 1354. aastal mängisid nad olulist rolli linna sotsiaalses ja majanduslikus elus. Lähedal asuvas Samanpazari piirkonnas asuv Aslanhane mosk ehitati samuti ahileri poolt, Ahi Şerafeddini poolt; see marsruut külastab ainult Ahi Elvan moskeed.

Sisemine ruum on ristkülikukujuline ja jagatud neljaks osaks, kus on kolm rida nelja puidust sambaga. Sambad on marmorist ja need on valmistatud Rooma ja Bütsantsi ajastute jäänustest. Alumine osa on kivist, ülemine osa tellistest; lagi on puidust, samuti on puidust ka rõdud. Mihrab on kivist, sellel on reljeefsed kaunistused ja mukarnasid; minbar on valmistatud peene puidutööna, selle on valmistanud Harputlu Mehmed bin Bayezid. Ukse hingedel on kirjutisi, mis jutustavad selle ehitamisest ja renoveerimistest; need asuvad praegu Etnograafia muuseumis.

Külastamise reeglid: mosk on külastajatele avatud, kuid palvusaegadel palun ärge sisenege või oodake vaikselt taga; võtke jalatsid ukse juures maha, katke õlad ja põlved, naised peaksid kandma peakatteid; pildistamisel ärge kasutage välk. Kaheksa minutit on piisav, et vaadata sambaid ja minbarit. Sealt saate alla Koyunpazarist ja jõuate Samanpazari väljakule; sealt väljuvad bussid Ulusi ja Kızılay linnaosadesse.

Allikas: TDV islami entsüklopeedia, artiklid "Ahi Elvan mosk" ja "Ankara".