Afyonkarahisar Kalesi

Afyonkarahisari kindlus asub samal mustal kivimisel, mis on antud linnale nime, ja see määrab horisonti, olenemata sellest, kust linnast vaadata. See vulkaaniline kivimass tõuseb ümbritsevast tasandikust umbes 226 meetrit kõrgemale. Kultuuriportaali kohaselt on see kindlus looduslik kivim, mis kerkib üles vanade Afyonkarahisari majade vahel. Kivimi tumedat värvi ja selle peal asuva kindluse tõttu on tekkinud nimi "Karahisar" (must kindlus). Kindluse ajalugu ulatub kuni Hitti impeeriumini. Kohaliku kultuuri- ja turismiameti andmetel kasutati seda kivimit umbes aastal 1350 Hitti kuningas II. Muršili sõjakäigu ajal Arzava vastu kindlustuspositsioonina ning selle nimi oli Hapanuva, mis tähendab "kõrget mäge". Allikate kohaselt tähendab see nimi "kõrget mäge". Kivimassi tipus on kultuurilisi jälgi, mis pärinevad Frigide rahvalt, kes elasid Anatoolias umbes aastatel 1200–700 eKr. Samade allikate kohaselt on seal kivist raiutud alad ja neli suurt veeparki. Rooma ja Bütsantsi perioodil ehitati kivimi peale müüre ning mägi sai oma tänapäevase kindluse välimuse. Bütsantsi ajastul oli see tuntud nimega Akroinon. Türgi Vikipeedias märgiti, et 740. aastal toimus kindluse lähedal suur lahing Bütsantsi ja Umajjadi vägede vahel. Rahvajuttude kohaselt hukkus selles lahingus ka Seyyid Battal Gazi. Linna jõudsid türklased 13. sajandi alguses, nagu näha lähedal asuva Altıgöz silla kirjutisest. Seldsukide perioodil sai kindlusest oluline koht, kus hoiti riigi varandust. Sultaan I. Alaeddin Keykubadi ajal oli kindluse ehitusjuhataja Mimar Bedrettin Gevhertaş, kes restaureeris müüre 1235. aastal. Samal ajal ehitati kindluse sisse väike mošee ja selle kõrvale palee. Türgi Vikipeedias märgiti, et kindlusele öeldakse ka "Hisar-ı Devlet", kuna seal hoiti varandusi. Seldsukide minister Sahip Ata Fahreddin Ali nime tõttu hakati linna kutsuma Karahisar-ı Sahip. Osmani impeeriumi ajal restaureerisid 1573. aastal sultaan II. Selimi käsul Mahmud Bey müüre, veeparke ja tornid. Evliya Çelebi kirjutas 17. sajandil, et kindluses oli umbes kaks sajand valvurit ja koht, kus hoiti poliitilisi vangis. Pärast Tanzimat'i perioodi kaotas kindlus järk-järgult oma sõjalise tähtsuse. Türgi Vikipeedias kirjutati, et linna kasvu peeti koos kindlusega. Asustus oli 12. sajandi keskpaigani Suvel keskpäeval ei ole kalju peal varju; seega on parem sinna minna kas varahommikul või hiljem pärastlõunal, sest siis on jahedam ja valgus on parem. Kui te läbite varemete vahelt, vaadake kaljuga kaevatud veetankidele ja vanade hoonete vundamentele. Tippu jõudnud olles, näete laiaulatuslikku vaadet üle tasandiku, kus asuvad linn, kupolid ja minaretid, ning kaugemal Frigia mägismaa. Tuul võib tipus olla tugev, seega olge lastega käies ettevaatlikud ja hoiduge piireta aladest. Uusima teabe külastustingimuste ja võimalike remonditööde kohta saate kohalikult kultuuri- ja turismiametist või omavalitsuselt. Pärast laskumist on parim viis kindluse tundmaõppimiseks jalutada selle jalamil asuvatel vanades tänavatel. Sõjamuuseum ja mälestuspark asuvad lühikese jalutuskäigu kaugusel.