Odunpazarı Evleri

Odunpazarı on Eskişehiri esimene asualal on, mis on asub linna lõuna pool asuvate mägede jalamil. Piirkonna nimi pärineb siinsamas asunud turult, kus küladest tulnud müürid müüsid puitu. Lähiajalooline linn kandis nime Dorylaion, kuid kui türklased piirkonda asusid, viitasid nad vana linna varemetele ja nimetasid seda "vana linnaks". Odunpazarı omavalitsuse kohaselt rippisid esimesed asunikud lambaliha Porsuki jõe kaldale ja tänapäevase Odunpazarı mäe otsa, et valida endale sobivat asukohta. Üks lambaliha mäel säilis kauem, mistõttu arvatakse, et esimene asula tekkis just sinna. Tänapäeval nähtavad siinsed majad Ottomani impeeriumi ajastu tsiviilarhitektuuri näiteid ja Kultuuri- ja Turismiministeerium peab neid 19. sajandi tsiviilarhitektuuri kaunimaks näiteks. Kumerate teede, ummistuvate tänavate ja üksteise kõrvale paiknevate, rõdude ja puitdekoratsioonidega majade süsteem säilitab piirkonna tervikliku ilme. Tänavasse avanevad fassaadid on rõdude ja konsolidega, mis tähendab, et ülemised korrused ulatuvad alla olevate korruste kohalt tänavasse. Mõned majad on silmapaistvad oma valgete seinte ja pruunide aknaavade tõttu, teised aga tšivit-sinise või telliskivi-punase värviga. Elamud on tavaliselt kahest tüübist: esimeses on sissepääs otse tänavalt ja aed asub taga, teises asub maja aia sees ja aed on ees. Ühekordsetes, kahekordsetes või kolmekordsetes majades paiknevad toad ümber keskmise kamina. Esimesel korrusel on tavaliselt köök, ait, pesuruum või panipaik, samas kui perekonna elu toimub ülemistel korrustel. Esifassaadil asuv nurgatuba, mis avaneb kahele poole, on maja suurim ja olulisim tuba. Veneetsia entsüklopeedia märgib, et nendes majades on arhitektuurilisi sarnasusi ja motiive, mida võib leida ka Safranbolu, Beypazarı ja Göynük'i elamutes. 20. sajandil kaotas piirkond oma tähtsuse elamupiirkonnana. TDV islami entsüklopeedia kirjutab, et kui Sheikh Shehabeddin tänav avati, mis ühendas Odunpazarı linna keskusega, hävisid mõned ajaloolised ja arhitektuuriliselt väärtuslikud majad. Kui majade väärtus taas tunnustati, võeti piirkond ajaloolise kaitseala alla ja seda säilitatakse tänapäevani "ajaloolise ja linnalise kaitseala" staatuses. Odunpazarı omavalitsuse "Odunpazarı majade taastamise" projekti raames on Hafız Ahmet Efendi poolt valmistatud "Gül Asa" nimeline teos on täna väljas Anıtkabiri muuseumis. Yağcızade maja kohal asub "cihannüma" nime kandev vaatetorn, mida kasutatakse praegu Ataol Behramoğlu raamatukogu ja muuseumina. Atatürk gümnaasiumi hoone on kantud Odunpazarı linnaosa kaitseplaani monumentaalse hoonena. Piirkond on tuntud ka käsitöötraditsioonide poolest, seal tegeletakse vase-, tina-, antikvariaadi- ja puidutöödega. Eskişehiri sümboliks olevat lületaşı (suitsutoru) saate näha nii muuseumis kui ka karavanserail ja turuplah asuvates töökojas. Tänavad on kivikattega ja kohati klanitud, seega on soovitatav kanda mugavaid jalatseid. Enamik maju on elamud või asutuste hooned; sisse pääsete ainult neisse, mis on avatud muuseumina või galeriina. Hoonete värviliste fassaadide pildistamiseks on kõige paremad ajad vara hommikul ja hilisõhtul. Piirkonda saab jõuda linna kesklinnast jalgsi Hamamyolu caddesi kaudu. Trammiga saabuvad saavad kasutada EsTrami veebilehte, mis näitab Atatürk gümnaasiumi peatuskohta, kust on lühike jalutuskäik tänavatele. Enne külastust kontrollige palun piirkonna muuseumide avamisajad nende ametlikelt veebilehtedelt.