Larisa (Buruncuk) Antik Kenti

Larisa on muinaskala, mis on asub Menemeni lähedal asuva Buruncuki küla lähedal asuva mäekurvi kahele nõlvale, kust avaneb vaade Gedizi tasandikule. See asub İzmirist umbes 30 kilomeetri põhja pool ja asub viljakal tasandikul, mis on tekkinud Gediz jõe poolt toodud setetega. See oli üks Aioli piirkonna kaheteist linnast; selle eristamiseks samanimelistest paikadest Kreekas ja Väikese Menderese ääres, seda kutsuti Larisa Phrikoniseks või Larisa, mis asub Hermose jõe kaldal. Arvatakse, et nime "Larisa" päritolu on vanades Anatoolia keeltes, tähendades "kindlus, müüridega paik", ja see kuulub vanade paikade nimede hulka, mis lõpevad "-assa" sufiksiga. Allikad näitavad, et asula on väga vana. Istanbuli Tehnikaülikoolis 2021. aastal kaitstud doktoritöö kohaselt ulatuvad siinsed asulate jäljed kuni Neoliitikumi ajani, samas kui varasemad arhitektuurilised jäänused pärinevad varajastest pronksiaegadest. Geograaf Strabon teatas, et linna esimesed elanikud olid pelasgid, kuid hiljem asusid sinna Aioli rändurid. Strabon uskus, et Homerose "Iliaadas" mainitud Larisa oli just see linn. Ksenofoni järgi asetas Pärsia kuningas Kyros sinna Egiptuse sõduritest koosneva kolonii, mistõttu linna kutsuti mõnda aega "Egiptuse Larisa". Ksenofon kirjutab ka, et spartalane Thibron piiras linna, kuid ei suutnud seda vallutada. Suurem osa praegu väljal nähtav arhitektuuriline jäänused pärineb 7. sajandist e.Kr kuni 4. sajandini e.Kr. Linn sai 405. aastal Peloponnesose sõja ajal suuri kahjustusi ja pärast taastamist rüüstati see 279. aastal e.Kr galatlaste poolt. Kuna hilisemaid asulate jälgi ei leita, arvatakse, et linn jäi elamiskohana kasutuselt maha 3. sajandil e.Kr. See teeb Larisa huvitavaks, kuna sellele ei ole hilisemate ajastute ehitised peale ehitatud, ja see on säilinud kui ala, mis näitab linna Arkaikse ja Klassikse ajastu perioodist. Asula on jagatud kahele nõlvale, mis asuvad Buruncuki mäekurvi kahe otsa. Madalamal, läänes asuval nõlval asub akropol, kus on esinduslikke ehitisi, nagu paleed, tempel ja megaron, samuti linnaosad lõuna- ja põhjanõlvadel, ning põhja- ja idasuunas lai nekropol. Kõrgemal, idas asuval nõlval on tugev kindlus ja väike asula, mis asub kagu jalamil. Kahe nõlva vahelisel tasandikul on avastatud korrap Mõned leitud esemed viidi Stockholmi, osa Istanbuli Arheoloogia muuseumi ja arkaajal pärit leitud esemed säilitatakse Izmiri arheoloogia muuseumis. Kaevetööd keskendusid peamiselt akropolile, seega ida pool asuv linnus ja selle lähedal asuvad alad on kaardil ainult üldiselt märgitud. Kultuuri- ja turismiministeeriumi andmetel algas 2010. aastal professor Turgut Saneri juhtimisel arhitektuursete elementide uurimistöö, mis hõlmab kogu ala. Need uuringud näitasid, et linnus oli Pärsia valitsusajal, eriti 5. ja 5. sajandil eKr, aktiivse ehitustegevuse keskus. Larisa ei ole korralikult kujundatud muinasehitiste kompleks; mäekülgedel on radu, mis on osaliselt kividega kaetud, seega on mugavad matkakingad hädavajalikud. Varju on väga vähe, seega on suvekuudel varahommikud või kevadel, kui luhud on rohelised, ideaalne aeg külastamiseks. Kui jõuate akropoli tasandile, näete ühes pilguulatuses kogu oru ulatuses kulgevat Gedizi jõge ja põhja pool asuvaid mägesid. Jalutades müürivõlvide ja müüride varemete vahel, olge ettevaatlik, et ei astuks kividele ega liigutaks ühtegi eset. Transpordi osas ulatub IZBANi põhjarajoon Menemeni; Buruncukusse ja mäe otsa saab jätkata autoga. Aktuaalse info saamiseks külastage Izmiri maakonna kultuuri- ja turismiametit.