Liigu põhisisu juurde
Radar Türkiye
Avasta üritusi rakenduses
Ava
Radar Türkiye

İstanbuli kaasaegne veeajaloost: Terkosist kuni kraanideni.

Istanbul ei asu suure järve ega jõe kaldal, seetõttu on selle ajaloo jooksul olnud vajalik vett kaugelt transportida.

Radar TürkiyeRadar Türkiye15 Ekim 202639
Hinnanguid veel pole

Logi sisse, et meeldida ja hinnata

İstanbuli kaasaegne veeajaloost: Terkosist kuni kraanideni.

İstanbul on suur linn, mis ei asu järve ega jõe kaldal, mistõttu on selle ajaloo jooksul olnud vajalik vett kaugelt transportida. Istanbuli veeameti (İSKİ) ajalugu jagab selle pika loo kolme perioodi: Rooma, Bütsantsi, Ottomani ja Vabariik. Sillad, tammed, mahutid ja pursikad on selle loo kõige tuntumad osad; linnas on juba olemas marsruudid, mis neid külastavad. See tekst vaatleb loo vähemtuntud osa, mis algab 19. sajandi lõpust ja ulatub tänapäevani – perioodi, mil vesi hakkas jõudma linnadesse aurupumpade, torude ja tammide abil. Lõpuks räägime ka sellest, kus seda ajalugu täna hoonetes näha saab. Pursikust toruni.

Ottomani impeerium jagas vett gravitatsiooni abil, ehk siis vee enda voolu abil. Allikast võetud vesi voolas torude ja galeriide kaudu, ületas orgusid sillade abil, jaotati jaemaksedega, rõhk reguleeriti veetõkkedega ja jõudis lõpuks pursikateni. Istanbuli veeameti (İSKİ) andmetel mõõdeti iga jaotuspunktis kasutatav veekogus ja mõõtühikuna kasutati "lüljet". See süsteem piisab ühe linnaosa pursiku varustamiseks, kuid ei suutnud vett kõrgematesse, mitmekorruselistes hoonetes. 19. sajandi teisel poolel, kui Beyoğlu ja Galata piirkondades hakkasid kerkima kortermajad, tekkis vajadus rõhu all oleva vee järele. Lahendus tuli konventsiooni kaudu. Istanbuli veeameti (İSKİ) andmetel anti 1868. aastal sultan Abdülazizi valitsusajal Prantsuse ettevõttele litsents ja nii tekkis ettevõte, mis rahva seas kandis nime "Terkos Şirketi", ametlikult "Dersaadet Anonim Su Şirketi". Ettevõte pidi tarnima vett Terkos järvest Beyoğlu, Galata, Haliçi läänekaldale ja Bosporuse Euroopa kaldale. Marmara Ülikoolis valminud magistritöö näitab, et ettevõte oli mitme osanikuga Ottomani aktsiooniühing ja müüs vett tellimuse alusel, kasutades veearvesteid. Sama töö kohaselt kohustus leping haiglatele, sõjaväeüksustele ja tulekahjude kustutamiseks vett tasuta. Idee veearvesti paigaldamisest igasse majapidamisse jõudis Istanbulisse just selle ettevõtte kaudu. Terkosi aurupumbad.

Ettevõtte esimene rajatis oli 1883. aastal Terkos järve kaldale ehitatud tõstepumpjaam; 1888. aastal ehitati järve ümbrusse ka tamm, mis tõstis veetaset. Istanbul Technical Universitys 2003. aastal valminud magistritöö uurib seda rajatist üksikasjalikult. Magistritöö kohaselt ehitati jaam Prantsusmaalt tood ISKİ (İstanbul Su ve Kanalizasyon İdaresi) ve sellega seotud teave:

ISKİ veebilehel on teade, et jaam töötas kuni 1967. aastani ja on praegu säilinud tööstusmuuseumina. Järv ise on praegu linna veevarustuses "Terkos'i paisu" nime all ja selle kasutuselevõtu aasta on endiselt märgitud 1883. aastaks.

Anadolu poole ettevõte ja Elmalı:

Anadolu piirkond sai samal perioodil oma ettevõtte. ISKİ teatel asutati 1888. aastal Üsküdar Kadıköy Veeettevõte ja 1893. aastal ehitati Elmalı oja kohale esimene Elmalı pais. Võrgustik rajati rannikule, mis ulatub Anadolu Hisarist Bostancini. Paisu vett puhastav seadmete kompleks, ümberpumbamise jaam, torustik, mis ulatub Bağlarbaşıni, ja Bağlarbaşı veetank olid samuti selle ettevõtte projektid. Elmalı 2 pais, mis asub Çavuşbaşı oja kohal, lisati 1950. aastal. Tänapäeval on need kaks paisu koos üks linn väiksemaid veeallikaid, kuid Istanbulis on see koht "paisu" sõna esimese tähendusega seotud.

Hamidiye vesi ja Cendere jaam:

Veevarustuse kasvades rajati ka survevõrgud. ISKİ ajaloo järgi on oluline veeallikas Sultan II. Abdülhamidi ajal rajatud Hamidiye vesi. Kemerburgazi allikatest võetud vesi suunati Beyoğlu piirkonna kasarmetele, paleedele ja umbes viiekümnele purskkaunile. Ajaloolised allikad on selles osas veidi erinevad; ISKİ annab süsteemi rajamise aastaks 1904, samas kui jaama kohta kirjutavad allikad väidavad, et Cendere's asuv pumbajaam alustas tööd 1902. aastal. Cendere Hamidiye pumbajaam rajati Cendere orus, et viia allikatest kogutud vesi linna. Istanbul Metropolitan Municipality raamatukogu lehe andmetel ehitati jaam, kuna Taksimi veevarustus ei suutnud kasvavat vajadust rahuldada, ja see viis umbes 1200 kuubikmeetrit vett päevas umbes saja purskkaunile, sealhulgas purskkaunile, mis asub Yıldız palee tee ääres. Jaam töötas kuni 1990. aastateni, pärast mida see suunati ainult mõnele purskkaunile. Vikipedias on kirjutatud, et katlad olid valmistatud Šveitsis ja 1960. aastatel viidi aurumasinad Terkosi vanasse jaama ja nende asemele paigaldati elektrilised pumbad. Hoone 33-meetrise tellisekorstnaga osa hävis aja jooksul. 1999. aasta maavärina järel alustati töid hoone muutmiseks kultuurikeskuseks ja renoveerimistööd lõpetati 2009. aastal, kuid hoone jäi pikka aega Terkos ettevõte omandati Istanbuli omavalitsuse poolt ja 27. mail 1933 kehtestati seadus nr 2226, millega loodi Istanbuli veeamet (İSKİ). Amet oli omavalitsusele alluv, kuid omal õiguslikul staatusega asutus. Sel perioodil suurendati Terkosi tõstemaja ja Kağıthane'i puhastusjaama mahtu, aurujõuga töötavate pumbade asemel paigaldati elektrilised pumbad. Terkosi ja Silahtarağa vahel rajati elektrijuhe, Çırpıcı piirkonnas kaevati artesiini kaevud ja seal asutati tõstemaja. Tõkkide ajastu

Rahvastikutihedus suurenes kiiresti, mistõttu järve- ja allikaveed ei piisanud ja Istanbul läks üle tõkkide kasutamisele. İSKİ andmetel käsitati Ömerli ja Alibey tõkkid 1972. aastal, Şile'i Darlık ja Büyükçekmece tõkkid 1989. aastal. Ömerli on tänaseni linna suurim veeallikas, mille aastane tootlikkus on väga suur, ja sellest saab vett peaaegu kogu Anatoolia poolsaare piirkond. Büyükçekmece'is katkestati järve ühendus merega, moodustades tõkkjärve. 1981. aastal loodi Istanbuli vee- ja kanalisatsiooniamet (İSKİ) ja 1984. aastal liideti see suurlinna omavalitsusega. 1990. aastatel ulatuvad veeotsingud Trakia sügavatesse piirkondadesse. Istranca ojade kallastel valmisid Düzdere, Kuzuludere, Büyükdere, Sultanbahçedere ja Elmalıdere tõkkid aastatel 1995–1997. Kazandere avati 1997. aastal ja Pabuçdere 2000. aastal. İSKİ teatel ühendati need kaks tõkki 2507 meetri pikkuse tunneliga ja Kazandere'i liigse vee suunati Pabuçdere'isse. Sazlıdere tõkk avati 1998. aastal Küçükçekmece järve lähedal. Veetransport Bosporuse alt

Viimane suur samm tuli idast. 2004. aastal käivitati Yeşilçay regulaatorid, mis toovad vett Şile piirkonna Göksu ja Çanak ojadest. 2007. aastal jõudis esimene vesi Düzce ja Sakarya piiril asuvast Melen jõest; İSKİ andmetel saab esimeses etapis saada 268 miljonit kuubikmeetrit vett aastas ja teises etapis 575 miljonit kuubikmeetrit vett aastas. Melen jõe vee transportimiseks Euroopa poole kaevati tunnel Bosporuse alt. Vikipedias kirjutatud artikli kohaselt on Bosporuse veetunnel 5,5 kilomeetri pikkune konstruktsioon, mis asub Sarıyeri ja Beykozi vahel, umbes 135 meetri sügavusel. Terkosi kuus aurupumbaga tõstemaja algusega Siin on teade järvede ja ümbritsevate metsade ekskursioonist, mida saab samaks päevaks planeerida. Parimad kohad tammide vaatamiseks on Ömerli ja Büyükçekmece. Ömerli tammi järv asub Çekmeköy ja Şile vahelise metsa sees; selle kaldad on osa joogivee kaitsealast, seega on vaatlused lubatud ainult teel olevatelt punktidelt ning tuleb järgida kohapeal olevate märgistuste järgi. Büyükçekmece järv on tänu oma lähedusele rannikuteedele üks hõlpselt linnast ligipääsetav veeallikas.

Praktilised näpunäited:

Paljud siin kirjeldatud kohad asuvad üksteisest kaugel, seega ärge püüdkete kõiki ühel päeval külastada. Cendere'i külastamine võib olla osa päevast linnas, Terkosi külastamine võib olla osa nädalavahetuse reisisest põhja poole ja Büyükçekmece'i võib lisada reisi marsruudi läänerannikule. Enamik veevarustusrajatisi asub kaitsealadel; võtke tõkked, hoiatusmärgid ja fotokeelud tõsiselt. Ja järgmine kord, kui avate kraani, pidage meeles, et vesi võib pärineda Istrancast, Ömerlist või Melenist.

Allikad:

Kommentaarid

0/1000

Kirjuta esimene kommentaar