Emir Han

Emir Han on kahekorruseline karavansaraj, mis asub Bursa Ulu Camí kirde idakaldal, ajaloolise turu vanima osana. See oli Orhan Gazi kulliyedi osa, mis valmis aastatel 1339-1340, ja selle eesmärk oli toetada kulliyedi rahalist stabiilsust. TDV Islam Ansiklopedia andmetel ehitati karavansaraj piirkonda, kus pärast vallutust loodi hobuste turg. Bursa, mis osmanide kätte jõudis 1326. aastal, kasvas kiiresti pealinnana ning kuulus Bursa turg arenes järk-järgult selle karavansaraja ümber. Dokumentides on seda nimega tähistatud mitmel erineval viisil, näiteks Bezzazistan, Eski Bezzazistan, Bey Hanı, Sultan Hanı ja Kervansaray. Bursa oblasti administratsiooni andmetel hakati seda pärast seda, kui Yıldırım Bayezid 14. sajandi lõpus uue kaubanduskeskuse ehitas, ajutiselt "Eski Bedesten" nimega. Kultuuriportaali andmetel oli see kuni 1522. aastani tuntud kui Bezzaziye Hanı, Eski Bezazistan või Bey Hanı, enne kui see sai nimeks Emir Bey Hanı. Oblastadministratsioon kirjeldab seda kui esimest osmanide karavansaraj Bursa linnas. TDV Islam Ansiklopedia peab Emir Hanit esimeseks näiteks anatoolia türki arhitektuuris levinud linnakaravansaraja tüübi jaoks, selgitades, et see tüüp tekkis seldžukkide karavansarajade kohaldamisest linnakaubandusele. Karavansarajal on ligilähedalt ruudukujuline põhiplaan. TDV-i andmetel on hoone umbes 45 meetri pikkune ja 45 meetri lai, ning selle keskel on umbes 26 meetri pikkune ja 26 meetri laiusega avatud siseõu. Siseõue on ümbritsetud kahekorruseliste kaaridega, mis toetuvad sammastitele, ja nende taga on kaaridega ruumid, mis avanevad kaaridele. Esimesel korrusel asuv 36 ruumi on akendeta ja mõeldud kaupade hoiustamiseks, mis toodi karavanidest siseõue. Teise korruse 38 ruumi on enamasti akendega ja sisaldavad ahjusid; kaupmehed kasutasid neid ruume oma äritegevuseks ja vajadusel ööbimiseks. Kultuuriportaal annab teise korruse ruumide arvuks 37, samas kui TDV ja oblastadministratsioon annavad kokku 74 ruumi. Kahe korruse vaheline ühendus tagavad kaks trepi, mis on sümmeetriliselt paigutatud kaaride põhjaossa. Seintes ja sammastes on kasutatud alternatiivset müürikivide ja marmorist ribade kasutamist. Hoone alumised osad, mis vastavad ladudega, on silead, samas kui ülemistes osades on järjestatud kõrgeid, kergelt kaardusidega ristkülikukujulisi aknaid. Siseõ TDV (Türk Dil Kurumu) poolt koostatud Orhan Gazi küllise kirjelduse kohaselt kaaluti selles karavanserais kaubaks ostetud ja müüdud kõik kaubad ning kaalumise tasu moodustas karavserai sissetuleku. Ukse mõlemal küljel on endiselt kolm istekohta, mis olid mõeldud kaalujatele; neid on tasub vaadata, kui sisse astute. Karavserai on sajandite jooksul mitu korda põlenud ja kannatanud maavärinate tõttu. See põles 1544. aastal, taastati 1634. aastal, 1674. aasta maavärinas sai ukse kahjustusi, põles uuesti 1788. aastal ja sai kahjustusi 1855. aasta maavärinas. TDV-i andmetel jõudis see hoone 20. sajandisse peaaegu täielikult lagunenud põhjaküljega ja suure osa ülemise korruse varjatud galeriid olid kadunud. 1958. aastal hävitas suure tulekahju kogu turu ja see taastati 1962–1963. aastal algse välimusega. Selle taastamisel säilitati algne plaan ja välisdetailid, kuid alumise korruse galeriid suleti klaasiga ja ülemise korruse tubade ahjud eemaldati. Tänapäeval on karavserai hästi hoitud turg, kus asub palju poe ja ettevõtte. Pärast sissepääsu on hea vaade, kui seista keskel ja vaadata kõiki nelja tiiba ja nurgas asuvaid kupole. Lõuna tiiva kivipostid ja ümarad kaared on kohe nähtavad, kui neid võrrelda teiste tiikade teravate telliskivide kaartega. Kuna karavserai on aktiivne turg, on parem seda külastada, kui poodide uksed on avatud. Kultuuriportaali andmetel saab karavserai piirkonda jõuda jalgsi linna keskustest ja Emir Hanini saab jõuda Grand Bazaarist. Lähedal asuv Koza Han, mis TDV-i andmetel ehitati II. Bayezidi valitsusajal Emir Hani ja Ulu Camie vahele, võimaldab kahe karavserai vaatamisel võrrelda turu arengut 14. ja 15. sajandil. Emir Hani asuv Karavserai piirkond on osa "Bursa ja Cumalıkızık: Ottomani impeeriumi sünnipaiga" alast, mis lisati 2014. aastal UNESCO maailmapärandi nimekirja.