Karaalioğlu Parkı

Karaalioğlu park asub Antalya linna vanemas osas, umbeselt 35–40 meetri kõrgusel asuvate kaljude peal. See on Antalya vanim linnapark ja ainuke park, mis on linna jaoks ajalooliselt oluline. 20. sajandi alguses kasutati seda puhkealana; Esat Furkan Engini ja Reyhan Erdoğan'i Bartıni metsanduskooli ajakirjas avaldatud uurimuse kohaselt alustati parki ehitamist 1935. aastal. Praeguse kujuga parki projekteeris arhitekt Necmettin Ateş aastatel 1940–1945, kuberneri Haşim İşcani juhtimisel ja Antalya kaunistamise ühingu toetusel. Algselt kandis park nime İnönü park; İsmet İnönü külastas parki 1943. aastal. Ehitustööd kestsid kolm aastat ja lõpule jõudnud park sai kogu Türgis tuntuks. Park on tolle aja riiklike parkide ideaalse näite. Varase Vabariigi parkidele iseloomulikud elemendid, nagu purskkaevuga geomeetrilised basseinid, korrapärased lillepeenrad, korras istutatud puud ja pingid, on siin kõik koos. Disain algas veekogude ja jalutusradade rajamisega, millele järgnesid basseinid, promenaadid, lillepeenrad, rohelised alad, puudused ja vaatetornid. Jalutusradad joonistavad teravaid ja sirgeliine; peamised teljed on kujundatud nii, et need võimaldavad liikumist mõlemas suunas. Veekogud algavad loodes asuvast sissepääsust ja kulgevad jalutusradade keskosas, kus radad jagunevad, asub suur purskkaevuga bassein. Varem oli pargis seitse bassein, ja selle jaoks toodi sinna kümneid tuhandeid kuubikmetreid mulda. Linnavalitsuse andmetel asub pargis kolm paralleelset tänavat, mis ulatuvad idast läände mere suunas, ja need tänavad lõpevad kolme vaateterrassiga rannikul. Vaateterrassid, ehk vaatetornid, on pargi suurim väärtus. Nendest terrassidest avaneb vaade kogu Antalya lahele, läänes Konyaaltile ja selle taga asuvatele Beydağ mägedele, ning allpool asuvale merele kaljude jalamil. Kaljude peal jalutamiseks järgige vaateterrasside vahelist promenaadi; piirded ja trepid renoveeriti 2002. aastal toimunud riikliku konkursi järel, arvestades ajaloolist stiili. Paragi Kaleiçi poole asuvas nurgas asub Rooma ajast pärit Hıdırlık torn; üks pargi jalutusradad viib otse torni juurde. Paragis asuvate kujude stiil peegeldab ka Vabariigi ajastu kunsti. Teisel vaateterrassil asub Mehmet Aksoyi 1970. aastate lõpus valminud "Tööline ja laps" kuju, kolmandal terrassil Engin ja Erdoğani töö kajastab parkis olevate monumentaalsete puude hulka: tammed, männikud, pistaatsiapuud, idaeedelpuid, tšitlembikud, põderpuud, kuupalmid, magnooliad, Washingtonia palmipuu, Torose mänd ja küpressid. Park on kõige kaunim aprillis, kui põderpuud õitsevad, ja suvel, kui magnooliad õhkivad. Suurlinna omavalitsus on avaldanud eraldi väljaandeid parki elavate lindude ja puude kohta; kes varahommikul saabub, võib kuulata lindude laulu küpresside seas. Park pole kunagi olnud külmunud monument. 1950. aastatel ehitati selle alale Atatürk staadion, mis lammutati 2016. aastal. 2002. aastal korraldas suurlinna omavalitsus riikliku arhitektuurikonkursi pargi renoveerimiseks; võitjaks osutus Hüseyin Kahvecioğlu ja Nurbin Paker Kahvecioğlu projekti, ja esimene etapp teostati aastatel 2003–2004. 2017. aastal, kui omavalitsus kolis uude hoonesse, tekkis plaan renoveerida vana omavalitsuse hoone ja staadioni ala, sealhulgas ka linnameuseum. Parki pindala on erinevates allikates erinev; Engin ja Erdoğan mainivad 48 000 ruutmeetrit, samas kui suurlinna omavalitsus räägib 140 000 ruutmeetrist; see erinevus võib tuleneda sellest, kas staadioni ja omavalitsuse alad on arvesse võetud. Park on avatud iga kell ja sissepääs on tasuta; sissepääsu tingimusi ei ole. Sinna saab jõuda Kaleiçist Hıdırlık torni kaudu või Atatürk caddelt olevate väravate kaudu. Linna keskusest saab sinna hõlpsalt jalgsi või trammiga. Suvel pakuvad puud varju kuumal ajal, samas kui talvel saab päikeseloojangut vaadata vaadetornidest – see on pargi kaks erinevat poolt. Laste mänguväljakud asuvad pargi loodenurga osas; terrassidel peaks väikseid lapsi pidevalt jälgima.