Liigu põhisisu juurde
Radar Türkiye
Avasta üritusi rakenduses
Ava
Radar Türkiye

Yildiz Çinileri: Seldžukkide ajastu kaunite keraamiliste esemete kollektsioon, mis ulatub Kubabadast Karatayni.

Kui Konya Seldžukkide arhitektuurimälestistesse sisenedes, on sageli esimese asjana silma jäänud värv, mitte kivi.

Radar TürkiyeRadar Türkiye19 Ekim 202612
Hinnanguid veel pole

Logi sisse, et meeldida ja hinnata

Yildiz Çinileri: Seldžukkide ajastu kaunite keraamiliste esemete kollektsioon, mis ulatub Kubabadast Karatayni.

Konya linnas asuvates Seldžukkide arhitektuurilistes objektides on sageli esimesena silma jättuv mitte kivi, vaid värv. Turkoosis, tumesinis ja lillad toonid muudavad kuplit sarnaseks öötaevasele ja seinad geomeetrilisteks vaipadeks. Suur osa neist värvidest on täna koondunud kahte kohta: Karatay medresse Konya keskuses ja Kubadabadi palee kaevamiste alalt leitud esemed. See tekst räägib Seldžukkide fritažikunstist, kujutades seda teekonnana kahe punkti vahel, ja annab vihjeid, millisele kunstile muuseumis tähelepanu pöörata. Mis on fritaž ja miks on glasuur oluline?

Türgi Diyanet Fondi islami entsüklopeedia artikli kohaselt pärineb sõna "fritaž" osmanide keeles sõnast "çini", mis tähendab "Hiina töö". Kunsti põhi on vormitud plaatide värvimine ja glasuurimine, seejärel kületamine. Kületamisel sulab glasuur plaadi pinnale, moodustades läbipaistva ja kaitsekihi, mis annab arhitektuurile kauakestva värvi. Esimesed glasuuritud telliste näited ulatuvad tagasi muistsele Egiptile ja Meessoomele. Artiklis märgiti, et Seldžukkide ehitised olid ka Horasanis ja Iraanis kaunistatud fritažiga, kuid see kunst arenes kõige rohkem ja pidevamalt Anatoolias. Anatoolia Seldžukkide meistrid kasutasid mitut erinevat tehnikat. Esimeses etapis kasutati glasuuritud telliseid; hiljem hakati kasutama väikeste, glasuuritud (turkoosis, lillas, rohelises ja tumesinis) plaatide tükkide liimimist vooderdusega alusele, mis on tuntud kui mosaiiktehnika. Tsiviilehitistes, nagu paviljonid ja paleed, kaunistati seinad tähed, ristid, kuusnurgad ja ruudukujuliste plaatidega. Nende plaatide pinnale maaliti mustreid, kas glasuurile või glasuurile. Entsüklopeedias märgiti, et Seldžukkid arendasid ka "lüster" tehnikat, mis on metallilise läike andev kattekiht, kui seda kantakse glasuurile. Tsiviilehituste fritaž on väga erinev mosaiikidest. Mosaiikides on levinud geomeetrilised mustrid ja abstraktsed taimemotiivid, samas kui paleede ja paviljonide fritažides on rikkalik kujundus, mis kujutab inimesi erinevates poosides, jahiloomi, linde, kahepealisi kotkaid, draakoneid ja sfinkse nagu müütilisi olendeid. Just see kujundusrikkus teeb Seldžukkide fritaž nii elava. Konya oli üheks tähtsaimaks keskuseks selle kunsti jaoks. Entsüklopeedias märgiti, et 1243. aastal valminud Sırçalı medresse eesruumis asuva mosaiigi inskriptsioonis mainiti See hoone, mida rahva seas tuntakse Alaeddin Köşkü nime all, on entsüklopeedia andmetel ehitatud II. Kılıçarslani valitsusajal, vahemikus 1155–1192, tänu oma fassaadil olevatele dekoratiivplaatidele ja neil olevatele tekstidele. Hoone välis- ja sisemised seinad olid kaetud dekoratiivplaatide ja stukkidega. See on tuntud kui ainuke hoone Anatoolia Seljukite kunstis, kus kasutati "minai" tehnikat. Islamientseüklopeedia kirjutab üksikasjalikult selle tehniku kohta: kollakaspruun ja hästi segatud savimass vormitakse ruudukujulisteks, tähtede, ristide ja baklava kujulisteks plaatideks, värvitakse roheliseks, tumesinis, lillaks ja türkiissinis, kaetakse emailiga ja küpsetatakse. Seejärel värvitakse plaatide peale musta, terrakota punase, valge ja kuldse värviga ning küpsetatakse uuesti madalamal temperatuuril. Kuna selles tehnikas kasutatakse seitset värvi, nimetatakse seda ka "heft renk" tehnikaks. Tähtede kujuga plaatidel kujutati inimesi, kes istusid ristis jalad, suhtlesid ja mängisid pillidega, ning tiibadega lõvide kujutusi. 19. sajandi lõpus oli hoone lagunenud ja see lammutati aastatel 1905–1908. Paljud selle plaadid leidsid tee Saksamaa, Prantsusmaa, Rootsi ja Ameerika muuseumidesse ja kollektsioonidesse. Tänapäeval on künkale püstitatud kaitsekatus, mis tähistab endise hoone asukohta. Aastatel 1941 Remzi Oğuz Arık juhtimisel läbi viidud väljakaevamiste käigus leiti ristikujulisi, kuusnurkseid tähti ja baklava kujulisi plaate, mis on säilinud Konjas ja mida eksponeeritakse praegu Karatay medresse eeskojas olevates vitriinides. Nendel plaatidel on kujutatud naisi ja mehi, ratsastajaid ja taimede dekoratsioone.

Kubadabad, Seljukite plaadikunstist kõige rikkalikum leitud esemete kogum pärineb Beyşehiri järve läänekaldalt. Kubadabad palee ehitas sultan I. Alaeddin Keykubad. Islamientseüklopeedia kohaselt toimus ehitus aastatel 1226–1236 arhitekti ja dekoratiivkunstniku Sadeddin Köpeki juhendamisel; Kultuuriportaal toob ehitusaegaks 1236. Entsüklopeedia kohaselt on see ainuke Seljukite paleekompleks, mille plaan on teada. Et paleekompleksi allesjäänud varemed vastavad allikates mainitud Kubadabadi, tõestas esmakordselt Konya muuseumi direktor Zeki Oral dokumentide põhjal. Aastatel 1965 ja 1966 Katharina Otto-Dorn ja aastast 1980 Rüçhan Arık juhtimisel läbi viidud välj Siin on tõlge:

Kujud on ümara, silmad suured ja mandlipäevad, ninaotsad peened ja pikad, suud väikesed; entsüklopeedia klassifitseerib selle näomuumi kui pärit Kesk-Aasiast. On väidetud, et karvalise valitseja kujutis on sultaan Alaeddin Keykubadi portree. Suur tähelepanu on pälvinud ka kahepealiste kotikate kujutised, mis on esitatud sõnadega "es-sultan" ja mis on valitsemise sümbolid. Loomamaailm on veelgi rikkalikum. Stileeritud elupuid ümbritsevad sfinksid, sireenid, grifoonid ja kahepealised draakonid. Lisaks on kujutatud jahikoeri, geparde, küülikuid, antiloope, mägedelambaid, eesleid, karusid, hobuseid, oravate, hanede, kiskjalinde, paavlindesid ja lõvisid. Ajakirjas DergiPark avaldatud artiklis rõhutatakse, et need kujutised on täis Aasia türki filosoofia loomade, müütiliste olendite ja sümbolitega ning palee seinte sireenide kujutised on nii ajalooliselt kui ka esteetiliselt eraldi uurimisele väärt. Karatay medresse kaevamisel leitud reljeefid kujutavad ka loomi ja inimesi ning on samas muuseumis väljas. Karatay medresse taevukuppel

Kubadabadi keraamilised plaadid on alates 1955. aastast väljas Karatay medresses, mis on ise ka keraamiliste meistriteoste hoone. Medresse ehitati 1251. aastal sultaan II. İzzeddin Keykavuse valitsusajal Celaleddin Karatay poolt. Hoone jäeti 19. sajandi lõpus kasutusele, taastati 1954. aastal ja avati 17. detsembril 1955. aastal Konya muuseumi keraamikakollektsioonina. Kultuuriportaal teatas, et medresse lisati 2014. aastal UNESCO maailmapärandi eelkandidaatide nime loeteluna "Anadolu Selçuklu medresseleri". Hoone südameks on umbes kaheksa meetri külgusega ruutkeskosa. Taevukuppel on täielikult kaetud mosaiikkeraamiliste plaatidega. Türkiisi- ja ultramariinplaatide vahel asuvad valged kipsribad, mis moodustavad kahekümnesuguseid tähti, mis on alt ülespoole ulatuvate sõlmede abil ühendatud, andes vaatajale mulje tähtede täis taevast. Kuppeli kaal kantakse seintel olevate kolmnurksete paneelide kaudu. Kuppeli keskosas asub väike bassein; entsüklopeedias märgiti, et mõned on selle konstruktsiooni tõttu sellele hoonetele observatooriumi identiteedi omistanud. Kuidas muuseumis ringi liikuda

Muuseumis on umbes viis tuhat keraamilist, savikest ja kipsist esemest, millest pooled on väljas. Osade järjekind Kui teil on võimalik päev aega eraldada, siis tasub külastada Beyşehiri ja vaadata Kubadabi varemeid järve ääres. See aitab teil mõista, kus täpselt need tähed, mida te muuseumis näete, tegelikult asusid. Mõned Kubadabist leitud esemed on väljas ka Kütahya tinaesemute muuseumis. Teabe saamiseks muuseumide külastuspäevade ja sissepääsu tingimuste kohta, külastage Kultuuri- ja Turismiministeeriumi ametlikku veebisaiti.

Allikad:

Kommentaarid

0/1000

Kirjuta esimene kommentaar